Möödunud mäel väljaspool Jeruusalemma mõrvati ristil murelik õpetaja. Ta ei olnud üksi. Ta ei olnud ainus probleemne tegija Jeruusalemmas kevadpäeval.
„Ma olen risti löödud koos Kristusega,” kirjutas apostel Paulus (Galaatlastele 2,20), kuid Paul polnud ainuke. "Sa surid koos Kristusega," ütles ta teistele kristlastele (koloslastele 2,20). "Me oleme maetud koos temaga," kirjutas ta roomlastele (roomlastele 6,4). Mis siin toimub? Kõik need inimesed ei olnud tegelikult sellel Jeruusalemma künkal. Millest Paul siin räägib? Kõigil kristlastel, teavad nad seda või mitte, on osa Kristuse ristist.
Kas sa olid seal, kui nad Jeesust risti lööksid? Kui sa oled kristlane, siis vastus on jah, sa olid seal. Me olime koos temaga, kuigi me ei teadnud seda sel ajal. See võib tunduda mõttetu. Mida see tegelikult tähendab? Kaasaegses keeles ütleksime, et me tunneme Jeesusega. Me aktsepteerime teda meie asetäitjana. Me aktsepteerime tema surma tasu meie pattude eest.
Kuid see pole veel kõik. Samuti aktsepteerime – ja jagame – tema ülestõusmist! „Jumal äratas meid koos temaga üles” (Efeslastele 2,6). Olime seal ülestõusmise hommikul. "Jumal tegi teid koos temaga elavaks" (koloslastele 2,13). "Te olete üles tõusnud koos Kristusega" (koloslastele 3,1).
Kristuse lugu on meie lugu, kui me seda aktsepteerime, kui me nõustume, et meid identifitseeritakse meie risti löödud Issandaga. Meie elu on seotud tema eluga, mitte ainult ülestõusmise au, vaid ka tema ristilöömise valu ja kannatustega. Kas te saate sellega nõustuda? Kas me võime oma surmaga koos Kristusega olla? Kui me seda kinnitame, siis võime olla temaga au sees.
Jeesus tegi palju enamat kui lihtsalt suri ja tõusis üles. Ta elas õiglast elu ja ka meie oleme selles elus. Me ei ole muidugi täiuslikud – isegi mitte astmeliselt täiuslikud –, kuid oleme kutsutud saama osa Kristuse uuest külluslikust elust. Paulus võtab selle kõik kokku, kirjutades: "Me oleme maetud koos temaga ristimise kaudu surma, et nii nagu Kristus on Isa auhiilguse läbi surnuist üles äratatud, nii ka meie võiksime käia uues elus." Temaga maetud ja üles äratatud. tema, elus koos temaga.
Kuidas see uus elu nüüd välja peaks nägema? „Nii lugege ka teie, et olete pattule surnud ja Jumalale elus Kristuses Jeesuses. Nii et ärge laske patul oma surelikus ihus valitseda ja ärge kuuletuge selle himudele. Ärge esitage oma liikmeid pattu tegema kui ülekohtu relvi, vaid esitage end Jumalale surnute ja nüüd elavatena ning oma liikmeid Jumala ette õiguse relvadena” (salmid 11-13).
Kui me samastume Jeesuse Kristusega, kuulub meie elu Temale. "Oleme veendunud, et kui üks suri kõigi eest, surid nad kõik. Ja ta suri kõigi eest, et need, kes elavad, ei elaks edaspidi iseendale, vaid sellele, kes suri nende eest ja tõusis üles."2. korintlased 5,14-15.).
Just nagu Jeesus ei ole üksi, nii et me ei ole üksi. Kui me Kristusega ühitame, siis oleme temaga maetud, me seisame temaga koos uue elu ja elame meis. Ta on meiega meie katsumustes ja meie edusammudes, sest meie elu on tema. Ta kannab koormust ja tunneb ära ning me kogeme rõõmu, kuidas tema elu jagada.
Paulus kirjeldas seda sõnadega: „Ma olen koos Kristusega risti löödud. Ma elan, aga mitte mina, vaid Kristus elab minus. Sest mida ma praegu lihases elan, seda elan ma usus Jumala Pojasse, kes mind armastas ja andis enese minu eest." (Galaatlastele) 2,20).
"Võtke rist sinu peale," Jeesus vaidlustas oma jüngrid, "ja järgige mind. Nimetage ennast minuga. Lase vana elu risti lüüa ja uus elu valitseb teie kehas. Las see juhtub minuga. Lubage mul elada teie sees ja ma annan teile igavese elu. "
Kui me paneme oma identiteedi Kristusse, siis me oleme temaga oma kannatustes ja rõõmuga.
Joseph Tkach