Jumala Kuningriik (osa 3)
Siiani oleme selle seeria kontekstis uurinud, kuidas Jeesus on Jumala Kuningriigis kesksel kohal ja kuidas see praegu on. Selles osas näeme, kuidas see annab usklikele suure lootuse allika.
Vaadakem Pauluse julgustavaid sõnu roomlastes:
Sest ma olen veendunud, et see kannatuste aeg ei kaalu vastu hiilgusele, mis tuleb meile ilmutada. [...] Loomine allub püsimatusele - ilma selle tahteta, kuid tema kaudu, kes on selle allutanud -, kuid lootma; sest ka loomine vabaneb püsimatuse orjusest Jumala laste hiilgava vabaduse juurde. [...] Sest me oleme päästetud, kuid lootuses. Aga lootus, mida nähakse, pole lootus; sest kuidas sa võid loota sellele, mida näed? Kui aga loodame sellele, mida ei näe, ootame seda kannatlikult (Roomlastele 8:18; 20-21; 24-25).
Mujal kirjutas John:
Armsad, me oleme juba Jumala lapsed, aga see, kes me tulevikus oleme, ei ole veel avalikuks saanud. Aga me teame, et kui Kristus ilmub, oleme tema sarnased, sest me näeme teda sellisena, nagu ta on. Ja igaüks, kellel on tema peale see lootus, puhastab ennast, nõnda nagu tema on puhas. (1. Joh 3, 2-3).
Jumala kuningriiki puudutav sõnum on oma olemuselt lootusesõnum nii meile endile kui ka kogu Jumala loodule. Valu, kannatused ja hirm, mida me praegusel kurjal ajastul kogeme, saavad õnneks otsa. Kurjusel pole Jumala kuningriigis tulevikku. (Offb 21, 4)Jeesus Kristus ise ei ole mitte ainult esimene, vaid ka viimane sõna. Või nagu me kõnekeeles ütleme: Temal on viimane sõna. Seetõttu ei pea me muretsema selle pärast, kuidas kõik lõpeb. Me teame. Me võime sellele loota. Jumal seab kõik paika ja kõik need, kes on valmis alandlikult kingituse vastu võtma, teavad seda ja kogevad seda ühel päeval. Kõik on, nagu me ütleme, paigas. Uus taevas ja uus maa tulevad koos Jeesus Kristusega kui nende ülestõusnud Looja, Issanda ja Päästjaga. Jumala algsed eesmärgid saavad täidetud. Tema au täidab kogu maailma oma valguse, elu, armastuse ja täiusliku headusega.
Ja me oleme õigustatud või neid peetakse õigeks ja ei loeta selle lootuse ehitamiseks ja elamiseks. Me võime sellest juba osaliselt kasu saada, elades oma elu lootuses, et Kristus võidab kogu kurja üle ja tema võimuses kõike ümber teha. Kui me tegutseme lootuses Jumala Kuningriigi vaieldamatule tulekule kogu oma täiuses, mõjutab see meie igapäevaelu, meie isiklikku ja sotsiaalset eetot. See mõjutab seda, kuidas me tegeleme õnnetuste, kiusatuste, kannatuste ja isegi tagakiusamisega, mis tuleneb meie lootusest elavale Jumalale. Meie lootus inspireerib meid kandma teisi, nii et nad ka söövad lootust, mis ei lähe meile tagasi, vaid Jumala puhtale tööle. Niisiis, Jeesuse evangeelium ei ole ainult sõnum, mida ta teatab, vaid ilmutus selle kohta, kes ta on ja mida ta on saavutanud, ning kes me loodame oma valitsemisajal oma kuningriigis täita oma lõpliku eesmärgi realiseerimisel. Täieõiguslik evangeelium sisaldab viidet Jeesuse vaieldamatule tagasipöördumisele ja tema kuningriigi lõpetamisele.
Lootus, kuid mitte ennustatavus
Selline lootus tulevases Jumala riigis ei tähenda aga, et me suudame ennustada teed kindla ja täiusliku lõpuni. See, kuidas Jumal tegutseb selles maailmas, mis liigub oma lõpu poole, on suuresti ettearvamatu. Seda seetõttu, et Kõigevägevama tarkus ületab meie oma kaugelt. Kui Ta otsustab oma suurest halastusest midagi teha, olgu see milline tahes, võtab see arvesse kogu aega ja ruumi. Me ei suuda seda kuidagi mõista. Jumal ei suudaks seda meile selgitada isegi siis, kui Ta tahaks. Kuid on ka tõsi, et me ei vaja täiendavaid selgitusi peale selle, mis peegeldub Jeesus Kristuse sõnades ja tegudes. Ta jääb samaks – eile, täna ja igavesti. (Hebr 13, 8).
Jumal töötab sama täna, nagu see ilmnes Jeesuse olemuses. Ühel päeval näeme seda selgelt tagasiulatuvalt. Kõik, mis Kõigeväeline teeb, kattub sellega, mida me kuuleme ja näeme Jeesuse maise elu üle. Ühel päeval me vaatame tagasi ja ütleme: Oh jah, nüüd saan aru, et kui kolmepoolne Jumal tegi seda või seda, tegutses ta oma olemuse järgi. Tema töö peegeldab ilmselgelt Jeesuse käekiri kõigis selle aspektides. Ma oleksin pidanud teadma. Ma oleks võinud seda ette kujutada. Ma oleks võinud seda arvata. See on Jeesusele väga tüüpiline; see viib kõike alates surmast ülestõusmisele ja ülestõusmisele.
Isegi Jeesuse maises elus oli see, mida ta varem tegi ja ütles, nende jaoks, kes temaga tegelesid, ettearvamatu. Jüngritel oli raske temaga sammu pidada. Kuigi meil on lubatud hinnata tagantjärele, on Jeesuse valitsemisaeg endiselt täies hoos ja seega ei võimalda meie tagasivaade meil ette planeerida (ja me ei vaja seda). Kuid me võime olla kindlad, et Jumal oma olemuselt kolmainu Jumalana vastab tema püha armastuse iseloomule.
Samuti võib olla hea märkida, et kuri on täiesti ettearvamatu, kapriisne ja ei järgi mingeid reegleid. Vähemalt osaliselt see selle moodustab. Ja nii kannavad meie kogemused, mis meil on sellel maapealsel ajastul, mis on lõpusirgel, täpselt samu jooni, kuivõrd kurjust iseloomustab teatud jätkusuutlikkus. Kuid Jumal astub vastu kaootilistele ja kapriissetele kurjuseohtudele ja annab selle lõpuks oma teenistusse - kui omamoodi sunnitööks, nii öelda. Sest Kõigevägevam lubab lunastamiseks vaid seda, mis võib jääda, sest lõppkokkuvõttes saab uue taeva ja uue maa loomisega tänu Kristuse ülestõusmisjõule surmast jagu tema valitsemine.
Meie lootus tugineb Jumala loomusele, tema taotletavale heale, mitte võimele ennustada, kuidas ja millal ta tegutseb. See on Kristuse enda päästevõit, mis tõotab kannatlikkust, pikameelsust ja visadust koos rahuga neile, kes usuvad ja loodavad tulevasse Jumala riiki. Lõpp ei ole midagi, mida me saame lihtsalt saavutada, ega ole see meie kätes. See on meile Kristuses ette valmistatud ja seetõttu ei pea me praegusel lõppeval ajastul üldse muretsema. Jah, me oleme vahel kurvad, aga mitte lootusetud. Jah, me kannatame vahel, aga kindlas lootuses, et meie kõikvõimas Jumal juhib kõike ega luba millelgi juhtuda, mida ei saaks täielikult pääste hooleks usaldada. Sisuliselt on pääste juba praegu kogetud Jeesus Kristuse isikus ja töös. Iga pisar pühitakse ära (Offb 7, 17; 21, 4).
Kuningriik on Jumala kingitus ja tema töö
Kui loeme Uut Testamenti ja paralleelselt sellele eelnevat Vana Testamenti, saab selgeks, et Jumala riik kuulub Temale, on Tema kingitus ja Tema saavutus – mitte meie oma! Aabraham ootas linna, mille arhitekt ja looja on Jumal. (Hebr 11, 10)See kuulub peamiselt Jumala lihaks saanud, igavesele Pojale. Jeesus peab seda oma kuningriigiks. (Joh 18, 36)Ta räägib sellest kui oma tööst, oma saavutusest. Ta viib selle ellu; ta hoiab seda alles. Kui ta tagasi tuleb, viib ta oma lunastustöö täielikult lõpule. Kuidas saakski see teisiti olla, kuna tema on Kuningas ja tema töö, Kuningriik, annab sellele selle olemuse, tähenduse, reaalsuse! Kuningriik on Jumala töö ja tema kingitus inimkonnale. Kingitust saab oma olemuselt ainult vastu võtta. Saaja ei saa seda ei teenida ega toota. Mis on siis meie osa? Isegi see sõnavalik tundub mõnevõrra julge. Meil pole mingit rolli Jumala Kuningriigi tegelikus teoks tegemises. Kuid see on meile tõepoolest antud; me siseneme tema Kuningriiki ja isegi praegu, elades selle täitumise lootuses, kogeme midagi Kristuse valitsemise viljadest. Uues Testamendis ei öelda aga kusagil, et meie ehitame Kuningriiki, loome seda või toome selle ellu. Kahjuks on selline sõnastus mõnes kristlikus ringkonnas üha levinum. Selline väärtõlgendus on murettekitavalt eksitav. Jumala Kuningriik ei ole midagi, mida meie teeme. Me ei aita Kõigevägevamal järk-järgult oma täiuslikku kuningriiki ellu viia. Meie ei ole need, kes mingil moel tema lootust ellu viivad või tema unistust teoks teevad!
Kui panete inimesi Jumala heaks midagi tegema, vihjates neile, et ta on meist sõltuv, siis on selline motivatsioon tavaliselt lühikese aja möödudes ammendunud ja põhjustab sageli läbipõlemist või pettumust. Kuid sellise Kristuse ja tema kuningriigi kujutamise kõige kahjulikum ja ohtlikum külg on see, et see muudab täielikult Jumala suhte meiega. Kõigevägevamat peetakse seega meist sõltuvaks. See, et ta ei saanud olla lojaalsem kui me siis, kõlab taustal. Nii saame meist peamisteks osalejateks Jumala ideaali realiseerimisel. Seejärel teeb ta lihtsalt oma kuningriigi võimalikuks ja aitab meid siis nii hästi kui võimalik ja niipalju kui meie endi jõupingutused seda võimaldavad. Selle karikatuuri järgi puudub tõeline suveräänsus ega armu Jumalale. See võib viia ainult töösse õigluseni, mis äratab uhkust või viib pettumuseni või isegi kristliku usu võimaliku hülgamiseni.
Jumala kuningriiki ei tohi kunagi kujutada kui projekti ega inimese tööd, sõltumata sellest, milline motivatsioon või eetiline veendumus võib seda teha. Selline ekslik lähenemine moonutab meie suhteid Jumalaga ja esitab valesti Kristuse lõpetatud töö suuruse. Sest kui Jumal ei saa olla ustavam kui me oleme, ei ole tõesti mingit lunastavat armu. Me ei saa tagasi võtta enesevälistamise vormi; sest selles pole lootust.
dr. Gary Deddo
