Hoolikas Jumalas

304 ei muretse JumalagaTänapäeva ühiskond, eriti tööstusmaailmas, on järjest suurema surve all: enamik inimesi tunneb end millegi ees pidevalt ohustatuna. Inimesi vaevab ajapuudus, esinemissurve (töö, kool, ühiskond), rahalised raskused, üldine ebakindlus, terrorism, sõda, tormikatastroofid, üksindus, lootusetus jne jne Stress ja depressioon on muutunud igapäevasteks sõnadeks, probleemideks, haigused. Vaatamata tohututele edusammudele paljudes valdkondades (tehnoloogia, tervishoid, haridus, kultuur), näib inimestel olevat üha raskem elada normaalset elu.

Paar päeva tagasi olin pangaleti järjekorras. Minu ees oli isa, kellel oli mudilane (võib-olla 4-aastane) kaasas. Poiss hüppas muretult, muretult ja täis rõõmu edasi-tagasi. Õed-vennad, millal me viimati nii tundsime?

Võib-olla me lihtsalt vaatame seda last ja ütleme (natuke kadedalt): „Jah, ta on nii muretu, sest ta ei tea veel, mis teda siin elus ees ootab!“ Sel juhul suhtume aga põhimõtteliselt negatiivselt. elu!

Kristlastena peaksime meie ühiskonna survet vastu seisma ja vaatama positiivselt ja kindlalt tulevikku. Kahjuks kogevad kristlased oma elu sageli negatiivseks, raskeks ja veedavad kogu oma palveelu, paludes Jumalal vabastada nad konkreetsest olukorrast.

Pöördume tagasi oma lapse juurde pangas. Mis on tema suhe oma vanematega? Poiss on täis usaldust ja seega täis entusiasmi, rõõmu ja uudishimu! Kas me saame temalt midagi õppida? Jumal näeb meid oma lastena ja meie suhe temaga peaks olema sama loomulik kui laps vanemate ees.

"Ja kui Jeesus oli kutsunud ühe lapse, pani ta ta nende sekka ja ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega muutu laste sarnaseks, ei pääse te taevariiki. Seega, kui keegi alandab end nõndaviisi laps, ta on suurim taevariigis” (Matteuse 18,2-4.).

Jumal ootab, et meil oleks laps, kes on täielikult pühendunud vanematele. Lapsed ei ole tavaliselt masenduses, vaid täis rõõmu, elu vaimu ja enesekindlust. Meie ülesanne on alandada ennast Jumala ees.

Jumal loodab, et igaühel on lapse suhtumine elu. Ta ei taha, et me tunneksime või purustaksime meie ühiskonna survet, kuid loodab, et läheneme oma elule kindlalt ja kindlalt Jumalasse:

„Rõõmustage alati Issandas! Tahan veel kord öelda: Rõõmustage! Sinu leebust teavad kõik inimesed; Issand on lähedal. [Filiplased 4,6] Ärge muretsege millegi pärast, vaid kõiges olgu teie palved palve ja anumise kaudu koos tänuga teatavaks tehtud Jumalale; ja Jumala rahu, mis ületab igasuguse mõistuse, hoiab teie südameid ja mõtteid Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4,4-7.).

Kas need sõnad kajastavad tõesti meie suhtumist elusse või mitte?

Ühest stressijuhtimise artiklist lugesin ühest emast, kes igatses hambaarstitooli järele, et saaks lõpuks pikali heita ja lõõgastuda. Tunnistan, et ka minuga on seda juhtunud. Midagi läheb väga viltu, kui me ei saa teha muud, kui hambaarsti puuri all "lõdvestuda"!

Küsimus on selles, kui hästi me kõik filiplased paika paneme 4,6 ("Ära millegi pärast muretse") tegudeks? Keset seda stressirohket maailma?

Meie elu juhtimine kuulub Jumalale! Me oleme tema lapsed ja oleme temale alluvad. Meil on ainult surve all, kui me püüame oma elu ise kontrollida, et lahendada omaenda probleemid ja viletsused ise. Teisisõnu, kui me keskendume tormi ja kaotame Jeesuse silmist.

Jumal viib meid piirini, kuni me mõistame, kui vähe kontrolli meie elu üle on. Sellistel hetkedel ei ole meil muud valikut kui lihtsalt end Jumala armu läbi visata. Valu ja kannatused viivad meid Jumala juurde. Need on kristlase elu kõige raskemad hetked. Kuid hetked, mis tahavad olla eriti hinnatud ja tuua kaasa ka sügava vaimse rõõmu:

"Pidage seda kõigeks rõõmuks, mu vennad, kui langete mitmesugustesse kiusatustesse, teades, et teie usu proovilepanek toob kannatlikkust. Kuid kannatlikkusel peab olema täiuslik tegu, et te oleksite täiuslikud ja täiuslikud ega puudu millestki." (Jaakob. 1,2-4.).

Rasked ajad kristlase elus on mõeldud vaimse vilja kandmiseks, tema täiuslikuks muutmiseks. Jumal ei luba meile probleemideta elu. "Tee on kitsas," ütles Jeesus. Raskused, katsumused ja tagakiusamised ei tohiks aga põhjustada kristlase stressi ja masendust. Apostel Paulus kirjutas:

„Kõiges oleme rõhutud, kuid mitte muserdatud; väljapääsu nägemine, väljapääsu mitte taga otsimine, kuid mitte hüljatud; maha visatud, kuid mitte hävitatud” (2. korintlased 4,8-9.).

Kui Jumal võtab meie elu üle kontrolli, ei ole me kunagi hüljatud, mitte kunagi sõltuvad meist! Jeesus Kristus peaks olema selles suhtes eeskujuks. Ta on enne meid ja annab meile julgust:

„Ma olen seda teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil viletsust; aga olge julged, ma olen maailma võitnud” (Johannese 16,33).

Jeesus oli kõikidel osadel rõhutatud, koges opositsiooni, tagakiusamist, ristilöömist. Ta harva oli vaiksel hetkel ja tihti pidi inimesed põgenema. Ka Jeesus lükati piirini.

"Oma liha päevil ohverdas ta valju kisa ja pisaratega nii palveid kui ka anumisi sellele, kes suudab ta surmast päästa, ja kuulda võeti Jumala kartusest, ja kuigi ta oli poeg, õppis ta sellest, mida ta ei kannatanud, kuulekus; ja sai täiuslikuks, sai temast igavese pääste autoriks kõigile, kes talle kuuletuvad, kelle Jumal võttis Melkisedeki korra järgi ülempreestriks" (Heebrealastele) 5,7-10.).

Jeesus elas suure stressi all ja ei võtnud kunagi oma elu enda kätte ega kaota oma elu tähendust ja eesmärki. Ta on alati andnud Jumala tahtele ja võtnud vastu iga olukorra, mida isa lubas. Sellega seoses loeme me Jeesuse tõelise surve all järgmist huvitavat avaldust:

«Nüüd on mu hing mures. Ja mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist? Ometi sellepärast ma olen tulnud sellele tunnile” (Johannese 12,27).

Kas aktsepteerime ka oma praegust eluolukorda (katsumus, haigus, viletsus jne)? Mõnikord lubab Jumal meie elus eriti ebamugavaid olukordi, isegi aastaid kestvaid katsumusi, mis pole meie süü, ja ootab, et me nendega nõustuksime. Selle põhimõtte leiame järgmisest Peetruse avaldusest:

„Sest see on halastus, kui inimene talub kannatusi, kannatades ülekohtuselt südametunnistuse pärast Jumala ees. Sest mis au see on, kui te sellisena vastu peate, et patt ja Pihta saama? Aga kui sa vastu pead, head tehes ja kannatusi, siis see on arm Jumala ees. Sest see on see, milleks teid kutsuti; sest ka Kristus kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes: kes ei ole pattu teinud ja tema suust ei leitud pettust, vaid andis end selle kätte, kes mõistab õiget kohut."1. Peter 2,19-23.).

Jeesus allus end Jumala tahtele kuni surmani, ta kannatas ilma süüta ja teenis meid oma kannatuste kaudu. Kas me aktsepteerime Jumala tahte meie elus? Isegi kui see muutub ebameeldivaks, kui me kannatame süütute eest, ahistatakse kõiki pooli ja ei saa aru meie raske olukorra tähendusest? Jeesus lubas meile jumalikku rahu ja rõõmu:

"Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile; mitte nii nagu maailm annab, mina annan sulle. Ärge kartke teie süda ja ärge kartke!” (Johannese 14,27).

"Ma olen seda teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm oleks täielik" (Johannese 1.5,11).

Me peaksime õppima mõistma, et kannatused on positiivsed ja tekitavad vaimset kasvu:

„Mitte ainult sellega, vaid ka katsumustes me kiidelda, teades, et viletsus annab vastupidavust ja vastupidavus on katsumus ja katsumus on lootus; aga lootus ei reeda, sest Jumala armastus on meie südamesse valatud Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." (Roomlastele) 5,3-5.).

Me elame hädas ja stressis ning oleme mõistnud, mida Jumal meilt ootab. Seepärast kanname me seda olukorda ja toodame vaimseid puuvilju. Jumal annab meile rahu ja rõõmu. Kuidas me saame seda praktikas rakendada? Lugege järgmist imelist Jeesuse avaldust:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete väsinud ja koormatud! Ja ma annan teile hingamise, võtan enda peale oma ikke ja õppige minult. Sest ma olen tasane ja südamelt alandlik ning "te leiate hingamise oma hingedele"; sest minu ike on hea ja mu koorem on kerge” (Matteuse evangeelium). 11,28-30.).

Me peaksime tulema Jeesuse juurde, siis ta annab meile puhkuse. See on absoluutne lubadus! Me peaksime oma koormuse Temale viskama:

„Alandage seepärast endid Jumala võimsa käe alla, et ta võiks teid õigel ajal ülendada, [kuidas?] kõik oma mured tema peale heites! Sest ta hoolib sinust" (1. Peter 5,6-7.).

Kuidas täpselt me ​​oma muret Jumalale viskame? Siin on mõned konkreetsed punktid, mis aitavad meil selles osas:

Me peaksime kogu oma olemise paigutama ja usaldama Jumalale.

Meie elu eesmärk on meeldida Jumalale ja allutada talle kogu meie olemus. Kui püüame meelitada kõiki meie kaasinimesi, on konflikt ja stress, sest see pole lihtsalt võimalik. Me ei tohi anda oma kaaslastele võimu meid sattuda. Ainult Jumal peaks meie elu määrama. See toob meie elusse rahu, rahu ja rõõmu.

Kõigepealt tuleb Jumala riik.

Mis ajab meie elu? Teiste tunnustamine? Soov teenida palju raha? Et vabaneda kõigist meie probleemidest? Need on kõik eesmärgid, mis põhjustavad stressi. Jumal ütleb selgelt, milline peaks olema meie prioriteet:

"Seepärast ma ütlen teile: ärge muretsege oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma keha pärast, mida selga panna. Kas pole elu parem kui toit ja keha kui riietus? Vaata taeva linde, et nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid . Kas {teie} pole palju väärtuslikum kui nemad? Kuid kes teie seast suudab oma eluea pikkusele muredega küünartgi lisada? Ja miks sa muretsed riiete pärast? Vaadake põldliiliaid, kui nad kasvavad: nad ei tööta ega ketra. Aga ma ütlen teile, isegi Saalomon ei olnud riietatud kogu oma hiilguses nagu üks neist. Aga kui Jumal riietab põllu rohu, mis täna on ja homme visatakse ahju, mitte palju rohkem sina , sa väheusuline. Nii et ärge muretsege, öeldes: Mida me sööme? Või: Mida me peaksime jooma? Või: mida me peaksime kandma? Kõike seda rahvad otsivad; sest teie taevane Isa teab, et teil on seda kõike vaja. Aga püüdke esmalt Jumala riigi ja tema õiguse poole! Ja kõik see lisatakse teile. Nii et ärge muretsege homse pärast! Sest homne päev hoolitseb enda eest. Igal päeval on küllalt oma kurjust” (Matteus 6,25-34.).

Niikaua kui me hoolime Jumalast ja Tema tahtest ennekõike, katab Ta kõiki teisi meie vajadusi! 
Kas see on vastutustundetu eluviisi jaoks tasuta pass? Muidugi mitte. Piibel õpetab meile teenima leiba ja hoolitsema oma perede eest. Kuid see on juba prioriteetide seadmine!

Meie ühiskond on täis segadust. Kui me ei ole ettevaatlikud, ei leia me äkki Jumalale oma elu. See võtab koondumist ja prioriteete, vastasel juhul määravad meie elu äkki teised asjad.

Meid julgustatakse veetma aega palves.

Meie ülesanne on hoiustada oma koormat Jumalale palves. Ta rahustab meid palves, selgitab meie mõtteid ja prioriteete ning viib meid lähedastesse suhetesse. Jeesus andis meile olulise rollimudeli:

„Ja varahommikul, kui oli veel väga pime, tõusis ta üles, läks välja ja läks ühte üksikusse paika ja seal ta palvetas. Ja Siimon ja need, kes olid temaga, kiirustasid talle järele; ja nad leidsid ta ning ütlesid talle: "Kõik otsivad sind." (Mark 1,35-37.).

Jeesus peitis palvetamiseks aega! Paljud vajadused teda ei häirinud:

«Aga jutt temast levis seda enam; ja kogunes palju rahvast kuulda ja saada terveks nende haigustest. Aga ta tõmbus tagasi ja oli üksildastes paikades ning palvetas.” (Luuka 5,15-16.).

Kas me oleme surve all, stress on meie elus? Siis peaksime ka taganema ja Jumalaga aega palvetama! Mõnikord oleme lihtsalt liiga hõivatud, et Jumalat üldse tunda. Sellepärast on oluline regulaarselt tagasi tõmbuda ja keskenduda Jumalale.

Kas sa mäletad Marta eeskuju?

„Nüüd juhtus, et kui nad olid teel, tuli ta ühte külla; ja naine, nimega Marta, võttis ta vastu. Ja tal oli õde, Maarja, kes samuti istus Jeesuse jalge ette ja kuulas tema sõna. Kuid Marta oli palju teenindades väga hõivatud; aga ta tuli üles ja ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mind üksi teenima?" Ütle talle, et ta mind aitaks!] Aga Jeesus vastas ja ütles talle: Marta, Marta! Olete mures ja mures paljude asjade pärast; aga üks asi on vajalik. Kuid Maarja valis hea osa, mida temalt ei võeta” (Luuka 10,38-42.).

Võtkem aega puhkamiseks ja lähedaseks suhteks Jumalaga. Kuluta piisavalt aega palvele, piibliuurimisele ja mõtisklemisele. Vastasel juhul on raske oma koormaid Jumalale kanda. Selleks, et asetada oma koormad Jumalale, on oluline neist distantseeruda ja teha puhkepause. "Ei näe puude metsa..."

Kui me veel õpetasime, et Jumal ootab ka kristlastelt absoluutset hingamispäeva, oli meil ka eelis: reede õhtust laupäeva õhtuni ei olnud me kellelegi peale Jumala. Loodetavasti oleme vähemalt mõistnud ja säilitanud puhkuse põhimõtte meie elus. Aeg-ajalt peame lihtsalt välja lülituma ja puhkama, eriti selles pingestatud maailmas. Jumal ei dikteeri, millal see peaks olema. Inimesed vajavad lihtsalt puhkeperioode. Jeesus õpetas oma jüngritele puhkama:

„Ja apostlid kogunevad Jeesuse juurde; ja nad teatasid talle kõigest, mida nad olid teinud ja õpetanud. Ja ta ütles neile: "Tulge üksi üksi mahajäetud paika ja puhkage veidi!" Sest neid, kes tulid ja läksid, oli palju ja neil polnud aega isegi süüa.” (Mk 6:30-31).

Kui äkki ei ole aega süüa, on kindlasti õige aeg välja lülitada ja puhata.

Niisiis, kuidas me oma mured Jumala peale viskame? Ütleme:

• Alistame kogu oma olemuse Jumala ees ja usaldame teda.
• Jumala riik on esikohal.
• Veedame aega palves.
• Võtame aega puhkamiseks.

Teisisõnu, meie elu peaks olema Jumalale ja Jeesusele orienteeritud. Me oleme keskendunud Temale ja paneme temale ruumi meie elus.

Siis õnnistab ta meid rahu, rahu ja rõõmuga. Tema koormus on lihtne, isegi kui meid ahistatakse igast küljest. Jeesus oli rõhutud, kuid mitte kunagi purustatud. Elaguime tõesti rõõmuna Jumala lastena ja usaldame Teda, et ta Temasse puhata ja visata kõik meie koormused Temale.

Meie ühiskond on surve all, ka kristlased, mõnikord isegi rohkem, kuid Jumal loob ruumi, kannab meie koormust ja hoolitseb meie eest. Kas oleme veendunud? Kas me elame oma elu sügava usaldusega Jumalasse?

Lõpetagem Taaveti kirjeldusega meie taevasest Loojast ja Issandast Psalmis 23 (Taavet oli samuti sageli ohus ja igast küljest surve all):

„Issand on mu karjane, mul pole puudust. Ta paneb mind rohelistele heinamaadele pikali, juhatab mind vaiksesse vette. Ta värskendab mu hinge. Ta juhatab mind õigluse radadele oma nime pärast. Isegi kui ma ekslen surma varju orus, ei karda ma halba, sest sa oled minuga; su kepp ja su kepp lohutavad mind. Sa valmistad laua minu ees mu vaenlaste ees; sa oled mu pea õliga võidnud, mu karikas voolab üle. Ainult lahkus ja arm järgivad mind kõik mu elupäevad; ja ma tulen tagasi Issanda kotta eluks ajaks” (Psalm 23).

Daniel Bösch


pdfHoolikas Jumalas