Kristlik hingamispäev

Kristlik hingamispäev on elu Jeesuses Kristuses, milles iga usklik leiab tõelise puhkuse. Iganädalane seitsmenda päeva hingamispäev, mille Iisrael kümnes käsus käskis, oli vari, mis osutas meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tõelisele reaalsusele kui tõelise reaalsuse märgile. (heebrealased 4,3.8-10; Matthew 11,28-kakskümmend; 2. Mooses 20,8:11; koloslased 2,16-17)

Tähistage päästet Kristuses

Jumalateenistus on meie vastus armulistele tegudele, mida Jumal on meile teinud. Iisraeli rahva jaoks oli Exodus, Egiptusest väljumise kogemus, jumalateenistuse keskmes - mida Jumal oli nende eest teinud. Kristlaste jaoks on evangeelium jumalateenistuse fookus, mida Jumal on teinud kõigi usklike jaoks. Kristlikus jumalateenistuses tähistame ja jagame Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmist kõigi inimeste päästmiseks ja lunastamiseks.

Iisraelile antud jumalateenistuse vorm oli just nende jaoks. Jumal oli andnud Iisraeli jumalateenistuse läbi Moosese, mis võimaldas Iisraeli rahval tähistada ja tänada Jumalat kõigi eest, mida Jumal oli nende eest teinud, kui ta Egiptusest välja juhtis ja tõi nad Tõotatud Maale.

Kristlik jumalateenistus ei nõua eeskirju, mis põhinevad Iisraeli Vana Testamendi Jumalakogemustel, vaid pigem reageerivad evangeeliumile. Samamoodi võime öelda, et evangeeliumi "uut veini" tuleb valada "uutesse pudelitesse" (Matteus 9,17). Vana lepingu "vana nahk" ei sobinud evangeeliumi uut veini vastu võtma (Heebrealastele 1. Kor.2,18-24.).

Uued vormid

Iisraeli teenistus oli mõeldud Iisraelile. Ta kestis Kristuse tulekuni. Sellest ajast alates on Jumala rahvas väljendanud oma kummardamist uues vormis, vastates uuele sisule - transtsendentsele uuele, mida Jumal on teinud Jeesuses Kristuses. Kristlik jumalateenistus on keskendunud Jeesuse Kristuse keha ja veri kordamisele ja osalemisele. Kõige olulisemad komponendid on:

• Püha õhtusöömaaja tähistamine, mida nimetatakse ka armulauaks (või tänupühaks) ja armulauaks, nagu meid käskis Kristus.
• Pühakiri: Me vaatame läbi ja vaatleme Jumala armastuse ja Tema lubaduste, eriti Lunastaja Jeesuse Kristuse lubadust, mis toidab meid Jumala Sõna kaudu.
• Palved ja laulud: usus teeme oma palved Jumalale, parandame alandlikult meie patte ja austame ja kiidame teda rõõmsas, tänulikus kummardamises.

Suunatud sisule

Kristlik jumalateenistus keskendub peamiselt sisule ja tähendusele, mitte formaalsetele ega ajalistele kriteeriumidele. Seetõttu ei ole kristlane jumalateenistus seotud konkreetse nädala või hooaja päevaga. Kristlastel ei ole vaja kindlat päeva ega hooaja. Kuid kristlased saavad valida spetsiaalseid hooaega, et tähistada Jeesuse elu ja töö olulisi etappe.

Samamoodi „reserveerivad” kristlased ühe päeva nädalas ühiseks jumalateenistuseks: nad kogunevad Kristuse ihuna, et ülistada Jumalat. Enamik kristlasi valib jumalateenistuseks pühapäeva, teised laupäeva ja siiski mõned kogunevad muul ajal – näiteks kolmapäeva õhtul.

Seitsmenda päeva adventistide õpetamine on arvamus, et kristlased teevad patu, valides pühapäeva kui nende kummardamise korrapärast kogunemist. Kuid sellele ei toetata Piiblis.

Pühapäeval toimusid olulised sündmused. Paljud seitsmenda päeva adventistid võivad üllatada, kuid evangeeliumid teatavad selgesõnaliselt olulistest sündmustest, mis toimusid pühapäeval. Me läheme selle kohta üksikasjalikumalt: kristlased ei pea pühapäeval oma teenistuses osalema, kuid pole mingit põhjust mitte valida pühapäeva jumalateenistuse koosolekul.

Johannese evangeelium teatab, et Jeesuse jüngrid kohtusid esimesel pühapäeval pärast Jeesuse ristilöömist ja et Jeesus ilmus neile (Jh 20,1:2). Kõik neli evangeeliumi teatavad järjekindlalt, et Jeesuse surnuist ülestõusmine avastati pühapäeva varahommikul8,1; Märgi 16,2; Luukas 24,1; Johannese 20,1).

Kõik neli evangeeliumi pidasid oluliseks märkida, et need sündmused toimusid teataval ajal, nimelt pühapäeval. Nad võisid sellisest detailist loobuda, kuid nad seda ei teinud. Evangeeliumid näitavad, et Jeesus ilmutas pühapäeval ülestõusnud Messiasena esmalt hommikul, siis keskpäeval ja õhtul. Evangelistid, pidades silmas ülestõusnud Jeesuse pühapäevaseid ilminguid, ei olnud mingil juhul häiritud ega hirmunud; nad tahtsid teha selgeks, et kõik see toimus nimetatud esimesel tööpäeval.

Tee Emmausesse

Igaüks, kes kahtleb endiselt, mis päeval ülestõusmine toimus, peaks lugema Luuka evangeeliumi kahe "Emmause jüngri" eksimatut kirjeldust. Jeesus oli prohvetlikult kuulutanud, et ta tõuseb surnuist „kolmandal päeval” (Luuk 9,22; 18,33; 24,7).

Luukas kirjutab selgelt, et see pühapäev – päev, mil naised avastasid Jeesuse tühja haua – oli tegelikult „kolmas päev”. Ta juhib selgelt tähelepanu sellele, et naised seadsid Jeesuse ülestõusmise pühapäeva hommikul (Luuka 24,1-6), et jüngrid "samal päeval" (Luuka 24,13) läks Emmausse ja et see oli "kolmas päev" (Luuka 2. Kor4,21) oli päev, mil Jeesus ütles, et tõuseb surnuist (Luuka 24,7).

Meenutagem mõningaid olulisi fakte, mida evangelistid räägivad meile esimesest pühapäevast pärast Jeesuse ristilöömist:

• Jeesus äratati surnuist (Luuka 24,1-8. 13. 21).
• Jeesust tunti ära, kui ta "murdis leiba" (Luuka 2. Kor4,30-31. 34-35).
• Jüngrid kohtusid ja Jeesus tuli nende juurde (Luuka 24,15. 36; Johannese 20.1. 19). Johannes teatab, et jüngrid tulid kokku ka teisel pühapäeval pärast ristilöömist ja et Jeesus jälle "kõnnas nende seas" (Jh 20,26).

Varases kirikus

Nagu Luukas kirjutab salmis Apostlite teod 20,7, jutlustas Paulus Troases pühapäeval kogunenud "leiba murdma". Aastal 1. Korintlastele 16,2 Paulus nõudis nii Korintose kogudust kui ka Galaatia kogudusi (16,1), et teha igal pühapäeval annetus Jeruusalemma nälgiva kogukonna heaks.

Paulus ei ütle, et kogudus peab pühapäeval kokku saama. Kuid tema palve viitab sellele, et pühapäevased kogunemised ei olnud haruldased. Ta toob iganädalase annetamise põhjuse "et kogumine ei toimuks lihtsalt siis, kui ma tulen" (1. Korintlastele 16,2). Kui koguduseliikmed poleks iganädalasel koosolekul oma annetust teinud, vaid oleks raha kodus kõrvale pannud, oleks apostel Pauluse saabumisel ikkagi nõutud kogumist.

Need lõigud loetakse nii loomulikult, et me mõistame, et kristlaste kohtumine pühapäeval polnud sugugi haruldane ega ka nende pühapäevastel koosolekutel "leivamurdmine" (väljend, mida Paulus kasutas sakramendiga) ühendab; vt. 1. korintlased 10,16-17.).

Seega näeme, et inspireeritud Uue Testamendi evangeeliumid tahavad, et me teaksime, et Jeesus tõusis pühapäeval. Neil polnud ka mingeid mõjusid, kui vähemalt mõned usklikud kogunesid pühapäeval leiva murdmiseks. Kristlastele ei ole selgesõnaliselt öeldud, et nad peaksid pühapäeva jumalateenistuste jaoks kokku tulema, kuid nagu need näited näitavad, ei ole mingit põhjust selle suhtes hoolikalt rääkida.

Võimalikud lõkse

Nagu ülalpool öeldud, on kristlastele isegi head põhjused pühapäeval kokku tulla, kui Kristuse ihu, et tähistada oma sõprussidet Jumalaga. Seega, kas kristlased peavad kogunemise päevaks valima pühapäeva? Ei. Kristlik usk ei põhine teatavatel päevadel, vaid usku Jumalasse ja tema pojase Jeesusesse Kristusesse.

Oleks vale lihtsalt asendada üks ettenähtud puhkepäev teistega. Kristlik usk ja kummardamine ei ole seotud ettenähtud päevadega, vaid Jumala, meie Isa ja meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnustamisega ja armastamisega.

Kui otsustame, millisel päeval koguneda koos teiste usklikega jumalateenistusele, peaksime tegema oma otsuse korralikult arutledes. Jeesuse käsk “Võtke, sööge; See on minu keha” ja „Joo sellest kõigest” ei ole seotud konkreetse päevaga. Sellegipoolest on algkiriku algusest peale olnud pagankristlaste traditsioon koguneda pühapäeval Kristuse osadusse, sest pühapäev oli päev, mil Jeesus ilmutas end surnuist ülestõusmisena.

Hingamispäeva käsk ja sellega ka kogu Mosaigi seadus lõppesid Jeesuse surma ja ülestõusmisega. Selleks, et seda kinni pidada või püüda seda pühapäevase hingamispäeva vormis uuesti kasutada, tähendab see, et nõrgendatakse Jumala ilmutust Jeesuse Kristuse kohta, mis on kõigi oma lubaduste täitmine.

Mõte, et Jumal nõuab kristlastelt hingamispäeva jälgimist või kohustust neid järgida Moosese seadusele, tähendab seda, et me kristlased ei koge täielikult rõõmu, mida Jumal tahab, et me Kristuses edasi toimetaksime. Jumal tahab, et me usaldaksime Tema lunastustööd ja leiame Temast ainult meie puhkuse ja mugavuse. Meie päästmine ja meie elu on Tema halastuses.

segadus

Aeg-ajalt saame kirja, milles kirjanik väljendab oma rahulolematust, et me seame kahtluse alla seisukoha, et iganädalane hingamispäev on kristlaste jaoks Jumala püha päev. Nad kinnitavad, et kuuletuvad "Jumalale rohkem kui inimestele" ükskõik, mida keegi neile ütleb.

Tuleb tunnistada, et püütakse teha seda, mida peab Jumala tahteks; Mis on rohkem eksitav, on see, mida Jumal meile tõesti vajab. Sabbatarlaste tugev veendumus, et kuulekus Jumalale tähendab nädalase hingamispäeva pühitsemist, teeb selgeks, milline segadus ja viga on hingamispäevalaste poolt mõttetu kristlaste seas teinud.

Esiteks kuulutab hingamispäevaõpetus ebapiibli arusaama sellest, mida tähendab Jumalale kuuletumine, ja teiseks tõstab see arusaama kuulekust kristliku ustavuse kehtivuse määramise kriteeriumitele. Tulemuseks on see, et on välja kujunenud vastanduv mõtteviis – „meie teiste vastu“ – arusaam Jumalast, mis põhjustab lahknemisi Kristuse ihus, kuna arvatakse, et tuleb järgida käsku, mis Uue Testamendi õpetuse järgi on kehtetu.

Iganädalase hingamispäeva ustav järgimine ei ole Jumalale kuuletumise küsimus, sest Jumal ei nõua kristlastelt iganädalase hingamispäeva pidamist. Jumal käsib meil teda armastada ja meie armastust Jumala vastu ei määra iganädalase hingamispäeva pidamine. Selle määrab meie usk Jeesusesse Kristusesse ja armastus kaasinimeste vastu (1. Johannes 3,21-kakskümmend; 4,19-21). Piibel ütleb, et on uus leping ja uus seadus (Heebrealastele 7,12; 8,13; 9,15).

Kristlaste õpetajatel on vale kasutada hingamispäeva kui kristliku usu kehtivuse mõõdupuu. Õpetus, et hingamispäeva käsk on kristlastele siduv, koormab kristliku südametunnistuse hävitava õiguspärasusega, tumeneb evangeeliumi tõde ja võimu ning põhjustab lahknevusi Kristuse ihus.

Jumalik rahulik

Piibel ütleb, et Jumal ootab, et inimesed usuksid ja armastaksid evangeeliumi (Joh 6,40; 1. Johannes 3,21-kakskümmend; 4,21; 5,2). Suurim rõõm, mida inimesed saavad kogeda, on see, et nad tunnevad ja armastavad oma Issandat (Johannese 17,3) ja et armastust ei määratle ega edenda kindla nädalapäeva jälgimine.

Kristlik elu on turvaline elu Lunastaja rõõmus, jumalikus puhkuses, elu, kus iga osa elust on pühendatud Jumalale ja iga tegevus on pühendumus. Hingamispäeva pidamise kui "tõelise" kristluse määrava elemendi seadmine jätab ilma suurest osast selle rõõmust ja väest, et Kristus on tulnud ja et Jumal Temas on üks kõigiga, kes usuvad head sõnumit, uut lepingut (Matteuse 2.6,28; heebrea keel
9,15), tõstetud üles (roomlased 1,16; 1. Johannes 5,1).

Iganädalane hingamispäev oli tulevase reaalsuse vari – vihje – reaalsusele (koloslased 2,16-17). Selle vihje säilitamine igavesti vajalikuna tähendab tõe eitamist, et see reaalsus on juba olemas ja kättesaadav. Inimene jätab end ilma võimalusest kogeda jagamatut rõõmu selle üle, mis on tõeliselt oluline.

See on nagu tema kaasahüvitise reklaam ja pärast seda, kui pulmad on juba ammu toimunud. Pigem on viimane aeg pöörata prioriteetset tähelepanu partnerile ja lasta kihlveosel meeldiv mälu taustal.

Koht ja aeg ei ole enam Jumala rahva jumalateenistuse keskmes. Jeesus ütles, et tõeline kummardamine toimub vaimus ja tões (Joh 4,21-26). Süda kuulub vaimule. Jeesus on tõde.

Kui Jeesuselt küsiti: "Mida me peame tegema, et teha Jumala tegusid?" Ta vastas: "See on Jumala tegu, et te usuksite temasse, kelle ta on läkitanud" (Joh. 6,28-29). Seetõttu puudutab kristlik jumalateenistus eelkõige Jeesust Kristust – tema identiteeti igavese Jumala Pojana ning tema tööd Issanda, Päästja ja Õpetajana.

Jumal on meeldivam?

Need, kes usuvad, et hingamispäeva käsu järgimine on kriteerium, mis määrab meie lunastuse või hukkamõistu viimasel kohtuotsusel, mõistab nii pattu kui ka Jumala armu. Kui hingamispühad on ainsad inimesed, keda päästetakse, siis hingamispäevaks on see meede, mille alusel otsustatakse, mitte Jumala Poeg, kes suri ja tõusis surnuist meie päästmiseks.

Sabbatarlased arvavad, et Jumal on rohkem rahul sellega, kes pühitseb hingamispäeva kui see, kes teda ei pühitse. Kuid see argument ei tule Piiblist. Piibel õpetab, et hingamispäeva käsk ja kogu Moosese seadus Jeesuses Kristuses on üles tõstetud ja kõrgemale tasemele tõusnud.

Seetõttu pole hingamispäeva pidamine Jumalale "suurem hea meel". Hingamispäeva kristlastele ei antud. Hingamispäeva teoloogia hävitav element on selle nõudmine, et sabataarlased on ainsad tõelised ja usklikud kristlased, mis tähendab, et Jeesuse verest ei piisa inimese päästmiseks, kui sellele ei lisata hingamispäeva pidamist.

Piibel on paljudes olulistes tekstilõikudes vastuolus sellise eksliku õpetusega: Me oleme lunastatud Jumala armust, ainult usu kaudu Kristuse verre ja ilma igasuguste tegudeta (Efeslastele 2,8-10; roomlased 3,21-kakskümmend; 4,4-kakskümmend; 2. Timoteos 1,9; Tiitus 3,4-8.). Need selged avaldused, et Kristus üksi, mitte seadus, on meie päästmise jaoks määrav, on selgelt vastuolus hingamispäeva õpetusega, et inimesed, kes ei pea hingamispäeva, ei saa kogeda päästmist.

Jumal tahab?

Sabbatarian on arvamusel, et ta on rohkem jumalik kui keegi, kes ei pea hingamispäeva. Vaatame järgmisi varasemate WKG väljaannete avaldusi:

"Kuid ainult need, kes jätkavad kuuletumist Jumala käsule hingamispäeva pidada, sisenevad lõpuks Jumala kuningriigi kuulsusrikkasse "puhkamisse" ja saavad igavese vaimse elu kingituse" (Ambassador College'i piiblikorrespondentkursus, õppetund 27, 58, 1964 , 1967).

„Kes ei pea hingamispäeva, ei kanna jumaliku hingamispäeva „märki”, millega tähistatakse Jumala rahvast, ja järelikult EI SÜNDI JUMALAST, kui Kristus tuleb uuesti!” (samas, 12).

Nagu need tsitaadid näitavad, ei peetud hingamispäeva mitte ainult Jumala poolt antud, vaid ka usku, et kedagi ei päästetaks ilma hingamispäeva pühitsemiseta.

Järgmine tsitaat seitsmenda päeva adventkirjandusest:
„Selle eshatoloogilise arutelu kontekstis saab pühapäevasest jumalateenistusest lõpuks eristav tunnus, antud juhul metsalise märk. Saatan on muutnud pühapäeva oma väe märgiks, samal ajal kui hingamispäev on Jumalale truuduse suur proovikivi. See vaidlus jagab ristiusu kaheks leeriks ja määrab Jumala rahva vastuolulised lõpuajad” (Don Neufeld, Seventh Day Adventist Encyclopedia, 2. Redaktsioon, 3. köide). Tsitaat illustreerib seitsmenda päeva adventistide arvamust, et hingamispäeva pidamise kriteerium on otsustamise kriteerium, kes tõesti usub Jumalasse ja kes mitte. See kontseptsioon tuleneb Jeesuse ja apostlite õpetuste põhimõttelisest väärarusaamast. vaimse üleoleku hoiak.

Kokkuvõte

Hingamispäeva teoloogia on vastuolus Jumala armu Jeesusega Kristuses ja Piibli selge sõnumiga. Moosese seadus, sealhulgas hingamispäeva käsk, oli Iisraeli rahvale, mitte kristlikule kirikule. Kuigi kristlased peaksid vabalt kummardama Jumalat igal nädalapäeval, ei tohi me teha viga, uskudes, et on olemas piibellik põhjus, miks eelistada laupäeva kui kogunemispäeva mis tahes teisele päevale.

Me võime selle kokku võtta järgmiselt:

• See on vastuolus Piibli õpetusega, et hingamispäev seitsmendal päeval on kristlastele siduv.
• Piibli õpetusega on vastuolus öelda, et Jumalal on suurem rõõm inimestel, kes pühitsevad hingamispäeva kui neil, kes seda ei tee, olgu see siis seitsmendal päeval või pühapäeval-hingamispäeval.
• Piibli õpetusega on vastuolus väita, et üks päev, kui kogunemispäev, on kirikule või rohkem jumalikule püha kui teine.
• On olemas keskne evangeeliumi sündmus, mis toimus pühapäeval ja mis on aluseks sellele päevale, et kristlik traditsioon koguneb sellel päeval.
• Jeesuse Kristuse, Jumala Poja ülestõusmine, kes tuli meie seast, et meid lunastada, on meie usu alus. Seetõttu on pühapäeva kummardamine peegeldus meie usust evangeeliumisse. Samas ei ole pühapäeval kommunistlik kummardamine nõutav, samuti pühapäeva kummardamine ei tee kristlasi rohkem pühaks või armastatumaks kui kogudus ühel nädalapäeval.
• Õpetus, et hingamispäev on kristlastele siduv, tekitab seetõttu vaimset kahju, sest sellised õpetused on vastuolus Pühakirjaga ja ohustavad ühtsust ja armastust Kristuse ihus.
• On vaimselt kahjulik uskuda ja õpetada, et kristlased peaksid kogunema kas laupäeval või pühapäeval, sest selline doktriin loob jumalateenistuse kui õigusliku tõkke, mis tuleb lunastada.

Üks viimane mõte

Jeesuse järgijana peaksime õppima mitte mõistma üksteist hukka otsustes, mis me teeme kooskõlas oma südametunnistusega Jumala ees. Ja me peame olema ausad oma otsuste põhjustest. Issand Jeesus Kristus on toonud usklikud oma jumalikku rahu, rahus koos temaga Jumala täielikus armus. Kas me kõik, nagu Jeesus käskis, võiksime üksteise vastu armastada.

Mike Feazell

Kristlik hingamispäev