Mis on patt?

Patt on seadusetus, mässuseisund Jumala vastu. Alates ajast, mil patt tuli maailma Aadama ja Eeva kaudu, on inimene olnud patu ikke all – ike, mille saab eemaldada ainult Jumala armu läbi Jeesuse Kristuse kaudu. Inimkonna patune seisund näitab end kalduvuses seada ennast ja oma huvid Jumalast ja tema tahtest kõrgemale. Patt viib Jumalast võõrandumiseni ning kannatuste ja surmani. Kuna kõik inimesed on patused, vajavad nad kõik ka lunastust, mida Jumal pakub oma Poja kaudu (1. Johannes 3,4; roomlased 5,12; 7,24-25; Mark 7,21-23; galaatlased 5,19-21; roomlased 6,23; 3,23-24.).

Kristlik käitumine põhineb usaldusel ja armastaval lojaalsusel meie Päästjale, kes armastas meid ja andis end meie eest üles. Usaldus Jeesusesse Kristusesse väljendub usus evangeeliumi ja armastuse tegudes. Kristus muudab Püha Vaimu kaudu oma usklike südameid ja paneb neil vilja kandma: armastust, rõõmu, rahu, ustavust, kannatlikkust, lahkust, tasadust, enesevalitsemist, õiglust ja tõde (1. Johannes 3,23-kakskümmend; 4,20-kakskümmend; 2. korintlased 5,15; galaatlased 5,6.22-23; Efeslased 5,9).

Patt on suunatud Jumala vastu.

Psalmis 51,6 ütleb kahetsev Taavet Jumalale: "Ainult sinu peale olen ma pattu teinud ja sinu ees kurja teinud." Kuigi Taaveti patt mõjutas teisi inimesi halvasti, ei olnud vaimne patt nende vastu – see oli Jumala vastu. David kordab seda mõtet 2. Saamuel 12,13. Iiob küsib: "Habakuk, ma olen pattu teinud, mida ma teen sinuga, inimeste karjane" (Iiob 7,20)?

Muidugi on teistele haiget tegemine nagu nende vastu patustamine. Paulus juhib tähelepanu, et seda tehes me tõepoolest „patume Kristuse vastu” (1. korintlased 8,12), kes on Issand ja Jumal.

Sellel on märkimisväärne mõju

Esiteks, kuna Kristus on Jumala ilmutus, kelle vastu patt on suunatud, tuleks pattu vaadelda kristoloogiliselt, st Jeesuse Kristuse vaatenurgast. Mõnikord defineeritakse patt kronoloogiliselt (teisisõnu, kuna Vana Testament kirjutati esimesena, on sellel patu ja teiste õpetuste määratlemisel prioriteet). Kristlase jaoks on aga oluline Kristuse seisukoht.

Teiseks, kuna patt on kõige selle vastu, mis Jumal on, ei saa me eeldada, et Jumal oleks selle suhtes ükskõikne või apaatne. Kuna patt on nii vastuolus Jumala armastuse ja headusega, võõrandab see meie meeled ja südamed Jumalast9,2), mis on meie olemasolu päritolu. Ilma Kristuse lepitusohvrita (koloslastele 1,19-21), poleks meil muud lootust kui surmale (roomlastele 6,23). Jumal tahab, et inimestel oleks tema ja üksteisega armastav osadus ja rõõm. Patt hävitab selle armastava osaduse ja rõõmu. Sellepärast Jumal vihkab pattu ja hävitab selle. Jumala vastus patule on viha (Efeslastele 5,6). Jumala viha on tema positiivne ja energiline otsus hävitada patt ja selle tagajärjed. Mitte sellepärast, et ta oleks kibe ja kättemaksuhimuline nagu meie, inimesed, vaid sellepärast, et ta armastab inimesi nii väga, et ta ei oota ega vaata, kuidas nad end ja teisi patu läbi hävitavad.

Kolmandaks saab selles küsimuses meie üle kohut mõista ainult Jumal ja ainult Tema saab patu andeks anda, sest ainuüksi patt on Jumala vastu. „Aga sinuga, Issand, meie Jumal, on halastus ja andestus. Sest meist on saanud usust taganejad” (Taaniel 9,9). „Sest Issanda juures on arm ja suur lunastus” (Psalm 130,7). Need, kes võtavad vastu Jumala armulise kohtuotsuse ja pattude andeksandmise, "ei ole määratud vihale, vaid saama pääste meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu"2. Tessalooniklased 5,9). 

Vastutus patu eest

Kuigi on tavaks süüdistada Saatanat patu toomises maailma, vastutab inimkond oma patu eest ise. "Seepärast, nagu ühe inimese kaudu tuli patt maailma ja patu läbi surm, nõnda on surm levinud kõigisse inimestesse, sest kõik tegid pattu" (roomlastele) 5,12).

Kuigi Saatan proovis neid, tegid Aadam ja Eeva otsuse – vastutus oli neil. 5. psalmis1,1-4 Taavet viitab asjaolule, et ta oli vastuvõtlik patule, sest ta sündis inimesena. Ta tunnistab ka oma patte ja ülekohut.

Me kõik kannatavad nende ees, kes meie ees elasid, nende kollektiivsete tagajärgede tõttu, mida meie maailm ja meie keskkond kujundasid. Kuid see ei tähenda, et me oleksime nende pattudest pärinud ja oleme selle eest kuidagi vastutavad.

Prohvet Hesekieli ajal arutleti isikliku patu süüdistamise üle "isade pattudes". Loe Hesekieli 18. peatükki, pöörates erilist tähelepanu 20. salmi järeldusele: "Sest kes pattu teeb, see sureb." Teisisõnu, igaüks vastutab oma pattude eest.

Kuna me vastutame isiklikult oma pattude ja vaimse seisundi eest, on meeleparandus alati isiklik. Me kõik oleme pattu teinud (roomlastele 3,23; 1. Johannes 1,8) ja Pühakiri manitseb meid kõiki isiklikult meelt parandama ja evangeeliumi uskuma (Mark. 1,15; Apostlite teod 2,38).

Paulus pingutab, et juhtida tähelepanu sellele, et nii nagu patt tuli maailma inimese kaudu, on ka pääste vaid inimese, Jeesuse Kristuse kaudu. "...Sest kui ühe inimese patu tõttu on palju surnuid, siis kui palju enam on Jumala arm saanud külluslikuks paljudele ühe inimese Jeesuse Kristuse armu läbi" (Roomlastele) 5,15, vt ka salme 17-19). Patu kadumine on meie, aga päästmise arm on Kristus.

Sõnade kirjeldamiseks kasutatud sõnade uurimine

Paljusid heebrea ja kreeka sõnu kasutatakse patu kirjeldamiseks ja iga mõiste lisab täiendava komponendi patu määratlusele. Nende sõnade sügavam uurimine on kättesaadav leksikonide, kommentaaride ja Piibli õppimisjuhiste kaudu. Enamik kasutatud sõnu on südame ja meele suhtumine.

Kõige sagedamini kasutatavatest heebrea terminitest on ettekujutus patust eesmärgi puudumisest (1. Mooses 20,9; 2. Mooses 32,21; 2. Kuningad 17,21; Psalm 40,5 jne); Patt on seotud suhete katkemisega, seega mässuga (üleastumine, mäss nagu sees 1. Saamuel 24,11; Jesaja 1,28; 42,24 jne kirjeldatud); millegi kõveraks väänamine, sellest tuleneb millegi tahtlik moonutamine eesmärgist eemale (kurjad teod nagu 2. Saamuel 24,17; Daniel 9,5; 10. psalm6,6 jne.); süü ja seega ka süü (nörm Psalmis 38,4; Jesaja 1,4; Jeremija 2,22); eksimisest ja teelt kõrvale kaldumisest (vt Iiobis eksimine 6,24; Jesaja 28,7 jne.); Patt on seotud teistele kahju tekitamisega (kurjus ja kuritarvitamine 5. Moosese 2. peatükis6,6; Vanasõnad 24,1. jne.)

Uues Testamendis kasutatud kreekakeelsed sõnad on terminid, mis on seotud märgi puudumisega (Joh 8,46; 1. Korintlastele 15,56; heebrealased 3,13; James 1,5; 1. Johannes 1,7 jne.); vea või vea tõttu (üleastumised Efeslastele 2,1; koloslased 2,13 jne.); piirijoone ületamisega (üleastumised roomlastele 4,15; heebrealased 2,2 jne); Jumalavastaste tegudega (Roomlastele jumalatu olemine 1,18; Tiitus 2,12; Juuda 15 jne); ja ülekohtuga (ebaõiglus ja üleastumine Matteuse evangeeliumis 7,23; 24,12; 2. korintlased 6,14; 1. Johannes 3,4 jne.).

Uus Testament lisab täiendavaid mõõtmeid. Patt on suutmatus kinni haarata võimalusest praktiseerida teiste suhtes jumalikku käitumist (Jakoob 4,17). Veelgi enam, "mis ei ole usust, on patt" (Roomlastele 1Kr4,23)

Patt Jeesuse vaatenurgast

Sõna uurimine aitab, kuid see üksi ei vii meid patu täieliku mõistmiseni. Nagu varem mainitud, peame vaatlema pattu kristoloogilisest vaatenurgast, see tähendab Jumala Poja vaatenurgast. Jeesus on Isa südame tõeline kuju (Heebrealastele 1,3) ja Isa ütleb meile: "Kuulge teda!" (Matteuse 17,5).

3i ja 4i uuringutes selgitati, et Jeesus on kehastunud Jumal ja et tema sõnad on elu sõnad. See, mida ta peab ütlema, ei peegelda mitte ainult Isa meelt, vaid toob kaasa ka Jumala moraalse ja eetilise võimu.

Patt ei ole lihtsalt tegu Jumala vastu – see on midagi enamat. Jeesus selgitas, et patt tuleneb patuga koormatud inimese südamest ja meelest. „Sest seestpoolt, inimeste südamest, tulevad kurjad mõtted, hoorus, vargused, mõrvad, abielurikkumine, ahnus, kurjus, pettus, liiderlikkus, kadedus, laim, uhkus, rumalus. Kõik see kurja tuleb välja seest ja teeb inimese roojaseks” (Mark 7,21-23.).

Me teeme vea, kui otsime konkreetset väljakujunenud nimekirja, mida tohib ja mida ei tohi teha. Jumal tahab, et me mõistaksime mitte niivõrd individuaalset tegu, vaid pigem selle aluseks olevat südame hoiakut. Sellegipoolest on ülaltoodud lõik Markuse evangeeliumist üks paljudest, kus Jeesus või tema apostlid loetlevad või võrdlevad patuseid tegusid ja usu väljendamist. Selliseid kirjakohti leiame Matteuse 5-7; Matteus 25,31-kakskümmend; 1. Korintlastele 13,4-8; galaatlased 5,19-26; Koloslastele 3 jne. Jeesus kirjeldab pattu kui sõltuvat käitumist ja mainib: "Kes pattu teeb, on patu ori" (John. 10,34).

Patt ületab jumaliku käitumise piirid teiste inimeste suhtes. See seisneb selles, et me käitume nii, nagu me ei vastutaks ühegi kõrgema jõu ees kui me ise. Kristlase patt on see, et Jeesus ei lase Jeesusel meie kaudu teisi armastada ega austa seda, mida Jaakobus nimetab "puhtaks ja rüvetamatuks jumalateenistuseks" (Jaakob 1,27) ja "kuninglik seadus Pühakirja järgi" (Jakoob 2,8) kutsutakse. Jeesus õpetas, et need, kes teda armastavad, kuuletuvad tema sõnadele4,15; Matthew 7,24) ja täidab seega Kristuse seaduse.

Meie loomupärase patuse teema läbib pühakirju (vt ka 1. Moose 6,5; 8,21; jutlustaja 9,3; Jeremija 17,9; roomlased 1,21 jne.). Seetõttu käsib Jumal meid: "Viska endast eemale kõik üleastumised, mida olete toime pannud, ja tehke endale uus süda ja uus vaim" (Hesekiel 18,31).

Saates oma Poja meie südamesse, saame uue südame ja vaimu, tunnistades, et kuulume Jumalale (Galaatlastele 4,6; roomlased 7,6). Kuna me kuulume Jumalale, ei tohiks me enam olla "patu orjad" (Room 6,6), ärge "olge enam rumalad, sõnakuulmatud, eksinud, himude ja himude teenimine, õeluses ja kadeduses elamine, meid vihkamine ja üksteist vihkamine" (Tiitus 3,3).

aastal registreeritud esimese patu kontekst 1. Moosese raamat võib meid aidata. Aadam ja Eeva olid osaduses Isaga ja patt tekkis siis, kui nad selle suhte katkestasid, kuulates teist häält (loe 1. Mooses 2:3).

Eesmärk, mille patt mööda läheb, on meie taevase kutsumise auhind Kristuses Jeesuses (Filiplastele 3,14) ja et meid saaks Isa, Poja ja Püha Vaimu osadusse võtmise kaudu nimetada Jumala lasteks (1. Johannes 3,1). Kui me lahkume sellest osadusest Jumalaga, eksime märgist mööda.

Jeesus elab meie südames, et me „oleksime täidetud kogu Jumala täiusega” (vt Efeslastele 3,17-19) ja selle rahuldustpakkuva suhte katkestamine on patt. Kui teeme pattu, mässame kõige vastu, mis Jumal on. See lõhub püha suhte, mille Jeesus kavatses meiega enne maailma rajamist. See on keeldumine lasta Pühal Vaimul enda sees tegutseda, et täita Isa tahet. Jeesus tuli kutsuma patuseid meeleparandusele (Luuka 5,32), mis tähendab, et nad pöörduvad tagasi suhte juurde Jumalaga ja Tema tahe inimkonna jaoks.

Patt võtab midagi imelist, mida Jumal kujundas oma pühaduses ja perverseeris seda isekate soovide vastu teiste vastu. See tähendab, et inimkonnale eraldatakse Jumala kavatsusest igaüks neist oma elus.

Patt tähendab ka seda, et me ei pane oma usku Jeesusesse kui oma vaimse elu juhti ja autoriteeti. Vaimne patt ei ole määratletud inimese loogika ega eeldustega, vaid Jumal. Kui me sooviksime lühidalt määratlust, võiksime öelda, et patt on Kristusega osaduseta olek.

järeldus

Kristlased peavad vältima pattu, sest patt on murd meie suhetes Jumalaga, mis eemaldab meid Isa, Poja ja Püha Vaimuga suhtlemise harmooniast.

James Henderson