heli-
Kristlase köielkõnd
Televisioonis oli reportaaž mehest Siberis, kes taganes “maisest elust” ja läks kloostrisse. Ta jättis maha oma naise ja tütre, loobus oma väikesest ärist ja pühendus täielikult kirikule. Reporter küsis temalt, kas ta naine mõnikord teda külastab. Ta ütles, et ei, naiste visiidid ei olnud lubatud, sest neil võib tekkida kiusatus. Noh, me võime arvata, et midagi sellist ei saa meiega juhtuda. Võib-olla me ei taganeks kohe kloostrisse. Sellel lool on sarnasus meie eludega. Kristlastena liigume kahes maailmas, maise ja vaimse olemasolu vahel. Meie usureis on nagu köiel kõndimine.
Liiga ühele või teisele poole kukkumise ohud saadavad meid eluteel. Kui libiseme ühel pool, oleme liiga maised; Kui me teiselt poolt alla libiseme, elame liiga religioosselt. Kas kipume olema religioossed või elame liiga sekulaarselt. Inimene, kes on liiga keskendunud taevasele ja lihtsalt ootab, et kõik oleks läbi, kaotab sageli võime nautida kauneid kingitusi, mis Jumalal on varuks. Ta võib mõelda: kas Jumal pole meid õpetanud maailmast eemalduma, sest tema kuningriik ei ole sellest maailmast ja see on langenud? Aga mis on selle maailma olemus? Need on inimlikud kired, omandi ja võimu tagaajamine, elu, mida iseloomustavad enesega rahulolu ja uhkus. Kõik see ei tulene Jumalalt, vaid kuulub maisesse sfääri.
Inimene, kes on liiga taevasele keskendunud, eemaldub sageli alateadlikult maailmast, jätab pere ja sõbrad hooletusse ning pühendub ainult piibliuurimisele ja mediteerimisele. Eriti ajal, mil me ei tunne end hästi ja seisame silmitsi probleemidega, kipume maailmast põgenema. See võib olla põgenemistee, kuna me ei suuda enam taluda meid ümbritsevaid kannatusi ja ebaõiglust. Jeesus Kristus tuli sellesse langenud maailma, alandas end inimeseks saades ja kannatas julma surma, et kõik inimesed saaksid päästetud. Ta tuli valguseks pimeduses, et anda lootust ja leevendada kannatusi.
Kuigi Jumal teadis selle maailma olukorda, lõi Ta inimese jaoks nii palju asju, mida nautida, nagu muusika, lõhnad, toit, inimesed, keda me armastame, loomad ja taimed. Taavet kiidab Jumala loodut: "Kui ma näen taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mille sa oled valmistanud: mis on inimene, et sa teda mäletad, ja inimeselaps, et sa temast hoolid?" (Psalm 8,4-5).
Ka meie surelik keha on imeliselt loodud, nagu Taavet seda väljendab ja tänab selle eest Jumalat: „Sest sa valmistasid mu neerud ja vormisid mind üsas. Tänan teid, et olen imeliselt tehtud; imelised on su tööd; Mu hing teab seda” (Psalm 139,13-14).
Üks suurimaid kingitusi, mille Jumal meile on andnud, on see, et saame rõõmustada ja nautida. Ta andis meile viis meelt ja tunnet, et saaksime elust rõõmu tunda. Milliste ohtudega seisavad silmitsi liiga "maised" mõtlejad? Ilmselt kuulume nende hulka, kellel pole probleeme võrdsel tasemel inimesteni jõudmisega, oleme suhteinimesed. Kuid võib-olla kipume tegema kompromisse, et teistele meeldida või vältida lähedase kaotamist. Võib-olla pühendame liiga palju aega pere ja sõprade jaoks ning jätame tähelepanuta oma vaikse aja Jumalaga. Muidugi peaksime teisi aitama ja nende jaoks olemas olema, kuid me ei tohiks toetada nende mugavust ega lasta end ära kasutada. Kristlastena peaksime õppima ka "ei" ütlema ja oma prioriteedid õigesti seadma. Kõige tähtsam on meie suhe Jumalaga, kõik muu olgu teisejärguline. Jeesus teeb selgeks, mida ta meilt nõuab: "Kui keegi tuleb minu juurde ega vihka oma isa, ema, naist, lapsi, vendi, õdesid ja oma elu, siis ta ei saa olla minu jünger" (Luuka 1.4,26).
Armastus Jumala vastu
Meie armastus Jumala vastu on kõige tähtsam, kuid me peaksime armastama ka oma kaasinimesi. Kuidas me nüüd saame sellel nööril kõndida, ilma et ühel või teisel küljel maha kukuks? Võti on tasakaal – ja kõige tasakaalukam inimene, kes kunagi elanud, oli Jeesus Kristus, Inimese Poeg. Ainult Tema töö kaudu meis suudame selle tasakaalu saavutada. Jeesus ütles vahetult enne oma surma oma jüngritele: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei saa te midagi teha” (Johannese 15,5). Ta tõmbus sageli tagasi ja veetis palju aega palves koos Isaga. Ta ülistas Jumalat oma tegude ja tervenemiste kaudu. Ta kannatas koos kannatajatega ja rõõmustas koos nendega, kes rõõmustasid. Ta sai hakkama rikaste ja vaeste inimestega.
Igatsus uue elu järele
Paulus avaldab oma igatsust: „Sellepärast ka meie oigame ja igatseme riietuda oma eluasemega, mis on taevast” (2. korintlased 5,2). Jah, me igatseme kohtuda oma Loojaga, olla temaga igavesti. Me igatseme aega, mil kõik kannatused siin maailmas saavad läbi ja Jumala õiglus võidab. Me igatseme vabaneda patust ja saada üha enam Uueks Inimeseks.
Kuidas suhtuks Jeesus Kristus selle mehe elusse, kes hülgab oma pere, põgeneb oma maiste kohustuste eest ja otsib oma päästet? Kuidas sobib see Jumala poolt meile antud missiooniga võita inimesi enda juurde? Igaühega meist võib juhtuda, et jätame oma pere või teised inimesed hooletusse ja pühendume ainult piibliuurimisele. Me võõrandume maailmast ega suuda mõista inimeste muresid ja vajadusi. Kuid me peame endalt küsima, kuidas tahab Jeesus Kristus näha meie elu selles maailmas? Mis eesmärki see teenib? Oleme seal selleks, et täita missiooni – võita inimesi Jumalale.
järjekord
Jeesus ütles vendadele Siimonale ja Andreasele: „Tulge, järgige mind! Ma teen teid inimeste püüdjateks” (Matteus 4,19). Jeesus suutis inimesteni jõuda, rääkides tähendamissõnadega. Ta allutas kõik, mida ta tegi, oma isa tahtele. Jeesuse abiga saame seda nööri mööda kõndida. Kõiges, mida teeme ja igas otsuses, mida teeme, peaksime ütlema nagu Jeesus Kristus: «Isa, kui tahad, võta minult see karikas; Kuid mitte minu, vaid sinu tahe sündigu!” (Luuka 22,42). Peaksime ka ütlema: Sinu tahtmine sündigu!
autor Christine Joosten
Veel artikleid kristlasena elamise kohta: