Jeesus: Elu leib

Jeesus elu leib Kui otsite Piiblist sõna leib, võib seda leida 269 salmist. See pole üllatus, sest leib on Vahemere igapäevaste söögikordade peamine koostisosa ja tavainimeste põhitoit. Teravili on inimestele andnud enamiku valkudest ja süsivesikutest sajandeid ja isegi aastatuhandeid. Jeesus kasutas leiba sümboolselt elu andjana ja ütles: «Olen elav leib, mis tuli taevast. Kes seda leiba sööb, see elab igavesti. Ja leib, mida ma annan, on minu liha - kogu eluks » (Johannese 6,51).

Jeesus rääkis rahvamassiga, kellele mõni päev varem oli imekombel söödetud viis odraleiba ja kaks kala. Need inimesed olid teda jälginud ja lootsid, et ta annab neile jälle süüa. Leib, mille Jeesus oli eelmisel päeval imekombel inimestele andnud, toitis neid mõni tund, kuid pärast olid nad jälle näljased. Jeesus tuletab talle meelde mannat, veel ühte erilist toiduallikat, mis ainult esivanemad ajutiselt elus hoidis. Ta kasutas nende füüsilist nälga neile vaimse õppetunni õpetamiseks:
"Olen elu leib. Teie isad sõid manna kõrbes ja surid. See on leib, mis tuleb taevast, nii et kes seda sööb, see ei sureks » (Johannese 6,48-49).

Jeesus on eluleib, elav leib ja ta võrdleb end iisraellaste erandliku toiduga ning imemaitsva leivaga, mida nad olid ise söönud. Jeesus ütles: Te peaksite teda otsima, temasse uskuma ja saama tema kaudu igavese elu, selle asemel, et teda järgida, lootes saada imelist sööki.
Jeesus kuulutas Kapernaumas sünagoogis. Osa rahvahulgast tundis Joosepit ja Mariat isiklikult. Siin oli mees, keda nad teadsid, kelle vanemaid nad teadsid, kes väitis, et tal on isiklikud teadmised ja autoriteet jumalalt. Nad nõjatusid meile ja ütlesid meile: “Kas see pole mitte Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me teame? Kuidas ta saab nüüd öelda: ma tulin taevast? » (Johannese 6,42-43).
Nad võtsid Jeesuse avaldusi sõna otseses mõttes ega mõistnud tema tehtud vaimseid analooge. Leiva ja liha sümboolika polnud tema jaoks uus. Aastatuhandete jooksul on inimeste pattude eest ohverdatud lugematu arv loomi. Nende loomade liha praeti ja söödi.
Pühakojas kasutati spetsiaalse ohverdusena leiba. Igal nädalal pühakoja varjupaika pandud ja preestrite poolt söödud leivad tuletasid talle meelde, et Jumal oli nende pakkuja ja ülalpidaja ning et nad elasid pidevalt tema juuresolekul (3. Moosese 24,5: 9).

Nad kuulsid Jeesuselt, et tema liha söömine ja vere joomine oli igavese elu võti: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, pole teil elu sulle. Kes sööb minu liha ja joob mu verd, jääb minusse ja mina temasse » (Johannese 6,53:56 ja).

Vere joomine oli eriti ennekuulmatu inimestele, kellele oli juba ammu õpetatud, et see on patt. Jeesuse liha söömist ja tema vere joomist oli ka tema enda õpilastel raske mõista. Paljud pöördusid Jeesuse juurest ära ja lõpetasid sel hetkel tema järgimise.
Kui Jeesus küsis 12 jüngritelt, kas ka nemad jätavad ta maha, küsis Peetrus julgelt: "Issand, kuhu me peaksime minema? Teil on igavese elu sõnad; ja me uskusime ja taipasime: te olete Jumala Püha » (Johannese 6,68-69). Tema jüngrid olid ilmselt sama segaduses kui teised, kuid nad uskusid Jeesusesse ja usaldasid oma elu talle. Võib-olla tuletasid nad hiljem meelde Jeesuse sõnu tema liha söömise ja tema vere joomise kohta, kui nad tulid kokku viimasel õhtusöögil paasapüha sööma: "Kui nad sõid, siis Jeesus võttis leiva, tänas ja murdis seda ning andis selle jüngritele. ja ütles: võta, söö; see on minu keha. Ja ta võttis tassi ning tänas, andis neile ja ütles: "Jooge kõik ära! see on minu lepingu veri, mida paljude jaoks valatakse pattude andeks andmiseks » (Matteuse 26,26: 28).

Kristlik autor, professor ja preester Henri Nouwen mõtles sageli püha armulaua ajal pakutavale pühitsetud leivale ja veinile ning kirjutas järgmise teksti: "Kogukonna teenistuses räägitud sõnad on võetud, õnnistatud, purustatud ja antud, tehke kokkuvõte minu elust preestrina. Sest iga päev, kui kohtun oma kogukonna liikmetega laua taga, võtan leiba, õnnistan seda, murran ja annan neile. Need sõnad võtavad kokku ka minu elu kristlasena, sest kristlasena kutsutakse mind maailma leivaks, leivaks, mis võetakse, õnnistatakse, purustatakse ja antakse. Kõige olulisem on aga see, et sõnad võtaksid kokku minu kui inimese elu, sest armastatu elu võib näha igal mu eluhetkel. »
Sakramendi ajal leiva söömine ja veini joomine teeb meid Kristusega üheks ja ühendab meid kristlasi. Me oleme Kristuses ja Kristus on meis. Me oleme tõesti Kristuse ihu.

Johannesele kirja uurides küsin endalt, kuidas ma söön Jeesuse liha ja kas ma joon Jeesuse verd? Kas sakramendi tähistamisel on esindatud Jeesuse liha ja Jeesuse veri? Ma ei arva nii! Ainult Püha Vaimu kaudu saame aru, mida Jeesus meie heaks tegi. Jeesus ütles, et see oli tema elu maailma elu jaoks: «Leib, mida ma annan, on minu liha - kogu maailma eluks» (Johannese 6,48-51).

Kontekstist saame aru, et «söö ja joo (nälg ja janu) "on" tule ja usu "vaimne tähendus, sest Jeesus ütles:" Ma olen elu leib. Kes minu juurde tuleb, ei lähe nälga; ja kes mind usub, see ei janune kunagi » (Johannese 6,35). Kõik need, kes tulevad ja usuvad Jeesusesse, sõlmivad temaga ainulaadse osaduse: "Kes sööb mu liha ja joob mu verd, see jääb minusse ja mina temasse". (Johannese 6,56).
See lähedane suhe sai võimalikuks alles pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist tõotatud Püha Vaimu kaudu. "See on vaim, mis annab elu; lihast pole kasu. Need sõnad, mida ma teile olen rääkinud, on vaim ja on elu » (Johannese 6,63).

Jeesus võtab eeskujuks oma isikliku elu olukorra: "Kes sööb minu liha ja joob mu verd, jääb minusse ja mina temasse" (Johannese 6,56). Kuna Jeesus elas läbi Isa, peaksime ka tema läbi elama. Kuidas elas Jeesus läbi Isa? "Siis ütles Jeesus neile: kui te ülendate Inimese Poja, näete, et see olen mina ja et ma ei tee midagi üksi, aga nagu Isa on mulle õpetanud, nii räägin ka mina" (Johannese 8,28). Kohtume siin Issanda Jeesuse Kristusega inimesena, kes elab täielikult ja tingimusteta sõltuvuses Isast Jumalast. Kristlastena vaatame Jeesust, kes ütleb seda: «Mina olen elav leib, mis tuli taevast. Kes seda leiba sööb, see elab igavesti. Ja leib, mida ma annan, on minu liha - kogu eluks » (Johannese 6,51).

Järeldus on, et nagu ka 12 jüngrit, tuleme Jeesuse juurde ja usume Jeesusesse ning võtame vastu Tema andestuse ja armastuse. Tänume tänuga omaks ja tähistame oma lunastuse kingitust. Vastuvõttes kogeme vabadust patust, süüst ja häbist, mis kuulub meile Kristuses. Sellepärast suri Jeesus ristil. Eesmärk on see, et te elaksite tema elu selles maailmas sama sõltuvalt Jeesusest!

autor: Sheila Graham