Taimik viljatus mullas

749 seemik viljatul pinnasesOleme loodud, sõltuvad ja piiratud olendid. Kellelgi meist pole elu enda sees.Elu on meile antud ja meilt võetud. Kolmainu Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim eksisteerivad igavesti, ilma alguse ja lõputa. Ta oli alati Isaga, igavesti. Seetõttu kirjutab apostel Paulus: „Tema [Jeesus], kes oli jumalikus vormis, ei pidanud röövimiseks Jumalaga võrdseks saamist, vaid tühjendas end ja võttis sulase kuju, tehti inimestega võrdseks ja tunnustati Jumalaga. välimus mehena » (Filiplased 2,6-7). 700 aastat enne Jeesuse sündi kirjeldab prohvet Jesaja Jumala tõotatud Päästjat: „Ta kasvas tema ees üles nagu seemik, nagu võrs kuivast maast. Tal polnud vormi ega hiilgust; me nägime teda, aga see vaade ei meeldinud meile” (Jesaja 53,2 Lihuniku piibel).

Jeesuse elu, kannatusi ja tema lunastusakti kirjeldatakse siin erilisel viisil. Luther tõlkis selle salmi: "Ta tõusis enda ette nagu oks". Siit ka jõululaul: "Roos on tärganud". See ei tähenda roosi, vaid riisi, mis on noor võrse, peenike oks või taime võrs ning sümboliks Jeesusele, Messiale või Kristusele.

pildi tähendus

Prohvet Jesaja kujutab Jeesust kui nõrka istikut, kes murdus välja kuivast ja viljatust pinnasest! Rikkalikul ja viljakal põllul võrsunud juur võlgneb oma kasvu heale mullale. Iga põllumees, kes istutab taime, teab, et see sõltub ideaalsest pinnasest. Seetõttu ta künnab, väetab, mudib ja teeb oma põldu nii, et see oleks hea toitaineterikas muld. Kui näeme kõval, kuival pinnal või isegi kõrbeliival lopsakas taime kasvamas, oleme üsna hämmastunud ja hüüame: kuidas saab siin veel midagi õitseda? Nii näeb seda Isaiah. Sõna kuiv väljendab kuivust ja viljatust, seisundit, mis ei suuda elu tekitada. See on pilt Jumalast eraldatud inimkonnast. Ta on takerdunud oma patusesse elustiili, tal ei ole mingit võimalust iseseisvalt patu haardest vabaneda. Ta on patu olemuse tõttu põhjalikult hävitatud, Jumalast eraldatud.

Meie Päästja Jeesus Kristus on nagu idu juur, kes ei võta kasvades mitte midagi maast välja, vaid toob kõik viljatusse maasse, mis pole midagi, millel pole midagi ja mis ei ole millekski kasulik. "Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et kuigi ta oli rikas, sai ta teie pärast vaeseks, et te saaksite tema vaesusest rikkaks."2. korintlased 8,9).

Kas saate aru selle tähendamissõna tähendusest? Jeesus ei elanud selle järgi, mida maailm talle andis, vaid maailm elab selle järgi, mida Jeesus talle annab. Erinevalt Jeesusest toitub maailm endast nagu noor võrse, võttes rikkalikust pinnasest kõike ja andes vähe vastu. See on suur erinevus Jumala kuningriigi ja meie rikutud ja kurja maailma vahel.

Ajalooline tähtsus

Jeesus Kristus ei võlgne midagi oma inimlikule päritolule. Jeesuse maist perekonda võib tõesti võrrelda kuiva maaga. Maria oli vaene lihtne maatüdruk ja Joosep oli sama vaene puusepp. Jeesus ei saanud millestki kasu olla. Kui ta oleks sündinud aadlipere, kui ta oleks olnud suure mehe poeg, siis võiks öelda: Jeesus võlgneb oma perele palju. Seadus nägi ette, et Jeesuse vanemad esitavad oma esmasündinu Issandale kolmekümne kolme päeva pärast ja toovad Maarja puhastamise eest ohvri: "Iga isane, kes esimesena üsast läbi murrab, kutsutakse Issandale pühaks ja ohverdama, nagu on öeldud Issanda seaduses: paar turteltuvi või kaks noort tuvi." (Luukas) 2,23-24). See, et Maarja ja Joosep ei toonud talle ohvriks, on märk vaesusest, millesse Jeesus sündis.

Jeesus, Jumala Poeg, sündis Petlemmas, kuid kasvas üles Naatsaretis. Juudid seda paika üldiselt põlgasid: «Filippus nägi Naatanaeli ja ütles talle: Me leidsime selle, kellest Mooses Seadusesse kirjutas ja keda ka prohvetitele kuulutatakse! See on Jeesus, Joosepi poeg; ta on pärit Naatsaretist. Naatsaretist?” vastas Naatanael. "Mis head võib Naatsaretist tulla?" (John 1,45-46). See oli pinnas, kus Jeesus üles kasvas. Kallis väike taim, väike roos, roos, juur, mis võrsus õrnalt kuivast maast.

Kui Jeesus tema valduses maa peale tuli, tundis ta äratõukamist mitte ainult Heroodese poolt. Tollased usujuhid – saduserid, variserid ja kirjatundjad – hoidsid traditsioone, mis põhinesid inimlikul arutluskäigul (Talmud) ja asetasid need Jumala Sõnast kõrgemale. «Ta oli maailmas ja maailm tekkis tema kaudu, aga maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade hulka ja omad ei võtnud teda vastu” (Joh 1,10-11 Lihuniku piibel). Enamik Iisraeli rahvast ei võtnud Jeesust vastu, nii et ta oli nende valduses kuiv juur!

Tema jüngrid olid samuti kuiv maa. Ilmalikust vaatenurgast oleks ta võinud nimetada mõne mõjuka mehe poliitikast ja ärist ning kindluse mõttes ka mõned kõrgemast nõukogust, kes oleks võinud tema eest rääkida ja sõna võtta: "Aga mis on rumal selles maailm, Jumal on valinud, häbistama tarku; ja mis on maailmas nõrk, seda Jumal valis häbistama tugevat."1. korintlased 1,27). Jeesus läks Galilea mere kalapaatide juurde ja valis lihtsad, vähese haridusega mehed.

"Jumal Isa ei tahtnud, et Jeesus saaks millekski oma jüngrite kaudu, vaid et tema järgijad saaksid kõik Jeesuse kaudu kingituseks!"

Seda koges ka Paulus: «Sest mulle sai selgeks: võrreldes võrreldamatu kasuga, et Jeesus Kristus on minu Issand, on kõik muu kaotanud oma väärtuse. Ma jätsin kõik selle tema pärast maha; see on minu jaoks lihtsalt mustus, kui mul on ainult Kristus” (Filiplastele 3,8 Lootus kõigile). See on Pauluse pöördumine. Ta pidas oma eeliseks kirjatundja ja variserina mustust.

kogemusi selle tõega 

Me ei tohiks kunagi unustada, kust me tulime ja mis olime, elades selles maailmas ilma Jeesuseta. Hea lugeja, kuidas su enda pöördumine läks? Jeesus kuulutas: "Ükski ei saa tulla minu juurde, kui Isa, kes mind on saatnud, teda ei tõmba" (Joh 6,44 Lihuniku piibel). Kui Jeesus Kristus tuli sind päästma, kas ta leidis viljaka pinnase oma armu kasvamiseks sinu südames? Maa oli kõva, kuivanud ja surnud. Meie, inimesed, ei saa Jumalale tuua midagi peale põua, kuivuse, patu ja ebaõnnestumise. Piibel kirjeldab seda meie liha, inimloomuse rikutusena. Roomlastele räägib Paulus pöördunud kristlasena, vaadates tagasi ajale, mil ta elas veel esimese Aadama kombel patu orjana ja Jumalast eraldatuna: „Sest ma tean, et minus, see on mu liha, midagi head ei ela. Mul on tahe, aga ma ei saa teha head” (Roomlastele 7,18). Maad peab elavdama midagi muud: «Vaim on see, mis annab elu; liha on kasutu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu” (Joh 6,63).

Inimese muld, liha, pole asjata. Mida see meile õpetab? Kas lill peaks kasvama meie patuse ja karmusega? Patukahetsusliilia ehk? Rohkem nagu sõja, vihkamise ja hävingu kuivatatud lill. Kust ta tulema peaks? Kuivast pinnasest? See on võimatu. Ükski inimene ei saa üksi kahetseda, tuua esile meeleparandust ega usku! Miks? Sest me olime vaimselt surnud. Selleks on vaja imet. Jumal istutas meie kuiva südame kõrbesse võrse taevast – see on vaimne uuenemine: „Aga kui Kristus on teis, siis ihu on pattu surnud, aga vaim elab õiguses” (roomlastele) 8,10). Meie elu tühermaale, kus vaimne kasv pole võimalik, istutas Jumal oma Püha Vaimu, Jeesuse Kristuse elu. See on taim, mida ei saa kunagi tallata.

Jumal ei vali sellepärast, et inimesed otsustavad seda teha või väärivad seda, vaid sellepärast, et ta teeb seda armust ja armastusest. Pääste tuleb algusest lõpuni täielikult Jumala käest. Lõppkokkuvõttes ei pärine isegi meie kristliku usu poolt või vastu otsustamise alus meist endist: "Sest armust olete päästetud usu läbi ja mitte teie endi poolt: see on Jumala and, mitte tegude, et keegi ei kiidelks. “ (Efeslastele 2,8-9.).

Kui keegi saaks päästetud usu kaudu Kristusesse ja tema enda headesse tegudesse, siis oleks meil absurdne olukord, et on kaks Päästjat, Jeesus ja patune. Kogu meie pöördumine ei tulene sellest, et Jumal leidis meis nii head tingimused, vaid talle meeldis istutada oma vaim sinna, kus ilma selleta ei kasva miski. Kuid imede ime on: armu taim muudab meie südame mulda! Varasemast viljatust pinnasest kasvab meeleparandus, meeleparandus, usk, armastus, kuulekus, pühitsus ja lootus. Seda saab teha ainult Jumala arm! Kas sa saad aru? See, mida Jumal istutab, ei sõltu meie pinnasest, vaid vastupidi.

Läbi seemiku, Jeesuse Kristuse, kelle Püha Vaim on meis elanud, tunneme ära oma viljatuse ja võtame tänulikult vastu Tema armuanni. Kuiv maa, viljatu muld, saab uue elu Jeesuse Kristuse kaudu. See on Jumala arm! Jeesus selgitas seda põhimõtet Andreasele ja Filippusele: „Kui nisutera ei kuku maa sisse ega sure, jääb see üksi; aga kui ta sureb, kannab ta palju vilja” (Johannese 12,24).

Kristus meis, surnud nisutera, on meie elu ja meie vaimse kasvu saladus: «Te palute tõestust, et Kristus räägib minus, kes pole teie suhtes nõrk, vaid on teie seas vägev. Sest kuigi ta on nõrkuses risti löödud, elab ta siiski Jumala väes. Ja kuigi me oleme temas nõrgad, elame koos temaga teie jaoks Jumala väes. Uurige ennast, kas te püsite usus; kontrolli ennast! Või kas te ei tunne endas ära, et Jeesus Kristus on teis? (2. Korintlastele 13,3-5). Kui sa ei saa oma väärtust Jumalalt, vaid viljatult maalt, kõigest muust kui Jumalast, siis sa sured ja jääd surnuks. Sa elad edukalt, sest Jeesuse vägi töötab sinus võimsalt!

julgustavad sõnad 

Tähendamissõna pakub julgustavaid sõnu kõigile, kes pärast pöördumist avastavad oma viljatuse ja patuse. Sa näed oma Kristuse järgimise puudujääke. Te tunnete end viljatus kõrbes, täielikus kuivuses, kus on kõrbenud hing enesesüüdistamisest, süüst, enesesüüdistamisest ja ebaõnnestumisest, viljatusest ja kuivusest.  

Miks Jeesus ei oota patuse abi, et teda päästa? "Sest Jumalale meeldis, et kogu temas olev täius elaks Jeesuses" (koloslastele 1,19).

Kui kogu täius elab Jeesuses, ei vaja ta meie panust ega oota seda. Kristus on kõik! Kas see annab teile hea tuju? "Aga see aare on meil savinõudes, et ülim vägi oleks Jumalalt, mitte meilt."2. korintlased 4,7).

Selle asemel on Jeesusel rõõm tulla tühjadesse südametesse ja täita need oma armastusega. Tal on hea meel külmunud südamete kallal töötada ja need uuesti põlema panna oma vaimse armastuse kaudu. Tema eripäraks on anda elu surnud südametele. Kas elate usukriisis, täis katsumusi ja pattu? Kas teiega on kõik kõva, kuiv ja kuiv? Pole rõõmu, pole usku, pole vilja, pole armastust ega tuld? Kõik kuivas ära? Seal on imeline lubadus: "Ta ei murra purustatud pilliroogu ega kustuta hõõguvat tahti. Ustavusega viib ta kohut täide” (Jesaja 42,3).

Hõõguv taht hakkab täielikult kustuma. Ta ei kanna enam leeki, sest vaha lämmatab teda. See olukord on Jumala jaoks õige. Et pääseda teie kuivale maale, teie nutvasse südamesse, tahaks ta istutada oma jumaliku juure, oma järglase, Jeesuse Kristuse. Hea lugeja, lootus on imeline! "Ja Issand juhib teid alati ja kuival maal täidab ta teid ja teeb teie luud tugevaks. Ja sa oled nagu aed, mida kastetakse, ja nagu veeallikas, mille vesi ei peta” (Jesaja 58,11). Jumal tegutseb nii, et ainult tema saab au. Sellepärast kasvas vastsündinud Jeesus üles nagu võrse kuivas, mitte rikkas mullas.

Pablo Nauer

 Selle artikli aluseks on Charles Haddon Spurgeoni jutlus, mille ta pidas 13. oktoober 1872 oli toimunud.