Lazarus, tule välja!

Enamik meist teavad seda lugu: Jeesus tõstis surnuist Latsaruse. See oli tohutu ime, mis näitas, et Jeesusel on ka võime meid surnuist üles tõsta. Aga lugu sisaldab veel rohkem ja John sisaldab mõningaid üksikasju, mis võivad meile täna sügavamat tähendust omada. Ma palvetan, et kui ma jagan mõningaid oma mõtteid sinuga, siis ma ei tee ajalugu valesti.

Pange tähele, kuidas Johannes seda lugu räägib: Laatsarus ei olnud lihtsalt Juudamaa elanik – ta oli Marta ja Maarja vend, Maarja, kes armastas Jeesust nii väga, et valas tema jalgadele väärtuslikku võidmisõli. Õed kutsusid Jeesuse välja: „Issand, vaata, see, keda sa armastad, on haige.” (Joh 11,1-3). See kõlab mulle appihüüdena, kuid Jeesus ei tulnud.

Tahtlik viivitus

Kas teile tundub mõnikord, et Issand viivitab oma vastusega? Maarjale ja Martale tundus see kindlasti nii, kuid viivitus ei tähenda, et me Jeesusele ei meeldi. Pigem tähendab see, et tal on teistsugune plaan, sest ta näeb midagi, mida meie ei näe. Selgub, et selleks ajaks, kui sõnumitoojad Jeesuse juurde jõudsid, oli Laatsarus juba surnud.Sellegipoolest ütles Jeesus, et see haigus ei lõppe surmaga. Kas ta eksis? Ei, sest Jeesus nägi surmast kaugemale ja sel juhul teadis ta, et surmaga see lugu ei lõpe. Ta teadis, et eesmärk on ülistada Jumalat ja tema Poega (s 4). Sellest hoolimata pani ta oma jüngrid mõtlema, et Laatsarus ei sure. Siin on õppetund ka meile, sest me ei saa alati aru, mida Jeesus tegelikult mõtleb.

Kaks päeva hiljem üllatas Jeesus oma jüngreid, soovitades neil Juudamaale tagasi minna. Nad ei mõistnud, miks Jeesus tahtis ohualasse tagasi pöörduda, mistõttu Jeesus vastas mõistatusliku kommentaariga valguses käimise ja pimeduse tuleku kohta (s 9-10). Siis ütles ta neile, et peab minema Laatsarust üles kasvatama.

Õpilased olid ilmselt harjunud mõne Jeesuse märkuse salapärase olemusega ja leidsid rohkem teavet, et saada rohkem teavet. Nad märkisid, et sõna otseses mõttes ei ole mõtet. Kui ta magab, siis ta ärkab ise, nii et miks me riskime oma eluga, kui sinna minna?

Jeesus kuulutas: "Laatsarus on surnud" (salm 14). Kuid ta ütles ka: "Mul on hea meel, et mind seal polnud." Miks? "Et te usuksite" (s 15). Jeesus tegi imelisema ime, kui oleks ainult haige inimese surma ära hoidnud. Kuid ime ei tähendanud ainult Laatsaruse ellu äratamist – see oli ka see, et Jeesus teadis, mis umbes 30 kilomeetri kaugusel toimus ja mis temaga lähitulevikus juhtuma hakkab.

Tal oli valgus, mida nad ei näinud - ja see valgus näitas talle oma surma Juudeas - ja tema enda ülestõusmist. Ta oli sündmuste täieliku kontrolli all. Ta oleks võinud seda ära hoida, kui ta oleks seda tahtnud; ta oleks pidanud kohtuprotsessi ühe sõna lõpetama, kuid ta seda ei teinud. Ta otsustas teha seda, mida ta maa peale tuli.

Inimene, kes andis surnuile elu, annab ka oma elu oma rahvale, sest tal oli surma üle võim, isegi üle oma surma. Ta tuli selle maa peale kui surelik inimene, kes suri, ja see, mis esmapilgul tundus tragöödia, oli tegelikult meie päästmise jaoks. Ma ei taha väita, et mis tahes tragöödia, mis juhtub, on tegelikult Jumala poolt planeeritud või hea, kuid ma usun, et Jumal suudab tuua head kurjast ja ta näeb reaalsust, mida me ei saa.

Ta näeb väljapoole surma ja juhib sündmusi mitte vähem kui siis - kuid see on meile sageli nii nähtamatu kui John 11i jüngritele. Me lihtsalt ei näe suurt pilti ja mõnikord komistame pimedas. Me peame usaldama Jumalat, et teha asju, mida ta kõige paremini arvab. Mõnikord võime kogeda, kuidas asjad paremaks toimivad, kuid tihti peame teda lihtsalt põrandale viima.

Jeesus ja tema jüngrid läksid Betaaniasse ja said teada, et Laatsarus oli neli päeva hauas olnud. Kiidukõned olid peetud ja matused ammu läbi – ja lõpuks tuleb arst! Marta ütles võib-olla pisut meeleheitel ja valusalt: "Issand, kui sa oleks siin olnud, poleks mu vend surnud" (salm 21). Helistasime sulle paar päeva tagasi ja kui sa oleksid siis tulnud, oleks Laatsarus veel elus. Aga Martal oli lootusesära – pisut valgust: „Aga ka praegu ma tean, et mida iganes sa Jumalalt palud, selle meie, Jumal, anname sulle“ (s 22). Võib-olla arvas ta, et ülestõusmist paluda oleks natuke liiga julge, kuid ta vihjab. "Laatsarus elab uuesti," ütles Jeesus ja Marta vastas: "Ma tean, et ta tõuseb üles" (aga ma lootsin midagi veidi varem). Jeesus ütles: „See on hea, aga kas sa teadsid, et mina olen ülestõusmine ja elu? Kui sa usud minusse, ei sure nad kunagi. Kas sa usud seda?” Martha ütles seejärel ühes kõige silmapaistvamas usuavalduses kogu Piiblis: „Jah, ma usun seda. Sina oled Jumala Poeg” (salm 27).

Elu ja ülestõusmine võib leida ainult Kristuses – aga kas me suudame uskuda seda, mida Jeesus täna ütles? Kas me tõesti usume, et "kes elab ja usub minusse, ei sure kunagi?" Soovin, et me kõik saaksime sellest paremini aru, kuid tean kindlalt, et ülestõusmises saame elu, mis ei lõpe kunagi.

Sel ajastul sureme me kõik, nagu ka Laatsarus, ja Jeesus „peab meid üles äratama.” Me sureme, kuid see ei ole meie jaoks loo lõpp, nagu see polnud ka Laatsaruse loo lõpp. Marta läks Maarjale järele ja Maarja tuli nuttes Jeesuse juurde. Jeesus nuttis ka. Miks ta nuttis, kui teadis juba, et Laatsarus elab uuesti? Miks Johannes selle kirjutas, kui Johannes teadis, et rõõm on "just nurga taga"? Ma ei tea – ma ei tea alati, miks ma nutan, isegi õnnelikel juhtudel.

Aga ma usun, et väide on, et matustel on hädas, kuigi me teame, et inimene tõstetakse surematuks eluks. Jeesus lubas, et me ei sure kunagi ja surm on veel olemas.

Ta on endiselt vaenlane, surm on ikka veel midagi siin maailmas, mis pole see, mis ta saab olema igavikus. Ehkki igavene rõõm on "just nurga taga", on meil mõnikord sügava kurbuse aegu, kuigi Jeesus meid armastab. Kui me nutame, nutab Jeesus koos meiega. Ta näeb meie kurbust sellel ajastul täpselt nii, nagu Ta näeb tuleviku rõõme.

"Võtke kivi ära," ütles Jeesus ja Maarja vastas: "Seal on hais, sest ta on surnud neli päeva."

Kas teie elus on midagi haisvat, mida me ei taha, et Jeesus paljastaks "kivi ära veeretades?" Ilmselt on igaühe elus midagi sellist, mida me pigem varjame, kuid mõnikord on Jeesusel teised plaanid, sest ta teab asju, mida me ei tea ja me lihtsalt peame teda usaldama. Nii nad veeretasid kivi ära ja Jeesus palvetas ja siis hüüdis: "Laatsarus, tule välja!" Johannes räägib meile: "Ja surnud tulid välja," kuid tegelikult ei olnud ta surnud. Ta oli seotud surilinatega nagu surnu. , aga ta läks. "Ava ta lahti," ütles Jeesus, "ja laske tal minna" (s 43-44).

Jeesuse üleskutse läheb ka täna vaimselt surnud ja mõned neist kuulevad tema häält ja tulevad välja oma haudadest - nad tulevad välja haisust, nad tulevad välja isekas mõtteviisist, mis viib surmani. Ja mida sa vajad? Nad vajavad kedagi, kes aitaks neil oma graveviinist vabaneda, vabaneda vanadest mõtteviisidest, mis on meile nii lihtsad. See on üks kiriku ülesandeid. Me aitame inimestel kivi liigutada, kuigi see võib haisema, ja me aitame inimesi, kes reageerivad Jeesuse üleskutsele.

Kas sa kuuled Jeesuse üleskutset tulla Tema juurde? On aeg oma hauast välja tulla. Kas sa tead kedagi, kes kutsub Jeesust? On aeg aidata neil oma kivi liigutada. See on midagi, mida tasub mõelda.

Joseph Tkach


pdfLazarus, tule välja!