heli-
Isa, anna neile andeks
Kujutage korraks ette šokeerivat stseeni Kolgatal, kus ristilöömine viidi läbi ülimalt valusa surmanuhtlusena. Seda peeti kõige julmemaks ja alandavamaks hukkamisviisiks, mis eales välja mõeldud ning see oli ette nähtud kõige põlatumatele orjadele ja halvimatele kurjategijatele. Miks? See viidi läbi mässu ja vastupanu hoiatava näitena Rooma võimu vastu. Alasti ja talumatust valust piinatud ohvrid suunasid sageli oma abitu meeleheite needuste ja solvangutena ümbritsevatele pealtvaatajatele. Kohal olnud sõdurid ja pealtvaatajad kuulsid Jeesuselt ainult andestussõnu: „Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks! sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luuka 23,34). Jeesuse andestustaotlused on äärmiselt tähelepanuväärsed kolmel põhjusel.
Esiteks, hoolimata kõigest, mida ta läbi elas, rääkis Jeesus ikkagi oma Isast. See on sügava, armastava usalduse väljendus, mis meenutab Iiobi sõnu: „Vaata, kuigi ta tapab mu, ootan ma teda; "Tõesti, ma vastan talle oma teedele" (Iiob 13,15).
Teiseks, Jeesus ei palunud endale andestust, sest ta oli patust vaba ja läks ristile kui puhas Jumala Tall, et päästa meid meie patustelt teedelt: "Sest te teate, et te ei päästa kaduva hõbeda ega kullaga. teie asjatu käitumine teie isade kombel, kuid Kristuse kalli verega, nagu süütu ja rüvetamata talle."1. Peter 1,18-19). Ta astus välja nende eest, kes ta surma mõistsid ja risti lõid, ning kogu inimkonna eest.
Kolmandaks, palve, mille Jeesus Luuka evangeeliumi järgi ütles, ei olnud ühekordne lausung. Kreekakeelne algtekst viitab sellele, et Jeesus lausus neid sõnu korduvalt – see väljendas oma kaastunnet ja valmisolekut andestada isegi oma katsumuse kõige mustematel tundidel.
Kujutagem ette, kui sageli võis Jeesus oma sügavaimas vajaduses Jumala poole hüüda. Ta jõudis kohta, mida tuntakse pealuu saidina. Rooma sõdurid naelutasid ta randmed ristipuu külge. Rist püstitati ja ta rippus taeva ja maa vahel. Olles ümbritsetud pilkavast ja sõimavast rahvahulgast, pidi ta pealt vaatama, kuidas sõdurid tema riideid omavahel jagasid ja tema õmblusteta rüü jaoks täringuid mängisid.
Südame sügavuses tunneme oma pattude raskust ja lõhet, mis meid Jumalast eraldab. Jeesuse piiritu ristiohvri kaudu avanes meile andestuse ja lepituse tee: „Sest nii kõrgel kui taevad on maa kohal, ta jagab oma armu neile, kes teda kardavad. Nii kaugele kui hommik on õhtust, eemaldab ta meilt meie üleastumised” (Psalm 103,11-12.).
Võtkem tänu ja rõõmuga vastu see imeline andestus, mis on meile antud Jeesuse ohvri kaudu. Ta maksis ülimat hinda mitte ainult selleks, et meid pattudest puhastada, vaid ka selleks, et viia meid elavasse ja armastavasse suhtesse meie Taevase Isaga. Me pole enam Jumala võõrad ega vaenlased, vaid pigem tema armastatud lapsed, kellega ta lepib.
Nii nagu meile anti andeks Jeesuse mõõtmatu armastuse kaudu, oleme kutsutud olema selle armastuse ja andestuse peegelduseks oma suhtluses kaasinimestega. Just see Jeesuse hoiak juhib ja inspireerib meid minema läbi elu avatud käte ja südamega, olles valmis mõistma ja andestama.
Barry Robinson
Veel artikleid andestuse kohta: