heli-
Issanda õhtusöök
Püha õhtusöök on meeldetuletus sellest, mida Jeesus tegi minevikus, sümbol meie suhetest temaga praegu ja lubadus, mida ta teeb tulevikus. Alati, kui me pühitseme sakramenti, võtame meie Päästja meelespidamiseks leiba ja veini ning kuulutame tema surma, kuni ta tuleb. Püha õhtusöömaaeg on osavõtt meie Issanda surmast ja ülestõusmisest, kes andis oma ihu ja valas oma vere, et me saaksime andeks. (1. korintlased 11,23-kakskümmend; 10,16; Matteus 26,26-28.).
Issanda õhtusöök meenutab meile Jeesuse surma ristil
Sel õhtul, kui ta reedeti, kui Jeesus oma jüngritega einet sõi, võttis ta leiva ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. tehke seda minu mälestuseks” (Luuka 2. Kor2,19). Igaüks neist sõi tüki leiba. Kui me õhtusöömaaega sööme, sööme igaüks Jeesuse mälestuseks tüki leiba.
"Samamoodi ütles meile ka karikas pärast õhtusööki: See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse" (s 20). Armulaua ajal veini rüübates meenutame, et Jeesuse veri valati meie eest ja see veri tähistas uut lepingut. Nii nagu vana leping pitseeriti verega piserdamisega, nii sõlmiti uus leping Jeesuse verega (Heebrealastele 9,18-28.).
Nagu Paulus ütles: "Sest nii sageli, kui te sööte seda leiba ja joote seda verd, kuulutate te Issanda surma, kuni ta tuleb."1. korintlased 11,26). Püha õhtusöömaaeg vaatab tagasi Jeesuse Kristuse ristisurmale.
Kas Jeesuse surm on hea või halb? Tema surma on kindlasti väga kurb aspekte, kuid suurem pilt on, et tema surm on parim uudis. Ta näitab meile, kui palju Jumal meid armastab - nii palju, et ta saatis oma poja surma meie eest, et meie patte saaks anda andeks ja me saame temaga igavesti elada.
Jeesuse surm on meile väga suur kingitus. See on väärtuslik. Kui meile antakse väga väärtuslik kingitus, kingitus, mis sisaldas meile suurt ohvrit, kuidas peaksime selle vastu võtma? Kurbuse ja kahetsusega? Ei, see pole see, mida andja tahab. Pigem peaksime seda suure tänuga väljendama suure armastuse väljendusena. Kui me lammutame pisaraid, siis peaks see olema rõõmupisarad.
Niisiis, kuigi püha õhtusöömaaeg on mälestus surmast, pole see matmine, nagu oleks Jeesus veel surnud. Vastupidi – me tähistame seda mälestust teadmisega, et surm hoidis Jeesust vaid kolm päeva – teades, et ka surm ei hoia meid igavesti. Me rõõmustame, et Jeesus võitis surma ja vabastas kõik, kes olid surmahirmu orjuses (heebrealastele 2,14-15). Me võime meenutada Jeesuse surma rõõmsa teadmisega, et ta võitis patu ja surma! Jeesus ütles, et meie lein muutub rõõmuks (Johannese 16,20). Issanda laua taha tulemine ja osadus peaks olema pidu, mitte matus.
Vana-iisraellased vaatasid paasapüha sündmusi tagasi oma ajaloos kui ajahetkel, mil nende identiteet rahvusena algas. Ajal, mil nad Jumala vägeva käe läbi põgenesid surmast ja orjastamisest ning vabastati, et teenida Issandat. Kristlikus kirikus vaatame tagasi sündmusi, mis on seotud Jeesuse ristilöömisega ja ülestõusmisega kui meie ajaloos määratava hetkega. Sellega me põgeneme patu surmast ja orjastamisest ning seega oleme vabad Issandat teenima. Issanda õhtusöök on mälestus sellest ajaloost, mis määrab meid.
Sakrament sümboliseerib meie praegust suhet Jeesusega Kristusega
Jeesuse ristilöömisel on püsiv tähendus kõigile, kes on võtnud risti, et Teda järgida. Meil on jätkuvalt osa Tema surmast ja uuest lepingust, sest meil on osa Tema elust. Paulus kirjutas: „Õnnistuskarikas, mida me õnnistame, kas pole mitte osadus Kristuse verega? Leib, mida me murrame, kas pole see Kristuse ihu osadus?" (1. korintlased 10,16). Püha õhtusöömaaja kaudu näitame oma osa Jeesuses Kristuses. Meil on temaga osadus. Oleme temaga ühtsed.
Uus Testament räägib meie osalemisest Jeesuses mitmel viisil. Me saame osa tema ristilöömisest (Galaatlastele 2,20; koloslased 2,20), tema surm (roomlastele 6,4), tema ülestõusmine (Efeslastele 2,6; koloslased 2,13; 3,1) ja tema elu (Galaatlastele 2,20). Meie elu on temas ja tema on meis. Püha õhtusöök sümboliseerib seda vaimset reaalsust.
Johannese evangeeliumi 6. peatükk annab meile sarnase pildi. Pärast seda, kui Jeesus oli kuulutanud end "eluleivaks", ütles Jeesus: "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sellel on igavene elu ja ma äratan ta üles viimsel päeval" (John. 6,54). On ülioluline, et me leiaksime oma vaimse toidu Jeesuses Kristuses. Püha õhtusöök näitab seda püsivat tõde. "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse" (s 56). Näitame, et elame Kristuses ja tema meis.
Niisiis aitab Issanda õhtusöök meid Kristuse poole üles otsima ja me saame teada, et tõeline elu saab olla ainult Temaga ja Temaga.
Aga kui me teame, et Jeesus elab meis, siis me peatume ja mõtleme, millist kodu me talle pakume. Enne kui me oma elusse astusime, olime me pattu elukohaks. Jeesus teadis, et enne kui ta isegi meie elu uksele koputas. Ta tahab tulla, et ta saaks alustada puhastamist. Aga kui Jeesus lööb, püüavad paljud enne ukse avamist kiiresti puhastada. Kuid nagu inimolendid, ei suuda me oma pattusid puhastada - parim, mida me saame teha, on varjata need kapis.
Nii peidame oma patud kapis ja kutsume Jeesuse elutuppa. Lõpuks köögis, siis saalis ja seejärel magamistoas. See on järkjärguline protsess. Lõpuks jõuab Jeesus kappi, kus meie halvimad patud on peidetud ja ka need puhastavad. Aasta-aastalt, kui me kasvame vaimses küpsuses, anname üha enam oma elu oma Lunastajale.
See on protsess ja püha õhtusöömaaeg mängib selles protsessis oma rolli. Paulus kirjutas: "Inimene uurigu ennast ja söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast" (1. korintlased 11,28). Iga kord, kui osaleme, peaksime end uurima, olles teadlikud selle tseremoonia suurest tähtsusest.
Kui me ennast testime, leiame sageli patu. See on normaalne - ei ole põhjust vältida Issanda õhtusööki. See on lihtsalt meeldetuletus, et me vajame Jeesuses meie elus. Ainult ta saab oma patud ära võtta.
Paulus kritiseeris Korintose kristlasi sellepärast, kuidas nad püha õhtusöömaaega pidasid. Jõukad tulid esikohale, sõid kõhu täis ja jäid isegi purju. Vaesed liikmed lõpetasid ja jäid nälga. Rikkad ei jaganud vaestega (s 20-22). Nad ei jaganud tegelikult Kristuse elu, sest nad ei teinud seda, mida Ta teeks. Nad ei mõistnud, mida tähendab olla Kristuse ihu liikmed ja et liikmed vastutavad üksteise eest.
Seega, kui me end uurime, peame vaatama ringi, et näha, kas me kohtleme üksteist nii, nagu Jeesus Kristus käskis. Kui teie olete ühendatud Kristusega ja mina olen ühinenud Kristusega, siis oleme tõepoolest üksteisega seotud. Seega sümboliseerib püha õhtusöömaaeg meie osalemist Kristuses, samuti osalemist (teistes tõlgetes nimetatakse seda osaduseks või jagamiseks või osaduseks) üksteises.
Nagu Paulus 1. korintlased 10,17 ütles: "Sest see on üks leib, nii et meid on palju üks ihu, sest me kõik võtame osa ühest leivast." Õhtusöömaaega üheskoos võttes esindame tõsiasja, et oleme üks ihu Kristuses, ühinenud ja vastutusega. üksteisele.
Jeesuse viimasel õhtusöömaajal koos oma jüngritega esindas Jeesus Jumala kuningriigi elu, pestes jüngrite jalgu (Johannese 1.3,1-15). Kui Peetrus protesteeris, ütles Jeesus, et ta peab oma jalgu pesema. Kristlik elu hõlmab mõlemat – teenimist ja teenimist.
Issanda õhtusöök meenutab meile Jeesuse tagasipöördumist
Kolm evangeeliumi autorit räägivad meile, et Jeesus ei joo viinapuu vilja enne, kui ta tuleb Jumala kuningriigi täiuses6,29; Luukas 22,18; Märgi 14,25). Iga kord, kui osaleme, meenub meile Jeesuse tõotus. Toimub suur messiaanlik "bankett", pidulik "pulmaõhtusöök". Leib ja vein on "näidised" sellest, mis saab olema kogu ajaloo suurim võidupidustus. Paulus kirjutas: "Sest nii sageli, kui te sööte seda leiba ja jood seda karikat, kuulutate te Issanda surma, kuni ta tuleb."1. korintlased 11,26).
Me vaatame alati nii tagasi kui ka tagasi, meie ümber ja ümber. Issanda õhtusöök on rikas tähenduses. Seepärast on see sajandite jooksul olnud kristliku traditsiooni silmapaistev osa. Muidugi on mõnikord lasta tal degenereeruda elutuks rituaaliks, mis oli pigem harjumus kui sügav tähendus. Kui rituaal muutub mõttetuks, siis mõned inimesed reageerivad rituaali üldse peatades. Parem vastus on taastada tähendus. Sellepärast aitab see ümber kujundada, mida me sümboolselt teeme.
Joseph Tkach
