Röövikust liblikani

591 rööviku liblikasseVäike röövik liigub raskustega edasi. See ulatub ülespoole, kuna tahab jõuda pisut kõrgemate lehtedeni, kuna need on maitsvamad. Siis avastab ta liblika, millel istub lill, mida tuul võib edasi-tagasi kiigutada. Ta on ilus ja värvikas. Ta jälgib, kuidas ta lendab lillelt lillele. Ta kutsub teda pisut kadedalt välja: «Teil veab, lendate lillelt lillele, särate imelistes värvides ja saate lennata päikese poole, kui pean siin oma paljude jalgadega pingutama ja saan ainult maa peal roomata. Ma ei pääse ilusate lillede juurde, maitsvad lehed ja mu kleit on üsna värvitu, kuidas elu on ebaõiglane! »

Liblikas tunneb röövikut pisut kahju ja lohutab seda: «Võite ka minusuguseks saada, võib-olla palju kenamate värvidega. Siis ei pea enam vaeva nägema ». Röövik küsib: "Kuidas sa seda tegid, mis juhtus, et sa nii palju muutusid?" Liblikas vastab: "Olin röövik nagu sina. Ühel päeval kuulsin häält, mis ütles mulle: nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ma tahan sind muuta. Jälgi mind ja ma viin su uude eluetappi, hoolitsen su toidu eest ja samm-sammult vahetan sind. Usaldage mind ja jätkake, siis olete lõpuks täiesti uus olend. Pimedus, milles praegu liigute, viib teid valgusesse ja lendab päikese poole ».

See väike lugu on suurepärane võrdlus, mis näitab meile Jumala plaani meile inimestele. Röövik sarnaneb meie eluga enne, kui me Jumalat tundsime. See on aeg, mil Jumal hakkab meis tegutsema, et meid samm-sammult muuta, kuni nukkumine ja liblika muutumine metamorfoosiks. Aeg, mil Jumal toidab meid vaimselt ja füüsiliselt ning kujundab meid nii, et saaksime saavutada eesmärgi, mille Ta on meile seadnud.
Piiblis on palju lõike lõigud uue elu kohta Kristuses, kuid keskendume sellele, mida Jeesus soovib meile Beatitudes'is öelda. Vaatame, kuidas Jumal meiega töötab ja kuidas Ta muudab meid üha enam uueks inimeseks.

Vaimselt vaesed

Meie vaesus on vaimne ja me vajame hädasti tema abi. «Õndsad on vaimuvaesed; sest nende päralt on taevariik” (Matteus 5,3). Siin hakkab Jeesus meile näitama, kui väga me Jumalat vajame. Me saame selle vajaduse ära tunda ainult tema armastuse kaudu. Mida tähendab olla "vaene hingelt"? See on omamoodi alandlikkus, mis paneb inimese mõistma, kui vaene ta Jumala ees on. Ta avastab, kui võimatu on tal oma patte kahetseda, need kõrvale jätta ja oma tundeid kontrollida. Selline inimene teab, et kõik tuleb Jumalalt ja ta alandab end Jumala ees. Ta tahab rõõmu ja tänuga vastu võtta uut elu, mille Jumal talle armulikult annab. Kuna me kaldume pattu tegema kui loomulikud, lihalikud inimesed, komistame sagedamini, kuid Jumal teeb meid alati sirgu. Sageli me ei mõista, et oleme vaimselt vaesed.

Vaimse vaesuse vastand on – olla vaimus uhke. Seda põhihoiakut näeme variseri palves: "Ma tänan sind, Jumal, et ma ei ole nagu teised inimesed, röövlid, ülekohtud, abielurikkujad ega isegi nagu see tölner" (Luuka 1.8,11). Seejärel näitab Jeesus meile vaimuvaese mehe eeskuju, kasutades tölneri palvet: "Jumal, ole mulle patusele armuline!"

Vaimuvaesed teavad, et nad on abitud. Nad teavad, et nende õiguseks on ainult laenatud ja nad on jumalast sõltuvad. Vaimselt vaene olemine on esimene samm, mis kujundab meid Jeesuse uues elus, muutumisel uueks inimeseks.

Jeesus Kristus oli näide Isast sõltumisest. Jeesus ütles enda kohta: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: Poeg ei saa ise midagi teha, vaid ainult seda, mida ta näeb Isa tegevat; sest mida tema teeb, seda teeb ka poeg.” (Joh 5,19). See on Kristuse meel, mida Jumal tahab meis kujundada.

Kanna kannatusi

Murtud südamega inimesed on harva üleolevad, nad on avatud kõigele, mida Jumal nende kaudu teha tahab. Mida vajab langenud inimene? «Õndsad on need, kes kannatavad; sest nad saavad tröösti” (Matteus 5,4). Ta vajab lohutust ja Trööstijaks on Püha Vaim. Murtud süda on võti, et Jumala Vaim saaks meie sees töötada. Jeesus teab, millest ta räägib: Ta oli mees, kes tundis kurbust ja kannatusi rohkem kui keegi meist. Tema elu ja meel näitavad meile, et murtud südamed Jumala juhtimisel võivad viia meid täiuslikkuseni. Kahjuks, kui me kannatame ja Jumal ilmub kaugele, reageerime sageli kibestunult ja süüdistame Jumalat. See ei ole Kristuse mõistus. Jumala eesmärk raskes elus näitab meile, et Tal on meie jaoks varuks vaimseid õnnistusi.

Nilbe

Jumalal on meie kõigi jaoks plaan. «Õndsad on tasased; sest neile jääb maa.” (Matteus 5,5). Selle õnnistuse eesmärk on valmisolek alistuda Jumalale. Kui anname end talle, annab tema meile selleks jõudu. Alistudes saame teada, et vajame üksteist. Alandlikkus aitab meil näha üksteise vajadusi. Leitakse imeline avaldus, kus ta kutsub meid oma koormaid enda ette panema: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult; sest ma olen tasane ja südamelt alandlik” (Matteus 11,29). Milline jumal, milline kuningas! Kui kaugel me oleme selle täiuslikkusest! Alandlikkus, tasadus ja tagasihoidlikkus on omadused, mida Jumal tahab meis kujundada.

Meenutagem lühidalt, kuidas Jeesust variser Siimonat külastades avalikult solvati. Teda ei tervitatud, jalgu ei pestud. Kuidas ta reageeris? Ta ei solvunud, ta ei õigustanud ennast, ta kannatas selle välja. Ja kui ta seda hiljem Simonile juhtis, tegi ta seda alandlikult (Luuka 7: 44-47). Miks on alandlikkus Jumalale nii tähtis, miks ta armastab alandlikkust? Sest see peegeldab Kristuse meelt. Me armastame ka selle kvaliteediga inimesi.

Nälg õigluse järele

Meie inimloomus otsib oma õiglust. Kui mõistame, et vajame hädasti õiglust, annab Jumal meile oma õiguse Jeesuse kaudu: «Õndsad on need, kes nälgivad ja janunevad õiguse järele; sest nemad saavad rahule.” (Matteuse evangeelium 5,6). Jumal omistab meile Jeesuse õiguse, sest me ei suuda tema ees seista. Väide “nälg ja janu” viitab ägedale ja teadlikule vajadusele meie sees. Igatsus on tugev emotsioon. Jumal tahab, et me joondaksime oma südamed ja soovid Tema tahtega. Jumal armastab abivajajaid, leski ja orbusid, vange ja võõraid maal. Meie vajadus on võti Jumala südamesse, ta tahab hoolitseda meie vajaduste eest. See on meile õnnistuseks tunnistada seda vajadust ja lasta Jeesusel seda rahustada.
Esimeses neljas õndsuskuulutuses näitab Jeesus, kui väga me Jumalat vajame. Selles ümberkujundamise "nukkumise" faasis tunnistame oma vajadust ja sõltuvust Jumalast. See protsess süveneb ja lõpuks tunneme sügavat igatsust Jeesuse läheduse järele. Järgmised neli õndsakskuulutust näitavad Jeesuse tööd meis väliselt.

Halastaja

Kui me halastame, näevad inimesed meis midagi Kristuse meelest. «Õndsad on armulised; sest nad saavad halastust” (Matteus 5,7). Jeesuse kaudu õpime olema armuline, sest tunneme ära inimese vajaduse. Me arendame kaastunnet, empaatiat ja hoolimist oma lähedastest. Õpime andestama neile, kes meid kahjustavad. Me edastame oma kaasinimestele Kristuse armastust.

Kas teil on puhas süda

Puhas süda on Kristusele suunatud. «Õndsad on südamelt puhtad; sest nad näevad Jumalat” (Matteus 5,8). Meie pühendumust perele ja sõpradele juhib Jumal ja meie armastus tema vastu. Kui meie süda pöördub rohkem maiste asjade kui Jumala poole, siis see eraldab meid temast. Jeesus andis end täielikult Isale. Selle poole peaksime püüdlema ja andma end täielikult Jeesusele.

Tehke rahu

Jumal tahab lepitust, ühtsust temaga ja Kristuse ihus. «Õndsad on rahuvalvajad; sest neid kutsutakse Jumala lasteks” (Matteuse evangeelium). 5,9). Tihti on kristlikes kogukondades erimeelsused, hirm konkurentsi ees, hirm, et lambad rändavad, ja rahamured. Jumal tahab, et me ehitaksime sildu, eriti Kristuse ihus: „Nad kõik peaksid olema üks, nii nagu sina, Isa, oled minus ja mina sinus, nii peaksid ka nemad olema meis, et maailm usuks. et sa oled mind saadetud. Ja ma olen andnud neile selle au, mille sa mulle oled andnud, et nad oleksid üks, nagu meie oleme üks, mina nendes ja sina minus, et nad oleksid täiuslikult üks ja maailm teaks, et sina oled minu läkitanud ja armasta neid, nagu sa armastad mind” (Johannese 17,21-23).

Seda järgitakse

Jeesus kuulutab oma järelkäijatele: "Sulane ei ole suurem kui oma isand. Kui nad on mind taga kiusanud, kiusavad nad taga ka sind; kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad ka sinu sõna.” (Jh 15,20). Inimesed kohtlevad meid nagu Jeesust.
Siin mainitakse täiendavat õnnistust neile, keda kiusatakse taga Jumala tahte täitmise pärast. «Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse; sest nende päralt on taevariik” (Matteus 5,10).

Jeesuse Kristuse kaudu me juba elame Jumala kuningriigis, taevariigis, sest meie identiteet on temas. Kõik õnnitlused viivad selle eesmärgini. Õndsaks kuulutamise lõpus lohutas Jeesus inimesi ja andis neile lootust: «Olge rõõmsad ja olge rõõmsad! saate taevas rikkalikult tasu. Sest samamoodi kiusasid nad taga prohveteid, kes olid enne teid.” (Matteus 5,12).

Neljas viimases peksmises oleme andjad, töötame väliselt. Jumal armastab andjaid. Ta on suurim andja kõigist. Ta annab meile jätkuvalt seda, mida vajame, vaimselt ja materiaalselt. Meie meeli suunatakse siin teistele. Me peaksime kajastama Kristuse olemust.
Kristuse ihu hakkab tegelikult siduma, kui selle liikmed tunnistavad, et nad peaksid üksteist toetama. Näljased ja janused vajavad vaimset toitumist. Selles faasis kavatseb Jumal tunnistada igatsust tema ja meie ligimese järele meie elutingimuste kaudu.

Metamorfoos

Enne kui saame teisi Jumala juurde juhtida, teeb Jeesus meiega koostööd, et luua temaga väga intiimne suhe. Meie kaudu näitab Jumal meid ümbritsevatele inimestele oma halastust, puhtust ja rahu. Esimeses neljas õndsaks kuulutamises töötab Jumal meie sees. Järgmises neljas õndsuskuulutuses töötab Jumal meie kaudu väljapoole. Sisemus harmoneerub välisega. Nii moodustab ta jupphaaval meis uue inimese. Jumal andis meile Jeesuse kaudu uue elu. Meie ülesanne on lasta sellel vaimsel muutusel endas toimuda. Jeesus teeb selle võimalikuks. Peetrus hoiatab meid: "Kui see kõik lahustub, siis kuidas peate seisma pühas käimises ja vagas olemises" (2. Peter 3,11).

Oleme praegu rõõmu faasis, natukene maitsta rõõmust, mis alles tuleb. Kui liblikas lendab päikese poole, kohtame siis Jeesust Kristust: «Sest tema ise, Issand, tuleb taevast alla, kui hüütakse, kui kostab peaingli hääl ja jumalapasun ja surnud saavad esimeseks, kes surid Kristuses, tõusevad üles. Pärast seda püütakse meid, kes oleme elus ja kes oleme alles jäänud, samal ajal koos nendega õhupilvedel Issandaga kohtuma. Ja nii me oleme alati koos Issandaga »(1. Tess 4,16-17.).

autor Christine Joosten