Süüdistati ja mõisteti õigeks
Tihti kogunesid templisse suured rahvahulgad, et kuulata Jeesust Jumala riigi evangeeliumi kuulutamas. Isegi variserid, templi juhid, osalesid neil kogunemistel. Kui Jeesus õpetas, tõid nad tema juurde abielurikkumiselt tabatud naise ja panid ta keskele. Nad nõudsid, et Jeesus selle olukorraga tegeleks, sundides teda oma õpetust katkestama. Juudi seaduse kohaselt oli abielurikkumise patu karistuseks surm kividega surnuks viskamise läbi. Variserid tahtsid teada Jeesuse vastust oma küsimusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses käskis meil Seaduses sellised naised kividega surnuks visata. Mida sina ütled?" (Joh 8,4-5).
Kui Jeesus mõistis naise õigeks ja rikkus sellega seadust, olid variserid valmis teda ründama. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maapinnale. Ilmselt arvasid variserid, et Jeesus ignoreerib neid, ja muutusid väga valjuhäälseks. Keegi ei teadnud, mida Jeesus kirjutas. See, mida ta järgmiseks tegi, andis mõista, et ta polnud teda mitte ainult kuulnud, vaid teadis ka tema mõtteid. See muutis naise hukkamõistu oma süüdistajate suhtes.
Esimene kivi
Jeesus tõusis püsti ja ütles neile: „Kes teie seast on patuta, visaku esimesena tema pihta kivi!” (Joh 8,7)Jeesus ei tsiteerinud Toorat ega õigustanud naise süüd. Jeesuse sõnad hämmastasid kirjatundjaid ja varisere väga. Kas keegi julgeks olla see, kes naise karistuse täide viib? Siit õpime olema teiste üle kohut mõistes väga ettevaatlikud. Me peaksime vihkama pattu, mida võime teistes leida, aga mitte kunagi inimest ennast. Aidake neid, palvetage nende eest. Kuid ärge kunagi visake neid kividega.
Samal ajal püüdsid nad Jeesusele näidata, kui valesti ta oma õpetustes eksis. Jeesus kummardus taas ja kirjutas maha. Mida ta kirjutas? Keegi peale süüdistajate ei tea. Aga mis tahes patud need süüdistajad ka polnud teinud, need olid kirjutatud nende endi südametesse, otsekui rauast pliiatsiga: „Juuda patt on kirjutatud rauast sulega, teemantotsaga graveeritud nende südametahvlile ja nende altarite sarvedele.” (Jer 17,1).
Juhtum jäeti rahuldamata
Šokeeritud kirjatundjad ja variserid loobusid hirmunult katsest Jeesust edasi proovile panna: „Seda kuuldes läksid nad minema ükshaaval, vanemad esimesena; ja Jeesus jäi üksi naisega, kes keset seisis.” (Joh 8,9).
Heebrealastele saadetud kirja kirjutaja ütleb: „Sest Jumala sõna on elav ja vägev, teravam kui ükski kahe teraga mõõk ning tungib läbi hinge ja vaimu, liigeste ja üdi lõhestamiseni ja mõistab kohut südame mõtete ja meelsuse üle.” (Hebr 4,12).
Ta toodi Jeesuse juurde, et Jeesus tema üle kohut mõistaks, ja ta ootas otsust. Ta kartis ilmselt ega teadnud, kuidas Jeesus teda mõistab kohut. Jeesus oli patuta ja oleks võinud esimese kivi visata. Ta tuli maa peale patuseid päästma. Jeesus tõusis püsti ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi pole sind hukka mõistnud?" Ta pöördus Jeesuse poole väga lugupidavalt ja ütles: "Mitte keegi, Issand!" Siis ütles Jeesus talle: "Ega minagi sind hukka mõista!" Jeesus lisas midagi väga olulist: "Mine nüüd ja ära tee enam pattu." (Joh 8,10-11)Jeesus tahtis naist meeleparandusele juhtida, näidates talle oma suurt halastust.
Naine teadis, et oli pattu teinud. Kuidas need sõnad teda mõjutasid? „Ükski loodu ei ole tema eest varjul, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silmade ees, kellele me peame aru andma.” (Hebr 4,13).
Jeesus teadis, mida see naine läbi elas. Jumala arm, mis annab meile pattude andeksandmise, peaks olema meile pidevaks motivatsiooniks elada oma elu ilma uuesti patustamata. Kui meid kiusatakse, tahab Jeesus, et me vaataksime tema poole: "Sest Jumal ei ole läkitanud oma Poega maailma maailma üle kohut mõistma, vaid et maailm tema läbi päästetaks." (Joh 3,17).
Kas sa kardad Jeesust? Sa ei peaks kartma. Ta ei tulnud sind süüdistama ja hukka mõistma, vaid sind päästma.
autor Bill Pearce
Veel artikleid halastusest:
