Apostel Peetruse elu

744 apostel Peetruse eluPiibli tegelane, kellega me kõik saame samastuda, on Siimon, Bar Joona (Joona poeg), keda me tunneme apostel Peetrusena. Evangeeliumide kaudu õpime teda tundma kui inimest kogu tema imelises keerukuses ja vastuolulisuses: Peetrust, Jeesuse isehakanud kaitsjat ja eestvõitlejat kuni kibeda lõpuni. Peeter, kes julges meistrit parandada. Peter, kes mõistab aeglaselt, kuid seab end kiiresti rühma etteotsa. Impulsiivne ja pühendunud, irratsionaalne ja läbinägelik, ettearvamatu ja kangekaelne, innukas ja türanniline, avatud, kuid liiga sageli vaikne, kui see oli oluline – Peter oli mees nagu enamik meist. Oh jah, me kõik saame Peetriga samastuda. Inspireerigu meid kõiki tema taastamine ja taastamine tema Issanda ja Meistri poolt.

au ja seiklus

Peetrus oli galilealane Põhja-Iisraelist. Üks juudi kirjanik ütles, et need õues viibijad olid kiireloomulised, kuid loomulikult helded. Juudi Talmud ütles nende vastupidavate inimeste kohta: Nad hoolisid alati rohkem aust kui kasust. Teoloog William Barclay kirjeldas Peetrit järgmiselt: "Lühiloomuline, impulsiivne, emotsionaalne, kergesti erutuv kutsest seiklustele, lõpuni lojaalne – Peeter oli tüüpiline galilealane." Kiiresti arenevate Apostlite tegude esimeses 12 peatükis on välja toodud Peetruse esikohal varakristlaste seas. Peetrus on see, kes ajendab Juuda asemele uut apostlit valima (Apostlite teod 1,15-22). Peetrus oli väikese ettevõtte eestkõneleja esimeses nelipühipäeva jutluses (Ap 2). Juhituna usust oma Issandasse, tegid Peetrus ja Johannes terveks teadaoleva haige mehe templis, tõmbasid kohale suure rahvahulga ja trotsisid juudi juhte nende vahistamises (Apostlite teod. 4,1-22). Nende muljetavaldava sündmuste tõttu tuli Kristuse juurde 5000 inimest.

See oli Peetrus, kes läks Samaariasse, et kindlustada evangeeliumi eesmärki selles keerulises misjonipiirkonnas. Just tema seisis silmitsi kavala mustkunstniku Simon Magusega (Apostlite teod 8,12-25). Peetruse noomitus pani kaks eksitajat surnuks (Apostlite teod 5,1-11). Peetrus äratas surnud jüngri ellu (Apostlite teod 9,32-43). Kuid tema suurim panus kirikuajalukku oli aga see, kui ta ristis kirikusse Rooma ohvitseri – see julge samm äratas kriitikat varases juutide domineeritud kirikus. Jumal kasutas seda, et avada usu uks paganate maailma (Apostlite teod 10, 15,7-11.).

Peeter. Peeter. Peeter. Ta domineeris algkiriku üle nagu pöördunud koloss. Uskumatu, et haiged said terveks Jeruusalemma tänavatel, kui ainult tema vari kattis neid (Apostlite teod 5,15).

Kuid nagu nägime, ei käitunud ta alati nii. Sel pimedal õhtul Ketsemanis, kui rahvahulk Jeesust kinni võtma tuli, lõikas Peetrus ülempreestri teenijal impulsiivselt kõrva mõõgahoobiga. Hiljem mõistis ta, et see vägivallaakt iseloomustas teda mehena. See võib maksta talle elu. Nii järgnes ta Jeesusele kaugelt. Luuka 2. peatükis2,54-62 Peetrusel on selgelt näha oma Issanda salgamist – kolm korda, nagu Jeesus oli ennustanud. Pärast kolmandat eitamist Jeesust kunagi tundmast teatab Luukas lihtsalt: "Ja Issand pöördus ja vaatas Peetrusele" (Luuka 2. Kor.2,61). Siis mõistis Peter lõpuks, kui ebakindel ja ettevalmistamatu ta tegelikult oli. Luukas jätkab: "Ja Peetrus läks välja ja nuttis kibedasti." Just selles moraalses lüüasaamises peitus nii Peetruse purunemine kui ka fenomenaalne areng.

Ego uhkus

Peetril oli suur egoprobleem. See on meil kõigil ühel või teisel määral. Peeter kannatas liigse uhkuse, enesekindluse, liigse enesekindluse ja oma inimlike võimete ja otsustusvõime all. The 1. Johannese 2. peatüki 16. salm hoiatab meid, kui palju uhkus määrab meie tegevused. Teised tekstid näitavad, et see vaikne mõrvar võib meile ligi hiilida ja rikkuda meie parimad kavatsused (1. Korintlastele 13,1-3). Nii juhtus Peetriga. See võib juhtuda ka meiega.

Kui läheneme paasapühadele ja lihavõttepühadele ning valmistume jagama sakramendi leiba ja veini, kutsutakse meid uurima end selle juurdunud omaduse suhtes (1. korintlased 11,27-29). Meie vaikiva tapja tunneb kõige paremini ära selle kohutavalt erinevaid aspekte analüüsides. Neid on vähemalt neli, mida saame täna välja tuua.

Esiteks uhkus oma füüsilise jõu üle. Peetrus oli turske kalur, kes tõenäoliselt juhtis Galilea kaldal kahe vennapaari partnerlust. Kasvasin üles kalurite ümber – nad võivad olla väga karmid ja otsekohesed ega kasuta siidist taskurätikuid. Peeter oli mees, keda inimesed eelistasid järgida. Talle meeldis karm ja rahutu elu. Me näeme seda Luke'is 5,1-11, kui Jeesus palus tal nende võrgud saagi püüdmiseks välja visata. Peeter oli see, kes protestis: "Meister, me töötasime öö läbi ja ei saanud midagi". Kuid nagu tavaliselt, andis ta Jeesuse õhutustele järele ning äkiline suur saak jättis ta uimaseks ja emotsionaalselt tasakaalust välja. See mõõn jäi temasse ja oli ilmselt tingitud tema liigsest enesekindlusest – see omadus, mille Jeesus aitas tal asendada jumaliku usuga.

Teadjamad teavad

Seda teist aspekti nimetatakse intellektuaalseks uhkuseks (elitaarseks teadmiseks). ta tuleb sisse 1. korintlased 8,1 mainitud, kus meile öeldakse, et teadmised paisuvad. See teeb. Peetrus, nagu paljud Jeesust järginud juudid, arvas, et teavad kõike. Jeesus oli selgelt oodatud Messias, seega oli täiesti loomulik, et Ta täidab prohvetikuulutused rahvuslikust suurusest ja juutide määramisest prohvetite ennustatud kuningriigi kõrgeimateks juhtideks.

Nende seas oli alati pinge selle üle, kes on Jumala riigis suurim. Jeesus oli äratanud nende isu, lubades neile kaksteist tulevast trooni. Nad ei teadnud, et see oli kauges tulevikus. Nüüd, tema ajal, tuli Jeesus tõestama, et on Messias ja täitma kannatava Jumala teenija rolli (Jesaja 53). Kuid Peetrusel, nagu ka teistel jüngritel, puudus see peensus. Ta arvas, et teab kõike. Ta lükkas tagasi teated (kirgedest ja ülestõusmisest) Jeesusest, kuna need olid vastuolus tema teadmistega (Mark 8,31-33) ja oli Jeesuse vastu. See pälvis talle noomituse: "Tagane minust, sa saatan!"
Peeter eksis. Ta eksis talle antud teabe osas. Ta pani 2 ja 2 kokku ja sai 22, nagu paljud meist.

Jeesuse vahistamise ööl vaidlesid nn ustavad jüngrid ikka veel selle üle, kes on Jumala riigis suurem. Nad ei teadnudki, millised kohutavad kolm päeva neid ees ootavad. Peetrus oli üks pimedatest jüngritest ja keeldus algul laskmast Jeesusel alandlikkuse eeskujuks oma jalgu pesta (Jh 13). Teadmiste uhkus suudab seda teha. See ilmneb siis, kui arvame, et teame kõike, kui kuuleme jutlust või sooritame jumalateenistuse. Oluline on seda tunnistada, sest see on osa surmavast uhkusest, mida me enda sees kanname.

Uhke oma positsiooni üle

Peetrus ja esimesed jüngrid seisid silmitsi oma ülbusega, kui nad pahandasid Jaakobuse ja Johannese ema selle pärast, et nad palusid oma poegadele parimaid kohti Jeesuse kõrval Jumala kuningriigis (Matteuse 20,20:24–2). Nad said vihaseks, sest olid veendunud, et need kohad peaksid olema nende omad. Peetrus oli grupi tunnustatud juht ja tundis muret, et Jeesus näis olevat Johannese vastu eriline kiindumus (Johannese . Kor.1,20-22). Seda tüüpi poliitika kristlaste seas on kirikus laialt levinud. Ta on vastutav mõnede halvimate eksimuste eest, mille kristliku kirik läbi ajaloo on teinud. Paavstid ja kuningad võitlesid keskajal ülemvõimu eest, anglikaanid ja presbüterlased tapsid üksteist 16. sajandil ning mõned äärmuslikud protestandid hoiavad katoliiklaste suhtes sügavaid kahtlusi tänapäevani.

Sellel on midagi pistmist religiooniga, mis seisneb eeskätt lõpmatuse lähedale jõudmises, ülimate asjadega kontakti saamises, meie mõtetes: "Ma armastan Jumalat rohkem kui sind, seega olen talle lähemal kui kõik teised". võib hukkuda. Seega annab uhkus oma positsiooni üle sageli koha uhkusele number neli, uhkusele liturgia üle. Lääne- ja idakirikutes on aastate jooksul olnud palju erimeelsusi ja üks neist oli küsimus, kas sakramendis tuleks kasutada juuretisega või hapnemata leiba. Need lõhed on kogu ajaloo jooksul rikkunud Kiriku mainet, sest keskmine kodanik näeb seda vaidlust kui vaidlust küsimuse üle: "Minu peremees on parem kui teie oma." Ka tänapäeval tähistavad mõned protestantlikud rühmad püha õhtusöömaaega kord nädalas, teised kord kuus ja kolmandad keelduvad seda üldse pühitsemast, sest see sümboliseerib ühtset keha, mis nende sõnul ei vasta tõele.

In 1. Timoteos 3,6 Kogudusi hoiatatakse, et nad ei pühitseks ametisse kedagi uut usku, et nad end üles ei paisuks ja kuradi kohtu alla ei langeks. See viide kuradile näib muutvat uhkuse "päriseks patuks", sest see pani kuradi oma enesehinnangu paisutama niivõrd, et ta hakkas Jumala plaanile vastu. Ta lihtsalt ei suutnud vastu panna, et olla iseenda boss.

Uhkus on ebaküpsus

Uhkus on tõsine äri. Ta paneb meid oma võimeid üle hindama. Või toidab see sügaval meis soovi tunda end hästi, tõstes end teistest kõrgemale. Jumal vihkab uhkust, sest ta teab, et see võib mõjutada meie suhteid tema ja teistega (Õpetussõnad 6). Peetrusel oli seda suur annus, nagu ka meil kõigil. Uhkus võib meelitada meid ülimasse vaimsesse lõksu, tehes õigeid asju valedel põhjustel. Meid hoiatatakse, et võime salajasest uhkusest isegi oma keha põletada, et näidata teistele, kui õiged me oleme. See on olulisel põhjusel vaimne ebaküpsus ja haletsusväärne pimedus. Iga kogenud kristlane teab, et pole vahet, kuidas me rahva silmis vaatame, et end enne viimset kohtuotsust õigustada. Ei. Tähtis on see, mida Jumal meist arvab, mitte see, mida teised inimesed meie ümber arvavad. Kui me seda tunnistame, saame kristlikus elus tõelisi edusamme teha.

See oli Peetruse hämmastava teenistuse saladus Apostlite tegudes. Ta sai aru. Jeesuse vahistamise ööl toimunud juhtum viis lõpuks vana Peetruse kokkuvarisemiseni. Ta läks välja ja nuttis kibedasti, sest võis lõpuks välja oksendada selle mürgise segu, mida nimetatakse ego uhkuseks. Vana Peter oli saanud peaaegu surmava kokkuvarisemise. Tal oli veel pikk tee minna, kuid ta oli jõudnud oma elus pöördepunkti.

Seda võib öelda ka meie kohta. Kui läheneme Jeesuse ohvrisurma mälestamisele, pidagem meeles, et Peetruse kombel võime ka meie purunemise kaudu saada uueks. Tänagem Jumalat Peetruse eeskuju ja meie kannatliku, ettenägeliku Õpetaja armastuse eest.

Neil Earle