Armu kõigile

209 armu kõigileKui leinapäeval, 14. 2001. septembril , kui inimesed kogunesid kirikutesse üle Ameerika ja teiste riikide, tulid nad kuulma lohutus-, julgustus- ja lootussõnu. Vastupidiselt oma kavatsusele tuua leinavale rahvale lootust on mitmed konservatiivsed kristliku kirikujuhid aga tahtmatult levitanud sõnumit, mis õhutab meeleheidet, heidutust ja hirmu. Nimelt inimestele, kes olid rünnakus kaotanud lähedasi, sugulasi või sõpru, kes polnud veel Kristust tunnistanud. Paljud fundamentalistid ja evangeelsed kristlased on veendunud, et kes sureb ilma Jeesust Kristust tunnistamata, kasvõi seetõttu, et ta pole kunagi elus Kristusest kuulnud, läheb pärast surma põrgusse ja peab seal kannatama kirjeldamatuid piinu – Jumala käe läbi. keda need samad kristlased nimetavad irooniliselt armastuse, armu ja halastuse Jumalaks. "Jumal armastab teid," näivad mõned meist, kristlased, ütlevat, kuid siis tuleb peenikeses kirjas: "Kui te enne surma lihtsat meeleparanduspalvet ei ütle, piinab mu armuline Issand ja Päästja teid igavikku."

Hea uudis

Jeesuse Kristuse evangeelium on hea uudis (kreeka euangélion = hea uudis, päästesõnum), rõhuasetusega „hea“. See on ja jääb kõigi kõigi jaoks kõige õnnelikumaks, absoluutselt kõigile. See pole mitte ainult hea uudis vähestele, kes tutvusid enne surma Kristusega; see on hea uudis kogu loodule - eranditult kõigile inimestele, ka neile, kes surid Kristust kuulmata.

Jeesus Kristus on lepitusohver mitte ainult kristlaste, vaid kogu maailma pattude eest.1. Johannes 2,2). Looja on ka oma loomingu lepitaja (koloslastele 1,15-20). See, kas inimesed saavad seda tõde enne oma surma tundma õppida, ei sõltu selle tõesisust. See sõltub ainult Jeesusest Kristusest, mitte inimtegevusest ega inimlikust reaktsioonist.

Jeesus ütleb: "Sest nii on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Joh. 3,16, kõik tsitaadid parandatud Lutheri tõlkest, standardväljaanne). See on Jumal, kes armastas maailma ja Jumal, kes andis oma Poja; ja ta andis selle, et lunastada seda, mida ta armastas – maailma. Kes usub Pojasse, kelle Jumal on läkitanud, see läheb igavesse ellu (parem: "tulevase ajastu ellu").

Siin pole silpigi kirjutatud, et see usk peab tulema enne füüsilist surma. Ei: salm ütleb, et usklikud "ei hukku" ja kuna isegi usklikud surevad, peaks olema ilmne, et "hukkumine" ja "surema" ei ole üks ja seesama. Usk ei lase inimestel eksida, kuid mitte suremast. Hukkuv Jeesus, kellest siin räägib, tähistab kreekakeelsest appolumi tõlkes vaimset, mitte füüsilist surma. See on seotud lõpliku hävitamise, hävitamise, jäljetult kadumisega. Igaüks, kes usub Jeesusesse, ei leia sellist pöördumatut lõppu, vaid siseneb tulevase ajastu ellu (soe) (aion).

Mõned surevad oma eluajal maapealse rändajana, ellu tulevasel ajastul, ellu kuningriigis. Kuid nad esindavad vaid väikest vähemust "maailmast" (kosmosest), mida Jumal nii armastas, et saatis oma Poja neid päästma. Aga ülejäänud? See salm ei ütle, et Jumal ei saa või ei päästa neid, kes füüsiliselt surevad ilma uskumata.

Mõte, et füüsiline surm takistab lõplikult Jumalal kedagi päästmast või kedagi Jeesusesse Kristusesse uskuma panemast, on inimlik tõlgendus; Piiblis pole midagi sellist. Pigem öeldakse meile: inimene sureb ja pärast seda tuleb kohus (Heebrealastele 9,27). Kohtunik, keda tahame alati meeles pidada, tänab Jumalat ei keegi muu kui Jeesus, tapetud Jumala Tall, kes suri inimeste pattude eest. See muudab kõike.

Looja ja lepitaja

Kust tuleb mõte, et Jumal saab päästa ainult elavaid, mitte surnuid? Ta sai surmast üle, kas pole? Ta tõusis surnuist üles, kas pole? Jumal ei vihka maailma; ta armastab teda. Ta ei loonud inimest põrgu jaoks. Kristus tuli õigel ajal maailma päästma, mitte selle üle kohut mõistma (Joh 3,17).

16. septembril, rünnakutele järgnenud pühapäeval, ütles kristlik õpetaja oma pühapäevakooli klassi ees: Jumal on vihkamises sama täiuslik kui armastuses, mis seletab, miks on nii põrgu kui taevas. Dualism (idee, et hea ja halb on universumis kaks võrdselt tugevat vastandlikku jõudu) on ketserlus. Kas ta pole märganud, et ta nihutab dualismi Jumalasse, et ta postuleerib Jumalat, kes kannab ja kehastab täiusliku vihkamise pinget – täiuslikku armastust?

Jumal on absoluutselt õige ja kõik patused mõistetakse kohut ja mõistetakse hukka, kuid evangeelium, hea sõnum, initsieerib meid saladuses, et Jumal Kristuses on selle patu ja selle kohtuotsuse meie eest vastu võtnud! Tõepoolest, põrgu on tõeline ja kohutav. Kuid just seda kohutavat põrgut, mis oli mõeldud õelatele, kannatas Jeesus inimkonna nimel (2. korintlased 5,21; Matteus 27,46; galaatlased 3,13).

Kõik inimesed on kandnud patu karistuse (roomlastele 6,23), kuid Jumal annab meile igavese elu Kristuses (sama salm). Sellepärast nimetatakse seda armuks. Eelmises peatükis ütleb Paulus seda järgmiselt: „Aga and ei ole nagu patt. Sest kui ühe patu tõttu surid paljud ['paljud', see tähendab kõik, kõik; ei ole muud kui Aadama ülekohus], kui palju enam oli Jumala arm ja and rikkalikult paljudele [taas: kõigile, absoluutselt kõigile] ühe inimese Jeesuse Kristuse armu läbi” (roomlastele) 5,15).

Paulus ütleb: nii karm kui meie patukaristus on ja see on väga karm (otsus on põrgu), jääb see siiski tagaistmelt armu ja armuanni poole Kristuses. Teisisõnu, Jumala lepitussõna Kristuses on võrreldamatult valjem kui Tema hukkamõist Aadamas – üks on teise poolt täiesti uppunud ("kui palju enam"). Sellepärast saab Paulus 2. korintlased 5,19 öelda: Kristuses "[Jumal] lepitas maailma [kõik, "paljud" roomlastest 5,15] iseendaga ega arvanud neile enam nende patte..."

Tulles tagasi nende sõprade ja pere juurde, kes on surnud ilma Kristusesse usku tunnistamata, siis kas evangeelium pakub neile lootust ja julgustust nende kallilt lahkunu saatuse osas? Tõepoolest, Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus sõna-sõnalt: "Ja mina, kui mind maa pealt üles tõstetakse, tõmban kõik enda juurde" (Johannese 1.2,32). See on hea uudis, evangeeliumi tõde. Jeesus ei pannud paika ajakava, kuid ta teatas, et tahab meelitada kõiki, mitte ainult väheseid, kes jõudsid teda enne surma tundma õppida, vaid absoluutselt kõiki.

Pole ime, et Paulus kirjutas Kolossa linna kristlastele, et see on Jumalale "meeldiv", pange tähele: "meeldiv", et Kristuse kaudu lepitas ta iseendaga kõik, olgu maa peal või taevas, tehes rahu oma vere kaudu rist” (koloslastele 1,20). See on hea uudis. Ja nagu Jeesus ütles, on see hea uudis kogu maailmale, mitte ainult piiratud arvule valitutele.

Paulus soovib, et tema lugejad teaksid, et see Jeesus, see surnuist üles äratatud Jumala Poeg, ei ole lihtsalt huvitav uus religioosne rajaja, kellel on mõned uued teoloogilised mõtted. Paulus ütleb neile, et Jeesus ei ole keegi muu kui kõige looja ja alalhoidja (salmid 16-17) ja enamgi veel, et Ta on Jumala viis heastada absoluutselt kõik, mis on maailmas olnud ajaloo algusest saati, kui see on eksinud. (salm 20)! Kristuses – ütleb Paulus – astub Jumal ülima sammu, et kõik Iisraelile antud tõotused teoks teha – tõotab, et ühel päeval annab ta kõik patud kõikehõlmavalt ja universaalselt andeks ning teeb kõik uueks puhta armu teoga (vt Ap 13,32-kakskümmend; 3,20-21; Jesaja 43,19; Rev 21,5; roomlased 8,19-21.).

Ainult kristlased

"Kuid pääste on mõeldud ainult kristlastele," uluvad fundamentalistid. Kindlasti on see tõsi. Aga kes on "kristlased"? Kas ainult need, kes papagoivad tavapärast meeleparandus- ja pöördumispalvet? Kas ainult need, kes on ristitud kastmisega? Kas ainult need, kes kuuluvad "õigesse kirikusse"? Ainult need, kes saavutavad absolutsiooni nõuetekohaselt pühitsetud preestri kaudu? Ainult need, kes on patustamise lõpetanud? (Kas sa said hakkama? Mina mitte.) Ainult need, kes tunnevad Jeesust enne surma? Või teeb Jeesus ise – kelle naeltega läbitorgatud kätesse Jumal andis kohtuotsuse – lõpuks otsuse selle kohta, kes kuulub neile, kellele ta armu osutab? Ja kui ta on kohal: kas see, kes on võitnud surma ja kes saab kinkida igavese elu, kellele tahab, otsustab, millal ta paneb kedagi uskuma või kohtume tõelise religiooni kõikehõlmavate kaitsjatega? otsus tema asemel?
Iga kristlane on mingil hetkel saanud kristlaseks ehk Püha Vaimu poolt ususse viidud. Fundamentalistlik seisukoht näib aga olevat, et Jumalal on võimatu inimest pärast tema surma uskuma panna. Aga oota – Jeesus on see, kes surnuid äratab. Ja tema on lepitusohver mitte ainult meie, vaid kogu maailma pattude eest (1. Johannes 2,2).

Suur lõhe

"Aga tähendamissõna Laatsarusest," vaidlevad mõned vastu. „Kas Aabraham ei öelnud, et tema poole ja rikka mehe külje vahel on suur lõhe, mida ei saa ületada?” (Vt Luuka 1.6,19-31.)

Jeesus ei tahtnud, et seda tähendamissõna mõistetaks surmajärgse elu fotograafilise kirjeldusena. Kui paljud kristlased kirjeldaksid taevast kui "Aabrahami rüppe" - kohta, kus Jeesust pole kusagil näha? Tähendamissõna on sõnum esimese sajandi judaismi privilegeeritud klassile, mitte portree elust pärast ülestõusmist. Enne kui loeme ette rohkem, kui Jeesus pani, võrdleme seda, mida Paulus Rooma kirjas ütles 11,32 kirjutab.

Tähendamissõna rikas mees ei kahetse ikka veel. Ta peab end endiselt Laatsarusest kõrgemaks auastmelt ja klassilt. Ta näeb Laatsaruses endiselt ainult kedagi, kes on teda teenimas. Võib-olla on mõistlik eeldada, et rikka mehe jätkuv uskmatus muutis lõhe nii ületamatuks, mitte mingi meelevaldne kosmiline vajadus. Pidagem meeles: Jeesus ise ja ainult tema sulgeb muidu ületamatu lõhe meie patusest seisundist Jumalaga leppimiseni. Jeesus rõhutab seda punkti, seda tähendamissõna väidet – et pääste tuleb ainult temasse uskumise kaudu –, kui ta ütleb: „Kui nad Moosest ja prohveteid ei kuule, ei veena nad isegi siis, kui keegi surnuist üles tõuseb.” ( Luukas 16,31).

Jumala eesmärk on juhtida inimesi päästele, mitte neid piinata. Jeesus on lepitaja ja uskuge või mitte, aga ta teeb suurepärast tööd. Ta on maailma Päästja (Joh 3,17), mitte murdosa maailmast päästja. "Sest nii on Jumal maailma armastanud" (salm 16) – ja mitte ainult üks mees tuhandest. Jumalal on teed ja tema teed on kõrgemad kui meie teed.

Mäejutluses ütleb Jeesus: "Armastage oma vaenlasi" (Matteuse evangeelium 5,43). Võib julgelt eeldada, et ta armastas oma vaenlasi. Või peaks uskuma, et Jeesus vihkab oma vaenlasi, kuid nõuab, et me neid armastaksime, ja et tema vihkamine seletab põrgu olemasolu? See oleks ülimalt absurdne. Jeesus kutsub meid armastama oma vaenlasi, sest nad on ka tema valduses. „Isa, anna neile andeks; sest nad ei tea, mida nad teevad!” oli tema eestpalve nende eest, kes ta risti lõid (Luuka 2.3,34).

Kindlasti lõikavad need, kes hülgavad Jeesuse armu isegi pärast seda, kui seda teadsid, oma rumaluse vilju. Inimestele, kes keelduvad tulemast Talle õhtusöömaajale, pole muud kohta kui täielik pimedus (üks piltlikest väljenditest, mida Jeesus kasutas kirjeldamaks Jumalast kaugenenud Jumalast võõrandumise seisundit; vt Matteuse 2. peatükk.2,13; 25,30).

Armu kõigile

roomlastel (11,32) Paulus teeb hämmastava väite: „Jumal on kõik kaasanud sõnakuulmatusesse, et ta halastaks kõigi peale.” Tegelikult tähendab kreeka algne sõna kõike, mitte mõnda, vaid kõike. Kõik on patused ja Kristuses on kõigile halastatud – kas see neile meeldib või mitte; kas nad aktsepteerivad seda või mitte; kas nad teavad seda enne surma või mitte.

Mida enamat saabki selle ilmutuse kohta öelda, kui seda, mida Paulus ütleb järgmistes salmides: „Oo seda Jumala rikkuste, nii tarkuse kui ka tundmise sügavust! Kui arusaamatud on tema otsused ja uurimatud tema teed! Sest kes on tundnud Issanda meelt või kes oli tema nõuandja? Või "kes andis talle midagi enne, et Jumal peaks talle tasuma?" Sest kõik on temast ja tema kaudu ja temale. Au olgu talle igavesti! Aamen” (salmid 33-36).

Jah, nii mõeldamatu on tema teed, mida paljud meist kristlased lihtsalt ei suuda uskuda, et evangeelium võib olla nii hea. Ja mõned meist tunduvad tundvat nii hästi, et me teame, et igaüks, kes ei ole kristlane, läheb otse põrgusse. Paulus soovib seevastu selgeks teha, et jumaliku armu kirjeldamatu ulatus on meile lihtsalt mõistetamatu - mõistatus, mis ilmutab ainult Kristuses: Kristuses on Jumal teinud midagi, mis ületab inimeste teadmiste horisondi.

Oma kirjas Efesose kristlastele ütleb Paulus meile, et Jumal kavatses seda algusest peale (efeslastele 1,9-10). See oli Aabrahami kutsumise, Iisraeli ja Taaveti valimise, lepingute aluseks.3,5-6). Jumal päästab ka "võõraid" ja mitteiisraellasi (2,12). Ta päästab isegi õelad (Roomlased 5,6). Ta tõmbab sõna otseses mõttes kõiki enda poole (Johannese 12,32). Läbi maailma ajaloo on Jumala Poeg algusest peale tegutsenud "taustaplaanil", tehes oma lunastustööd, lepitades kõik asjad Jumalaga (koloslastele 1,15-20). Jumala armul on oma loogika, loogika, mis usuliselt meelestatud inimestele tundub sageli ebaloogiline.

Ainus viis päästmiseks

Lühidalt: Jeesus on ainus tee pääsemisele ja ta tõmbab absoluutselt kõiki enda poole – omal moel, omal ajal. Kasulik oleks selgitada tõsiasja, mida inimmõistus tegelikult hoomata ei suuda: universumis pole üleüldse kusagil mujal kui Kristuses, sest nagu Paulus ütleb, pole midagi, mis poleks tema loodud ega temas olemas. (koloslased 1,15-17). Inimesed, kes ta lõpuks tagasi lükkavad, teevad seda hoolimata tema armastusest; mitte Jeesus ei hülga neid (ta mitte – ta armastab neid, suri nende eest ja andestas neile), vaid nemad lükkavad ta tagasi.

CS Lewis sõnastas selle nii: "Lõpuks on ainult kahte tüüpi inimesi: need, kes ütlevad Jumalale: "Sinu tahtmine sündigu" ja need, kellele Jumal ütleb lõpus "Sinu tahe". Need, kes on põrgus, on endale selle saatuse valinud. Ilma selle enesemääramiseta ei saaks olla põrgut. Ükski hing, kes siiralt ja järjekindlalt rõõmu otsib, ei vea alt. Kes otsib, see leiab. Sellele, kes koputab, avatakse” (Suur lahutus, 9. peatükk). (1)

Kangelased põrgus?

Kui ma rääkisin kristlastele 1. tähendusest1. Kui ma . septembril jutlust kuulsin, meenusid kangelaslikud tuletõrjujad ja politseinikud, kes ohverdasid oma elu, püüdes päästa inimesi põlevast Maailma Kaubanduskeskusest. Kuidas see kokku lepib: et kristlased nimetavad neid päästjaid kangelasteks ja kiidavad nende julgust ohverdada, kuid teisest küljest teatavad, et kui nad enne oma surma Kristust ei tunnistanud, piinatakse neid nüüd põrgus?

Evangeelium kuulutab, et lootust on kõigil, kes surid Maailma Kaubanduskeskuses ilma Kristust esmalt tunnistamata. Nad kohtuvad pärast surma ülestõusnud Issandaga ja tema on kohtunik – tema, naelaaugud käes – igavesti valmis omaks võtma ja vastu võtma kõiki oma olendeid, kes tema juurde tulevad. Ta andis neile andeks juba enne nende sündi (Efeslastele 1,4; roomlased 5,6 ja 10). See osa on tehtud, ka meie jaoks, kes me praegu usume. Need, kes seisavad Jeesuse ees, peavad nüüd ainult oma kroonid trooni ette asetama ja tema kingituse vastu võtma. Mõni ei pruugi seda teha. Võib-olla on nad niivõrd juurdunud enesearmastusse ja teiste vihkamisse, et näevad ülestõusnud Issandat oma põlise vaenlasena. See on rohkem kui häbi, see on kosmiliste mõõtmetega katastroof, sest ta pole teie põlisvaenlane. Sest ta armastab teda igal juhul. Sest ta tahab teda sülle koguda nagu kana oma tibusid, kui nad vaid lasevad.

Aga meil on lubatud – kui meil on Roomlastele 14,11 ja filiplased 2,10 uskuda – oletada, et valdav enamus inimesi, kes selles terrorirünnakus hukkusid, tormavad õnnelikult Jeesuse sülle nagu lapsed oma vanemate sülle.

Jeesus päästab

"Jeesus päästab," kirjutavad kristlased oma plakatitele ja kleebistele. On õige. Ta teeb seda. Ja ta on päästmise alustaja ja täiustaja, ta on kõige loodu, kõigi loodute, sealhulgas surnute, alge ja eesmärk. Jumal ei läkitanud oma Poega maailma maailma üle kohut mõistma, ütleb Jeesus. Ta saatis ta maailma päästma (Joh 3,16-17.).

Olenemata sellest, mida mõned võivad öelda, tahab Jumal päästa kõik inimesed ilma eranditeta (1. Timoteos 2,4; 2. Peter 3,9), mitte ainult mõned. Ja mida sa veel pead teadma – ta ei anna kunagi alla. Ta ei lakka kunagi armastamast. Ta ei lakka inimeste jaoks olemast see, kes ta oli, on ja jääb alati olema – nende looja ja lepitaja. Keegi ei kuku läbi võrgu. Kedagi ei pandud põrgusse minema. Kui keegi satub põrgusse – igavikuriigi väikesesse, mõttetusse, pimedasse nurka –, siis ainult seetõttu, et ta keeldub kangekaelselt vastu võtmast armu, mida Jumal on nende jaoks varunud. Ja mitte sellepärast, et Jumal vihkab teda (ta ei vihka). Mitte sellepärast, et Jumal oleks kättemaksuhimuline (ta ei ole). Aga sellepärast, et ta 1) vihkab Jumala riiki ja lükkab tagasi oma armu ning 2) kuna Jumal ei taha, et ta rikuks teiste rõõmu.

Positiivne sõnum

Evangeelium on lootuse sõnum absoluutselt kõigile. Kristlikud vaimulikud ei pea kasutama põrgu ähvardamist, et sundida inimesi Kristuse poole pöörduma. Võite lihtsalt rääkida tõtt, häid uudiseid: "Jumal armastab sind. Ta ei ole sinu peale pahane. Jeesus suri sinu eest, sest sa oled patune ja Jumal armastab sind nii väga, et päästis sind kõigest, mis sind hävitab. Miks sa siis tahad elada nii, nagu poleks muud kui ohtlik, julm, ettearvamatu ja andestamatu maailm, mis sul on? Miks sa ei tule ja hakka kogema Jumala armastust ja maitsma Tema kuningriigi õnnistusi? Sa kuulud juba talle. Ta on sinu patukaristuse juba ära kandnud. Ta muudab teie kurbuse rõõmuks. Ta annab teile sisemise rahu, mida te pole kunagi tundnud. Ta toob teie ellu tähenduse ja suuna. Ta aitab teil suhteid parandada. Ta annab sulle puhkuse. usalda teda Ta ootab sind."

Sõnum on nii hea, et see sõna otseses mõttes purskab meist välja. Roomlastes 5,10Paulus kirjutab: "Sest kui me siis, kui me veel vaenlased olime, lepitasime Jumalaga tema Poja surma läbi, siis kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kui me oleme lepitatud." Mitte ainult seda, vaid me kiidelda ka Jumalaga oma Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu oleme nüüd lepituse saanud.

Lootuse ülim! Armu ülim! Kristuse surma kaudu lepib Jumal oma vaenlased kokku ja päästab need Kristuse elu läbi. Pole ime, et me võime Jumalat kiidelda meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu - Tema kaudu osaleme juba selles, mida me teistele räägime. Nad ei pea elama nii, nagu nad ei oleks Jumala laual; ta on neid juba leppinud, nad saavad koju minna, nad saavad koju minna.

Kristus päästab patused. See on tõesti hea uudis. Parim, mida inimene kunagi kuuleb.

autor J. Michael Feazell


pdfArmu kõigile