Valgus, Jumal ja armu

172 kerge jumala armuNoorte teismeliseina istusin ma kinos, kui võim läks. Pimeduses tõusis publiku murm iga sekundi jooksul tugevamalt. Ma märkasin, kuidas ma püüdsin kahtlaselt otsida väljumist niipea, kui keegi avas ukse väljastpoolt. Filmiteatri ja murmava ja minu kahtlase otsingu voogesitus tuli kiiresti üle.

Kuni oleme pimeduses silmitsi seisnud, peab enamik meist valgust midagi enesestmõistetavaks. Siiski pole midagi näha ilma valguseta. Me näeme midagi ainult siis, kui valgus valgustab ruumi. Kui see midagi jõuab meie silmadesse, stimuleerib see meie optilisi närve ja annab signaali, mis võimaldab meie aju tunnustada teatud välimuses, positsioonis ja liikumises kosmoses. Valguse olemuse mõistmine oli väljakutse. Varasemad teooriad aktsepteerisid hädavajalikult valgust kui osakest, siis laine. Tänapäeval mõistavad enamik füüsikuid valgust laineosakestena. Pange tähele, mida Einstein kirjutas: Näib, et mõnikord peame kasutama ühte ja mõnikord teist teooriat, samas kui mõnikord saame neid kasutada. Me näeme uut tüüpi arusaamatust. Meil on kaks vastuolulist tegelikkuse pilti. Ükski neist ei suuda valguse ilmumist täielikult selgitada, kuid nad koos teevad.

Huvitav aspekt valguse olemuse juures on see, miks pimedusel pole selle üle võimu. Kuigi valgus hajutab pimeduse, pole vastupidine tõsi. Pühakirjas mängib see nähtus silmapaistvat rolli seoses Jumala (valgus) ja kurjuse (pimedus või pimedus) olemusega. Pange tähele, mida apostel Johannes ütles 1. Johannes 1,5-7 (HFA) kirjutas: See on sõnum, mida oleme Kristuselt kuulnud ja mille me teile edasi anname: Jumal on valgus. Temaga pole pimedust. Nii et kui me väidame, et kuulume Jumalale ja elame endiselt patu pimeduses, siis me valetame ja räägime oma eluga tõele vastu. Aga kui me elame Jumala valguses, siis oleme ka üksteisega seotud. Ja veri, mida Tema Poeg Jeesus Kristus meie eest valas, vabastab meid kõigist süüst.

Nagu märkis Thomas F. Torrance oma raamatus „Trinitaarne usk”, kasutas varane kirikujuht Athanasius Johannese ja teiste varajaste apostlite õpetusi järgides valguse metafoori ja selle sära, et rääkida Jumala olemusest nii, nagu nad seda tegid. meid Jeesuse Kristuse kaudu: Nii nagu valgus pole kunagi ilma kiirguseta, nii ei ole Isa kunagi ilma oma Poja ega oma sõnata. Pealegi, nii nagu valgus ja sära on üksteisele üks ja mitte võõras, on ka isa ja poeg üks ja mitte üksteisele võõrad, vaid ühte ja sama olemust. Nii nagu Jumal on igavene valgus, on Jumala Poeg igavese kiirgusena Jumal iseenesest igavene valgus, ilma alguse ja lõputa (lk 121).

Athanasius sõnastas olulise punkti, mida tema ja teised kirikujuhid Nikaia usutunnistuses õigesti esitasid: Jeesus Kristus jagab Isaga Jumala ühtset olemust (kreeka keeles = ousia). Kui see poleks olnud, poleks sellel olnud mingit mõtet, kui Jeesus ütles: "Kes on näinud mind, on näinud ka Isa" (Johannese 1.4,9). Täpselt nagu Torrance väidab, et kui Jeesus ei oleks Isaga (ja seega täielikult Jumalaga) sama ainega (an ousia), ei saaks me Jeesuses Jumala täielikku ilmutust. Aga kui Jeesus kuulutas, et ta on tõsi, siis ilmutus, et teda näha tähendab näha isa, teda kuulata tähendab kuulda isa sellisena, nagu ta on. Jeesus Kristus on Isa Poeg olemuslikult, see tähendab olemuslikus reaalsuses ja olemuses. Torrance kommenteerib raamatus „Kolmainsuslik usk” lk 119: Isa ja Poja suhe langeb täielikult ja täiuslikult kokku Jumala ühtsusega, mis on igavesti õige ja eksisteerib koos Isa ja Pojaga. Jumal on Isa, nagu Ta on igavesti Poja Isa, ja nii nagu Poeg on Jumala Jumal, nii nagu Ta on igavesti Isa Poeg. Isa ja Poja vahel valitseb täiuslik ja igavene lähedus, ilma nendevahelise olemise, aja või teadmiste vahemaata.

Kuna Isa ja Poeg on oma olemuselt üks, on nad ka tegudes (tegevuses) üks. Pange tähele, mida Torrance sellest kristlikus Jumalaõpetuses kirjutas: Poja ja Isa vahel on katkematu olemise ja tegutsemise suhe ning Jeesuses Kristuses kehastus see suhe kord ja igaveseks meie inimlikus eksistentsis. Seega pole Jeesuse Kristuse selja taga Jumalat, vaid ainult see Jumal, kelle nägu me näeme Issanda Jeesuse näol. Ei ole olemas pimedat, arusaamatut Jumalat ega juhuslikku jumalust, kellest me midagi ei teaks, kuid mille üle saaksime ainult väriseda, samal ajal kui meie süütu südametunnistus maalib tema väärikusele karmid triibud.

See arusaam Jumala olemusest (olemus), mis meile ilmutati Jeesuses Kristuses, mängis otsustavat rolli Uue Testamendi kaanoni ametliku vormistamise protsessis. Ühtegi raamatut ei saanud Uude Testamenti lisada, kui see ei säilitanud Isa ja Poja täiuslikku ühtsust. Seega oli see tõde ja reaalsus võtmetõlgenduslik (st hermeneutiline) alustõde, mille järgi määrati kiriku jaoks Uue Testamendi sisu. Arusaamine, et Isa ja Poeg (ka Vaim) on olemuselt ja tegevuselt üks, aitab meil mõista armu olemust. Arm ei ole aine, mille Jumal on loonud seisma Jumala ja inimese vahel, kuid nagu Torrance seda kirjeldab, on see "Jumala annetus meile tema lihaks saanud Pojas, kelles kingitus ja andja on ise lahutamatult üks Jumal". Jumala päästva armu suurus on üks inimene, Jeesus Kristus, sest tema sees, tema kaudu ja temast tuleb pääste.

Kolmainus Jumal, Igavene Valgus, on kogu "valgustuse" allikas, nii füüsilise kui vaimse. Isa, kes kutsus esile valguse, saatis oma Poja maailma valguseks ning Isa ja Poeg saadavad Vaimu, et tuua valgustatus kõigile inimestele. Kuigi Jumal "elab kättesaamatus valguses" (1. Meeskond. 6,16), ilmutas ta end meile oma Vaimu kaudu oma lihaks saanud Poja Jeesuse Kristuse "näos" (vt 2. korintlased 4,6). Isegi kui me peame alguses ettevaatlikult vaatama, et seda valdavat valgust "näha", mõistavad need, kes selle vastu võtavad, peagi, et pimedus on kaugele pagendatud.

Valguse soojuses

Joseph Tkach
President GRACE COMMUNION INTERNATIONAL


pdfValgus, Jumal ja armu