Mis on ristimine?

022 wkg bs ristimine

Veega ristimine – uskliku meeleparanduse märk, märk sellest, et ta võtab Jeesuse Kristuse vastu Issanda ja Päästjana – on osalemine Jeesuse Kristuse surmas ja ülestõusmises. "Püha Vaimu ja tulega" ristimine viitab Püha Vaimu uuendavale ja puhastavale tööle. Ülemaailmne Jumala Kirik praktiseerib kastmisega ristimist (Matteuse 28,19; Apostlite teod 2,38; roomlased 6,4-5; Luke 3,16; 1. Korintlastele 12,13; 1. Peter 1,3-9; Matthew 3,16).

Õhtul enne ristilöömist võttis Jeesus leiva ja veini ning ütles: "...see on minu ihu...see on minu lepinguveri..." Kui me pühitseme püha õhtusööki, võtame vastu leiva ja veini meie Lunastaja mälestusmärgiks ja kuulutage tema surma, kuni ta tuleb. Sakrament on osavõtt meie Issanda surmast ja ülestõusmisest, kes andis oma ihu ja valas oma vere, et meile andeks antaks.1. korintlased 11,23-kakskümmend; 10,16; Matteus 26,26-28.

Kiriklikud korraldused

Ristimine ja Püha õhtusöömaaeg on protestantliku kristluse kaks kirikukorda. Need talitused on Jumala armu märgid või sümbolid, mis töötavad usklikes. Nad kuulutavad nähtavalt Jumala armu, näidates ära Jeesuse Kristuse lunastustöö.

"Mõlemad kiriklikud talitused, püha õhtusöömaaeg ja püha ristimine... seisavad koos, õlg õla kõrval ja kuulutavad Jumala armu reaalsust, mille kaudu oleme tingimusteta vastu võetud ja millega me oleme tingimusteta kohustatud seda tegema. teised, mis Kristus meie jaoks oli” (Jinkins, 2001, lk 241).

Oluline on mõista, et Issanda ristimine ja püha õhtusöömaaeg ei ole inimlikud ideed. Need peegeldavad Isa armu ja on Kristuse loodud. Jumal ütles pühakirjades, et mehed ja naised peaksid meelt parandama (pöörduma Jumala poole – vaata õppetundi 6) ja saama ristitud pattude andeksandmiseks (Apostlite teod 2,38) ning et usklikud peaksid Jeesuse mälestuseks leiba ja veini sööma (1. korintlased 11,23-26.).

Uue Testamendi kiriklikud talitused erinevad Vana Testamendi rituaalidest selle poolest, et viimased olid vaid "tuleva hea vari" ja et "särgide ja kitsede veri ei saa patte ära võtta" (Heebrealastele). 10,1.4). Need rituaalid loodi selleks, et eraldada Iisrael maailmast ja määrata see Jumala omandiks, samas kui Uus Testament näitab, et kõik usklikud kõigist rahvastest on üks Kristuses ja Kristusega.

Rituaalid ja ohvrid ei toonud kaasa püsivat pühitsust ja pühadust. Esimene leping, vana leping, mille alusel nad tegutsesid, ei kehti enam. Jumal „tühistab esimese, et kehtestada teine. Selle tahte järgi oleme pühitsetud üks kord ja igavesti Jeesuse Kristuse ihu ohvri läbi.” (Heebrealastele) 10,5-10.). 

Sümbolid, mis peegeldavad Jumala annetumise kingitust

Filiplaste keeles 2,6-8 loeme, et Jeesus loobus meie eest oma jumalikest eesõigustest. Ta oli Jumal, kuid sai inimeseks meie päästmiseks. Issanda ristimine ja püha õhtusöök näitavad, mida Jumal on meie heaks teinud, mitte seda, mida meie oleme teinud Jumala heaks. Uskliku jaoks on ristimine sisemise kohustuse ja andumuse väline väljendus, kuid ennekõike on see osalus Jumala armastuses ja andumuses inimkonnale: meid ristitakse Jeesuse surma, ülestõusmise ja taevasse minekusse.

"Ristimine ei ole midagi, mida me teeme, vaid see, mida meie heaks tehakse" (Dawn & Peterson 2000, lk 191). Paulus kuulutab: "Või te ei tea, et kõik, kes on ristitud Kristusesse Jeesusesse, on ristitud tema surma?" (Roomlastele) 6,3).

Usklikku kattev ristimisvesi sümboliseerib Kristuse matmist tema jaoks. Veest ülestõusmine sümboliseerib Jeesuse ülestõusmist ja taevaminekut: "...et nii nagu Kristus on Isa auhiilguse läbi surnuist üles äratatud, nii ka meie elaksime uues elus" (roomlastele) 6,4b).

Täielikult veega kaetud sümboolika tõttu, mis kujutab endast "ristimise läbi maetud koos temaga surma" (roomlastele 6,4a), ülemaailmne kirik praktiseerib Jumala ristimist täieliku vee alla kastmise kaudu. Samal ajal tunnustab kirik ka teisi ristimisviise.

Ristimise sümboolika õpetab meile, et "meie vana mees löödi koos temaga risti, et patu ihu hävitataks, et me teeniksime edaspidi pattu" (roomlastele) 6,6). Ristimine tuletab meile meelde, et nii nagu Kristus suri ja tõusis üles, nii sureme ka meie vaimselt koos temaga ja tõuseme üles koos temaga (roomlastele 6,8). Ristimine on nähtav tõestus selle kohta, et Jumal on meile andnud mina, mis tõendab, et "kui me veel patused olime, suri Kristus meie eest" (roomlastele) 5,8).

Püha õhtusöömaaeg annab tunnistust ka Jumala ennastohverdavast armastusest, mis on kõrgeim päästeakt. Kasutatavad sümbolid tähistavad murtud keha (leiba) ja valatud verd (vein), et inimkond saaks päästetud.

Kui Kristus seadis sisse Issanda õhtusöömaaja, jagas ta oma jüngritele leiba ja ütles: "Võtke ja sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse [murtuna]" (1. korintlased 11,24). Jeesus on eluleib, "elav leib, mis on taevast alla tulnud" (Joh 6,48-58.).
Jeesus ulatas ka veinikarika ja ütles: "Jooge sellest kõik, see on minu lepinguveri, mis on valatud paljude eest pattude andeksandmiseks" (Matteuse 2.6,26-28). See on "igavese lepingu veri" (Heebrealastele 1. Kor3,20). Seega, kui selle uue lepingu vere väärtust eirates, eirates või tagasi lükates, sõimatakse armu vaimu (Heebrealastele 10,29).
Nii nagu ristimine on teine ​​imitatsioon ja osalemine Kristuse surmamises ja ülestõusmises, on Issanda õhtusöök veel üks imitatsioon ja osalemine Kristuse ohverdatud kehas ja veres.

Küsimused tekivad seoses paasapühaga. Paasapüha ei ole sama mis püha õhtusöömaaeg, sest sümboolika on erinev ja kuna see ei kujuta endast pattude andeksandmist Jumala armu läbi. Paasapüha oli samuti ilmselgelt iga-aastane sündmus, samal ajal kui püha õhtusöömaaega võib pidada "nii sageli, kui te sööte sellest leivast ja joote karikast" (1. korintlased 11,26).

Paasatalle verd ei valatud pattude andeksandmiseks, sest loomaohvrid ei saa kunagi patte ära võtta (Heebrea kiri 10,11). Paasapüha komme, judaismis peetud valveöö, sümboliseeris Iisraeli rahvuslikku vabastamist Egiptusest (2. Mooses 12,42; 5 kuu 16,1); see ei sümboliseerinud pattude andeksandmist.

Iisraellaste patte ei andeks antud paasapüha tähistamisega. Jeesus tapeti samal päeval, kui tapeti paasatalled (Johannese 19,14), mis ajendas Paulust ütlema: "Sest ka meil on paasatall, see on Kristus, kes on ohverdatud" (1. korintlased 5,7).

Koosolek ja kogukond

Ristimine ja Issanda õhtusöök peegeldavad samuti üksteise ja Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsust.

"Üks Issand, üks usk, üks ristimine" (Efeslastele 4,5) usklikud „liitusid temaga ja muutusid tema sarnaseks tema surmas” (roomlastele 6,5). Kui usklik on ristitud, tunnistab Kirik usu kaudu, et ta on saanud Püha Vaimu.

Püha Vaimu vastuvõtmisega ristitakse kristlased Kiriku osadusse. "Sest me kõik oleme ristitud ühe Vaimuga üheks ihuks, olgu siis juudid või kreeklased, orjad või vabad, ja kõik oleme joodetud ühest Vaimust."1. Korintlastele 12,13).

Jeesusest saab osadus kogudusega, mis on tema keha (Rm 12,5; 1. Korintlastele 12,27; Efeslased 4,1-2) kunagi ei hülga ega ebaõnnestu (Heebrealastele 13,5; Matteus 28,20). Seda aktiivset osalemist kristlikus kogukonnas kinnitab leiva ja veini võtmine Issanda lauas. Vein, õnnistuse karikas, pole mitte ainult "Kristuse vere osadus" ja leib, "Kristuse ihu osadus", vaid need on ka osalus kõigi usklike ühises elus. "Nii et me oleme paljud üks ihu, sest me kõik saame osa ühest leivast" (1. korintlased 10,16-17.).

andestus

Nii püha õhtusöök kui ka ristimine on nähtav osa Jumala andestuses. Kui Jeesus käskis oma järgijatel, et kuhu iganes nad läheksid, ristiksid nad Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse (Matteuse 2. nov.8,19), see oli juhend ristida usklikud nende kogukonda, kellele antakse andeks. Apostlite teod 2,38 kuulutab, et ristimine on "pattude andeksandmiseks" ja Püha Vaimu anni saamiseks.

Kui me oleme "ülestõusnud koos Kristusega" (st ülestõusnud ristimisveest uude ellu Kristuses), peame üksteisele andestama, nagu Issand on meile andeks andnud (koloslastele 3,1.13; Efeslased 4,32). Ristimine tähendab, et me nii anname kui saame andeks.

Püha õhtusöömaaega nimetatakse mõnikord "armulauaks" (rõhutades ideed, et sümbolite kaudu on meil osadus Kristuse ja teiste usklikega). Seda tuntakse ka nimega "Euharistia" (kreekakeelsest sõnast "tänu andmine", sest Kristus tänas enne leiva ja veini andmist).

Kui tuleme kokku veini ja leiba võtma, kuulutame tänulikult oma Issanda surma meie andestuse eest, kuni Jeesus tuleb tagasi (1. korintlased 11,26) ning me osaleme pühakute ja Jumala osaduses. See tuletab meile meelde, et üksteisele andestamine tähendab Kristuse ohvri tähenduses jagamist.

Me oleme ohus, kui mõistame teisi inimesi, kes ei vääri Kristuse andeksandmist või enda andeksandmist. Kristus ütles: "Ärge mõistke kohut, et teie üle kohut ei mõistetaks" (Matteuse evangeelium). 7,1). Kas Paulus viitab sellele 1. korintlased 11,27-29 viitab? Et kui me ei andesta, siis me ei tee vahet ega mõista, et Issanda ihu murtakse kõigi andeksandmiseks? Nii et kui me tuleme sakramendialtari ette ja tunneme kibedust ega ole andestanud, siis me sööme ja joome elemente vääritul viisil. Autentset jumalateenistust seostatakse andestuse lakkamisega (vt ka Matteuse evangeeliumi evangeeliumi artikkel 5,23-24.).
Kas Jumala andestus on alati olemas sakramendi võtmisel.

järeldus

Ristimine ja Issanda õhtusöök on kiriklikud isikliku ja ühiskondliku jumalateenistuse teod, mis esindavad selgelt armu evangeeliumi. Nad on usklikule olulised, sest Kristus ise määras need pühakirjadesse ja nad on meie Issanda surma ja ülestõusmise aktiivse osalemise vahendid.

James Henderson