Jumal ei peatu meid kunagi armastama!

300 Jumal ei lõpe kunagi meie armastamisega

Kas sa tead, et enamikul inimestel, kes usuvad Jumalasse, on raske uskuda, et Jumal armastab neid? Inimestel on lihtne ette kujutada Jumalat kui Looja ja Kohtunik, kuid kohutavalt raske näha Jumalat kui seda, kes neid armastab ja hoolib nende eest. Tõde on aga see, et meie lõputult armastav, loov ja täiuslik Jumal ei loo midagi, mis on talle vastu, mis on iseenda vastu. Kõik, mida Jumal loob, on hea, täiuslik ilming oma täiuslikkuse, loovuse ja armastuse universumis. Kui me leiame vastupidise - vihkamise, isekuse, ahnuse, hirmu ja hirmu - see ei ole sellepärast, et Jumal tegi asju nii.

Mis on paha, välja arvatud algselt hea? Kõik, mida Jumal on loonud, kaasa arvatud meie inimesed, oli ülimalt hea, kuid see on loomise kuritarvitamine, mis tekitab kurja. See eksisteerib seetõttu, et me kasutame head vabadust, mida Jumal meile andis vales suunas, et liikuda Jumalast, meie olemise allikast, selle asemel, et läheneda sellele.

Mida see meile isiklikult tähendab? Lihtsalt see: Jumal lõi meid oma enesetundliku armastuse sügavusest, oma piiramatu täiuslikkuse ja loomingulise loovuse hulgast. See tähendab, et oleme täiesti head ja head, kui Ta meid loonud. Aga kuidas on meie probleemid, patud ja vead? Need on kõik tagajärg meie kaugusest Jumalast, nähes end meie olemise allikana Jumala asemel, kes tegi meid ja toetab meie elu.

Kui me oleme Jumalast ära pöördunud ja liigume omaenda suunas, eemal oma armastusest ja headusest, siis me ei näe, kes ta tegelikult on. Me näeme teda hirmuäratava kohtunikuna, keegi, kes kardab, keegi, kes ootab meid vigastada või võtta kättemaks kõigi valede asjade eest, mida me oleme teinud. Kuid Jumal ei ole nii. Ta on alati hea ja alati armastab meid.

Ta tahab, et me teda tunneksime, et kogeksime tema rahu, rõõmu, tema külluslikku armastust. Meie Päästja Jeesus on Jumala olemuse kuju ja ta kannab kõike oma võimsa Sõnaga (heebrealastele 1,3). Jeesus näitas meile, et Jumal on meiega, et ta armastab meid vaatamata meie meeletutele katsetele tema eest põgeneda. Meie Taevane Isa igatseb, et me meelt parandaksime ja Tema koju tuleksime.

Jeesus rääkis lugu kahest pojast. Üks neist oli nagu sina ja mina. Ta tahtis olla oma universumi keskus ja luua enda jaoks oma maailm. Seepärast nõudis ta poole oma pärandist ja jooksis nii kaugele kui ta oli, elades ainult iseendale. Kuid tema pühendumine ennast meeldivale ja iseenda elamisele ei töötanud. Mida rohkem ta kasutas oma pärandvara ise, seda hullem ta tundis ja õnnetu ta sai.

Oma tähelepanuta jäetud elu sügavusest pöördusid tema mõtted tagasi oma isa ja kodu juurde. Lühike, särav hetk sai aru, et kõik, mida ta tegelikult tahtis, kõik, mida ta tegelikult vajab, kõik, mis andis talle hea tunde ja õnne, oli oma isa juures kodus. Selle tõe hetke momendil tõmbas ta praeguses takistamatus kokkupuutes isa südamega ennast sigade sülest välja ja hakkas oma teed koju sõitma ning mõtles, kas tema isal on kunagi olnud üks selline loll ja kaotaja, nagu ta oli muutunud, jätkuks.

Ülejäänud loo teate – see on Luuka 1. peatükis5. Ta isa mitte ainult ei võtnud teda uuesti enda juurde, vaid nägi teda tulemas, kui ta oli veel kaugel; ta oli tõsiselt oma kadunud poega oodanud. Ja ta jooksis talle vastu, teda kallistama ja temasse samasuguse armastusega üle külvama, mis tal alati tema vastu oli olnud. Tema rõõm oli nii suur, et seda tuli tähistada.

Oli veel üks vend, vanem. See, kes jäi oma isa juurde, kes ei olnud ära jooksnud ja kes ei olnud oma elu sattunud. Kui see vend kuulmisest kuulis, oli ta vihane ja kibe oma venna ja isaga ning ei tahtnud siseruumides minna. Aga tema isa läks ka tema juurde ja sama armastusest rääkis ta temaga ja suitsetas teda sama lõpmatu armastusega, millega ta oli oma nõia pojad ära toonud.

Kas vanem vend lõpuks ümber pöördus ja pidu pidi? Jeesus ei öelnud meile seda. Aga ajalugu räägib meile, mida me kõik peame teadma - Jumal ei pea kunagi meid armastama. Ta igatseb meelt meelt parandada ja naasta, ja see ei ole kunagi küsimus, kas ta annab meile andeks, võtab vastu ja armastab meid, sest ta on Jumal, meie Isa, kelle lõpmatu armastus on alati sama.

Kas on aeg lõpetada, põgeneda Jumalast ja naasta oma koju? Jumal tegi meid täiuslikuks ja terviklikuks, suurepäraseks väljenduseks tema ilusas oma armastuse ja loovuse universumis. Ja me oleme ikka veel. Kõik, mida peame tegema, on pöörduda tagasi ja looge uuesti meie Loojaga, kes meid ikka veel armastab, just nagu ta meid armastas, kui ta meid eksisteeris.

Joseph Tkach


pdfJumal ei peatu meid kunagi armastama!