heli-
Jumala Kuningriik (osa 3)
Siiani oleme selle seeria kontekstis uurinud, kuidas Jeesus on Jumala Kuningriigis kesksel kohal ja kuidas see praegu on. Selles osas näeme, kuidas see annab usklikele suure lootuse allika.
Vaadakem Pauluse julgustavaid sõnu roomlastes:
Sest ma olen veendunud, et see kannatuste aeg ei kaalu vastu hiilgusele, mis tuleb meile ilmutada. [...] Loomine allub püsimatusele - ilma selle tahteta, kuid tema kaudu, kes on selle allutanud -, kuid lootma; sest ka loomine vabaneb püsimatuse orjusest Jumala laste hiilgava vabaduse juurde. [...] Sest me oleme päästetud, kuid lootuses. Aga lootus, mida nähakse, pole lootus; sest kuidas sa võid loota sellele, mida näed? Kui aga loodame sellele, mida ei näe, ootame seda kannatlikult (Roomlastele 8:18; 20-21; 24-25).
Mujal kirjutas John:
Kallid, me oleme juba Jumala lapsed, kuid pole veel avaldatud, millised meist saab. Kuid me teame, et kui see ilmneb, oleme selle sarnased; sest me näeme teda sellisena, nagu ta on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus tema peale, puhastab ennast, nagu tema on puhas (1. Johannese 3:2-3).
Sõnum Jumala riigi kohta on oma olemuselt lootussõnum; nii meie endi kui ka Jumala loomingu kui terviku osas. Õnneks lõpeb see valu, kannatused ja õudus, mida me praegusel kurjal maailmaajal läbi elame. Kurjal ei ole tulevikku Jumala riigis (Ilmutuse 21: 4). Jeesus Kristus ise seisab mitte ainult esimese, vaid ka viimase sõna eest. Või nagu me räägime kõnekeeles: temal on viimane sõna. Nii et me ei pea muretsema, kuidas see kõik lõpeb. Me teame seda. Me saame sellele tugineda. Jumal paneb kõik paika ja kõik need, kes on valmis kingituse alandlikult vastu võtma, teavad ja kogevad seda ühel päeval. Nagu me ütleme, on kõik pakitud. Uus taevas ja uus maa tulevad koos Jeesuse Kristuse kui nende ülestõusnud Looja, Issanda ja Päästjaga. Jumala algsed eesmärgid saavad teoks. Tema hiilgus täidab kogu maailma oma valguse, elu, armastuse ja täiusliku headusega.
Ja me oleme õigustatud või neid peetakse õigeks ja ei loeta selle lootuse ehitamiseks ja elamiseks. Me võime sellest juba osaliselt kasu saada, elades oma elu lootuses, et Kristus võidab kogu kurja üle ja tema võimuses kõike ümber teha. Kui me tegutseme lootuses Jumala Kuningriigi vaieldamatule tulekule kogu oma täiuses, mõjutab see meie igapäevaelu, meie isiklikku ja sotsiaalset eetot. See mõjutab seda, kuidas me tegeleme õnnetuste, kiusatuste, kannatuste ja isegi tagakiusamisega, mis tuleneb meie lootusest elavale Jumalale. Meie lootus inspireerib meid kandma teisi, nii et nad ka söövad lootust, mis ei lähe meile tagasi, vaid Jumala puhtale tööle. Niisiis, Jeesuse evangeelium ei ole ainult sõnum, mida ta teatab, vaid ilmutus selle kohta, kes ta on ja mida ta on saavutanud, ning kes me loodame oma valitsemisajal oma kuningriigis täita oma lõpliku eesmärgi realiseerimisel. Täieõiguslik evangeelium sisaldab viidet Jeesuse vaieldamatule tagasipöördumisele ja tema kuningriigi lõpetamisele.
Lootus, kuid mitte ennustatavus
Selline lootus eelseisvasse Jumala riiki ei tähenda siiski, et me võime ennustada teed kindla ja täiusliku lõpuni. Kuidas Jumal seda maailma lõppu mõjutab, on suuresti ettearvamatu. Seda seetõttu, et Kõigeväelise tarkus ulatub kaugemale meie omadest. Kui ta otsustab oma suurest halastusest midagi ette võtta, olgu see siis mis tahes, võtab see seda kõike arvesse aja ja ruumi osas. Me ei saa sellest kuidagi aru. Jumal ei suutnud seda meile selgitada, isegi kui ta seda sooviks. Kuid on ka tõsi, et me ei vaja täiendavaid selgitusi peale selle, mis kajastub Jeesuse Kristuse sõnades ja tegudes. Ta jääb samaks eile, täna ja igavesti (Heebrealastele 13: 8).
Jumal töötab sama täna, nagu see ilmnes Jeesuse olemuses. Ühel päeval näeme seda selgelt tagasiulatuvalt. Kõik, mis Kõigeväeline teeb, kattub sellega, mida me kuuleme ja näeme Jeesuse maise elu üle. Ühel päeval me vaatame tagasi ja ütleme: Oh jah, nüüd saan aru, et kui kolmepoolne Jumal tegi seda või seda, tegutses ta oma olemuse järgi. Tema töö peegeldab ilmselgelt Jeesuse käekiri kõigis selle aspektides. Ma oleksin pidanud teadma. Ma oleks võinud seda ette kujutada. Ma oleks võinud seda arvata. See on Jeesusele väga tüüpiline; see viib kõike alates surmast ülestõusmisele ja ülestõusmisele.
Isegi Jeesuse maises elus oli see, mida ta varem tegi ja ütles, nende jaoks, kes temaga tegelesid, ettearvamatu. Jüngritel oli raske temaga sammu pidada. Kuigi meil on lubatud hinnata tagantjärele, on Jeesuse valitsemisaeg endiselt täies hoos ja seega ei võimalda meie tagasivaade meil ette planeerida (ja me ei vaja seda). Kuid me võime olla kindlad, et Jumal oma olemuselt kolmainu Jumalana vastab tema püha armastuse iseloomule.
Samuti võib olla hea märkida, et kuri on täiesti ettearvamatu, kapriisne ja ei järgi mingeid reegleid. Vähemalt osaliselt see selle moodustab. Ja nii kannavad meie kogemused, mis meil on sellel maapealsel ajastul, mis on lõpusirgel, täpselt samu jooni, kuivõrd kurjust iseloomustab teatud jätkusuutlikkus. Kuid Jumal astub vastu kaootilistele ja kapriissetele kurjuseohtudele ja annab selle lõpuks oma teenistusse - kui omamoodi sunnitööks, nii öelda. Sest Kõigevägevam lubab lunastamiseks vaid seda, mis võib jääda, sest lõppkokkuvõttes saab uue taeva ja uue maa loomisega tänu Kristuse ülestõusmisjõule surmast jagu tema valitsemine.
Meie lootus põhineb Jumala olemusel, heal eesmärgil, mida ta taotleb, mitte aga võimalusel ennustada, kuidas ja millal ta käitub. See on Kristuse enda võit, mis lubab lunastust, mis annab neile, kes usuvad ja loodavad tulevasse Jumala riiki, kannatlikkust, kannatlikkust ja püsivust koos rahuga. Lõpp ei ole lihtne ja see pole ka meie käes. See on meie jaoks Kristuses ja seega ei pea me muretsema praegusel ajastul, mis on lõppemas. Jah, me oleme vahel kurvad, kuid mitte ilma lootuseta. Jah, mõnikord kannatame, kuid lootuses, et meie Kõigeväeline Jumal jälgib kõike ja ei lase juhtuda midagi, mida ei saa täielikult päästmisele jätta. Põhimõtteliselt saab lunastust juba praegu kogeda Jeesuse Kristuse kujul ja töös. Kõik pisarad pühitakse ära (Ilmutus 7:17; 21: 4).
Kuningriik on Jumala kingitus ja tema töö
Kui me loeme Uut Testamenti ja sellega paralleelselt, selle juurde viivat Vana Testamenti, saab selgeks, et Jumala riik on tema oma, tema kingitus ja saavutus - mitte meie! Aabraham ootas linna, mille ehitaja ja tegija on Jumal (Heebrealastele 11:10). See kuulub peamiselt lihaks saanud, igavesele Jumala Pojale. Jeesus peab neid minu kuningriigiks (Johannese 18:36). Ta räägib sellest kui oma tööst, oma saavutusest. Ta viib selle ellu; ta hoiab seda. Tagasi tulles lõpetab ta täielikult oma lunastustöö. Kuidas saaks teisiti olla, kui tema on kuningas ja tema töö annab kuningriigile selle olemuse, tähenduse, reaalsuse! Kuningriik on Jumala töö ja tema kingitus inimkonnale. Oma olemuselt saab kingitust ainult vastu võtta. Saaja ei saa seda teenida ega toota. Mis on siis meie osa? Isegi selline sõnavalik tundub natuke julge. Meil pole mingit osa Jumala kuningriigi reaalsuseks muutmisel. Aga see on meile tõepoolest antud; mõtiskleme tema kuningriigi üle ja isegi praegu, kui elame lootuses selle täideviimisele, kogeme midagi Kristuse isandlikkuse viljadest. Kuid kusagil Uues Testamendis ei öelda, et me ehitame kuningriiki üles, loome seda või toome selle esile. Kahjuks muutub selline sõnastus mõnes kristlikus usuringis üha populaarsemaks. Selline vale tõlgendus on murettekitavalt eksitav. Jumala riik ei ole see, mida me teeme. See pole aga meie, kes oma lootuse teoks teeme või oma unistuse teoks teeme!
Kui panete inimesi Jumala heaks midagi tegema, vihjates neile, et ta on meist sõltuv, siis on selline motivatsioon tavaliselt lühikese aja möödudes ammendunud ja põhjustab sageli läbipõlemist või pettumust. Kuid sellise Kristuse ja tema kuningriigi kujutamise kõige kahjulikum ja ohtlikum külg on see, et see muudab täielikult Jumala suhte meiega. Kõigevägevamat peetakse seega meist sõltuvaks. See, et ta ei saanud olla lojaalsem kui me siis, kõlab taustal. Nii saame meist peamisteks osalejateks Jumala ideaali realiseerimisel. Seejärel teeb ta lihtsalt oma kuningriigi võimalikuks ja aitab meid siis nii hästi kui võimalik ja niipalju kui meie endi jõupingutused seda võimaldavad. Selle karikatuuri järgi puudub tõeline suveräänsus ega armu Jumalale. See võib viia ainult töösse õigluseni, mis äratab uhkust või viib pettumuseni või isegi kristliku usu võimaliku hülgamiseni.
Jumala kuningriiki ei tohi kunagi kujutada kui projekti ega inimese tööd, sõltumata sellest, milline motivatsioon või eetiline veendumus võib seda teha. Selline ekslik lähenemine moonutab meie suhteid Jumalaga ja esitab valesti Kristuse lõpetatud töö suuruse. Sest kui Jumal ei saa olla ustavam kui me oleme, ei ole tõesti mingit lunastavat armu. Me ei saa tagasi võtta enesevälistamise vormi; sest selles pole lootust.
dr. Gary Deddo
