Jeesus: Elu leib

Jeesus elu leibKui otsite Piiblist sõna leib, leiate selle 269 salmist. See pole üllatav, sest leib on Vahemere piirkonnas igapäevaste toitude peamine koostisosa ja tavainimeste põhitoit. Terad annavad inimesele sajandeid ja isegi aastatuhandeid enamiku valkudest ja süsivesikutest. Jeesus kasutas leiba sümboolselt eluandjana ja ütles: «Mina olen see elav leib, mis tuli taevast. Kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja leib, mille ma annan, on minu liha – maailma elu eest” (Joh 6,51).

Jeesus rääkis rahvamassiga, kellele mõni päev varem oli imekombel söödetud viis odraleiba ja kaks kala. Need inimesed olid teda jälginud ja lootsid, et ta annab neile jälle süüa. Leib, mille Jeesus oli eelmisel päeval imekombel inimestele andnud, toitis neid mõni tund, kuid pärast olid nad jälle näljased. Jeesus tuletab talle meelde mannat, veel ühte erilist toiduallikat, mis ainult esivanemad ajutiselt elus hoidis. Ta kasutas nende füüsilist nälga neile vaimse õppetunni õpetamiseks:
"Ma olen eluleib. Teie isad sõid kõrbes mannat ja surid. See on see leib, mis tuleb taevast, et ükski, kes seda sööb, ei sureks.” (Joh 6,48-49.).

Jeesus on eluleib, elav leib ja ta võrdleb end iisraellaste erandliku toiduga ning imemaitsva leivaga, mida nad olid ise söönud. Jeesus ütles: Te peaksite teda otsima, temasse uskuma ja saama tema kaudu igavese elu, selle asemel, et teda järgida, lootes saada imelist sööki.
Jeesus jutlustas Kapernauma sünagoogis. Mõned rahvahulgast tundsid Joosepit ja Maarjat isiklikult. Siin oli mees, keda nad tundsid, kelle vanemaid nad tundsid ja kes väitis, et tal on isiklikud teadmised ja Jumala autoriteet. Nad nõjatusid Jeesuse poole ja ütlesid: „Kas see pole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me teame? Kuidas saab ta nüüd öelda: ma tulin taevast? (Johannes 6,42-43.).
Nad võtsid Jeesuse avaldusi sõna otseses mõttes ega mõistnud tema tehtud vaimseid analooge. Leiva ja liha sümboolika polnud tema jaoks uus. Aastatuhandete jooksul on inimeste pattude eest ohverdatud lugematu arv loomi. Nende loomade liha praeti ja söödi.
Leiba kasutati pühakojas erilise ohvrina. Näidisleivad, mida pandi igal nädalal templi pühamusse ja mida siis preestrid sõid, tuletasid neile meelde, et Jumal oli nende varustaja ja ülalhoidja ning et nad elasid pidevalt Tema juures.3. Mooses 24,5-9.).

Nad kuulsid Jeesuselt, et tema liha söömine ja tema vere joomine on igavese elu võti: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, pole teil elu. selles sina. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse.” (Johannes 6,53 ja 56).

Vere joomine oli eriti ennekuulmatu inimestele, kellele oli juba ammu õpetatud, et see on patt. Jeesuse liha söömist ja tema vere joomist oli ka tema enda õpilastel raske mõista. Paljud pöördusid Jeesuse juurest ära ja lõpetasid sel hetkel tema järgimise.
Kui Jeesus küsis 12 jüngrilt, kas ka nemad jätaksid ta maha, küsis Peetrus julgelt: „Issand, kuhu me peaksime minema? Sul on igavese elu sõnad; ja me uskusime ja tunnistasime: Sina oled Jumala Püha» (Joh 6,68-69). Tema jüngrid olid ilmselt sama segaduses kui teised, ometi uskusid nad Jeesusesse ja usaldasid talle oma elu. Võib-olla meenusid neile hiljem Jeesuse sõnad oma liha söömise ja tema vere joomise kohta, kui nad olid kogunenud viimasel õhtusöömaajal paasatalle sööma: „Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, tänas, murdis ja andis. see jüngritele ja ütles: 'Võtke, sööge! see on minu keha. Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile, öeldes: 'Jooge sellest kõik! see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks” (Matteuse 2.6,26-28.).

Kristlik autor, professor ja preester Henri Nouwen mõtles sageli püha armulaua ajal pakutavale pühitsetud leivale ja veinile ning kirjutas järgmise teksti: "Kogukonna teenistuses räägitud sõnad on võetud, õnnistatud, purustatud ja antud, tehke kokkuvõte minu elust preestrina. Sest iga päev, kui kohtun oma kogukonna liikmetega laua taga, võtan leiba, õnnistan seda, murran ja annan neile. Need sõnad võtavad kokku ka minu elu kristlasena, sest kristlasena kutsutakse mind maailma leivaks, leivaks, mis võetakse, õnnistatakse, purustatakse ja antakse. Kõige olulisem on aga see, et sõnad võtaksid kokku minu kui inimese elu, sest armastatu elu võib näha igal mu eluhetkel. »
Sakramendi ajal leiva söömine ja veini joomine teeb meid Kristusega üheks ja ühendab meid kristlasi. Me oleme Kristuses ja Kristus on meis. Me oleme tõesti Kristuse ihu.

Kuidas ma Johannest uurides söön Jeesuse liha ja kuidas ma joon Jeesuse verd? Kas sakramendipühamisel on kujutatud Jeesuse liha söömise ja Jeesuse vere joomise täitumist? Ma ei arva nii! Ainult Püha Vaimu kaudu saame mõista, mida Jeesus meie heaks tegi. Jeesus ütles, et annab oma elu (oma liha) maailma elu eest: "Leib, mille ma annan, on minu liha - maailma elu eest" (John. 6,48-51.).

Kontekstist saame aru, et "söö ja joo (nälg ja janu)" on "tule ja usu" vaimne tähendus, sest Jeesus ütles: "Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, ei jää nälga; ja kes minusse usub, see ei janune iial.” (Johannes 6,35). Kõik, kes tulevad Jeesuse juurde ja usuvad, astuvad temaga ainulaadsesse osadusse: "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse" (John. 6,56).
See lähedane suhe sai võimalikuks alles pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist tõotatud Püha Vaimu läbi. “See on vaim, mis annab elu; liha on kasutu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu” (Joh 6,63).

Jeesus võtab eeskujuks oma isikliku eluolukorra inimesena: "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, see jääb minusse ja mina temasse" (Joh. 6,56). Nii nagu Jeesus elas Isa kaudu, nii peame ka meie elama läbi tema. Kuidas elas Jeesus Isa kaudu? "Siis Jeesus ütles neile: Kui te ülendate Inimese Poja, siis te teate, et see olen mina ja et ma ei tee midagi enda heaks, vaid räägin nii, nagu Isa mind on õpetanud." (Joh. 8,28). Me kohtame siin Issandat Jeesust Kristust inimesena, kes elab täiuslikus, tingimusteta sõltuvuses Jumal Isast. Kristlastena ootame Jeesust, kes ütleb: „Mina olen elav leib, mis tuli taevast. Kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja leib, mille ma annan, on minu liha – maailma elu eest” (Joh 6,51).

Järeldus on, et nagu ka 12 jüngrit, tuleme Jeesuse juurde ja usume Jeesusesse ning võtame vastu Tema andestuse ja armastuse. Tänume tänuga omaks ja tähistame oma lunastuse kingitust. Vastuvõttes kogeme vabadust patust, süüst ja häbist, mis kuulub meile Kristuses. Sellepärast suri Jeesus ristil. Eesmärk on see, et te elaksite tema elu selles maailmas sama sõltuvalt Jeesusest!

autor: Sheila Graham