Uskumatu Jumala armastus

Jõululugu näitab meile uskumatult suurt Jumala armastust. See näitab meile, et Taevase Isa Poeg ise tuli inimeste sekka elama. See, et meie, inimesed, Jeesuse tagasi lükkasime, on arusaamatu. Evangeeliumis ei räägita kusagil suurest rahvahulgast, kes vaatab abitu õudusega, kuidas pahatahtlikud inimesed mängisid välja oma võimupoliitikat ja vabanesid oma suurimast ohust, Jeesusest. Valitsev klass soovis, et Jeesus oleks surnud, eemaldatud, pildist välja – ja rahvahulgad tegid just seda. Aga hüüded: "Löö risti, löö risti!" öelda palju enamat kui lihtsalt: me tahame, et see inimene kaoks sündmuskohalt. Nendest sõnadest räägib suur kibedus arusaamatusest.

On hämmastav, et taevase Isa Poeg sai üheks meie seast; ja veelgi hämmastavam on see, et meie, inimesed, ta hülgasime, teda halvasti kohtlesime ja risti lõime. On arusaamatu, et Jeesus võttis kõik selle vabatahtlikult enda peale ja talus seda, kui vaid üksainus tema sõna oleks kutsunud enda kaitseks terveid inglite leegione? „Või arvate, et kui ma ei saa oma Isalt paluda, siis ta saadab mulle kohe rohkem kui kaksteist leegioni [see on lugematu hulk] ingleid?“ (Mt 26,53).

Meie vihkamine Jeesuse vastu võis tabada Isa, Poja ja Püha Vaimu otsekui välk selgest taevast – või siis pidi siin tegutsema ütlemata suursugususega lunastav vaim. Kas kolmainujumal ei näinud ette juutide ja roomlaste tagasilükkamist? Kas see tabas teda ootamatult, et torpedeerisime tema lahendust, tappes ta poja? Või oli see, et inimkonna häbiväärne kõikvõimsa Poja tagasilükkamine oli meie päästmisprotsessis algusest peale oluline tegur? Kas võib juhtuda, et Kolmainsuse leppimise tee hõlmab meie vihkamise aktsepteerimist?

Kas leppimise võti ei võiks peituda oma vaimse pimeduse ja sellest tuleneva kohtumõistmise vabatahtlikus aktsepteerimises? Mis patt võiks olla põlastusväärsem kui Jumala vihkamine ja verega tapmine? Kellel oleks selline pädevus? Mis lepitus võiks olla ülevam, isiklikum ja tõelisem kui meie Issanda lepitus, kes vabatahtlikult võttis vastu ja talus meie viha ning kohtas meid meie kõige häbiväärsemas rikutuses?

Isa, Poeg ja Püha Vaim suhtuvad oma armastusse meie vastu ülimalt tõsiselt ja nad ei taha midagi enamat, kui et me võtaksime selle armastuse kõigi meeltega vastu. Kuidas aga jõuda inimesteni, kes on nii segadusse sattunud, et varjuvad hirmust kolmainu Jumala eest? Me võime nii harjuda nägema Jeesust Jumala viha ohvrina, et me ei näe Uues Testamendis ilmutatud palju ilmsemat seisukohta, mis ütleb meile, et ta kannatas meie viha välja. Seda tehes, võttes vastu meie põlguse ja naeruvääristamise, kohtas Ta meid meie olemuse kõige pimedamates soppides ning tõi oma suhte Isaga ja oma võidmise Pühas Vaimus meie rikutud inimloomusega maailma.

Jõulud ei räägi meile mitte ainult armsat lugu Kristuslapsest; jõululugu räägib ka kolmainu Jumala uskumatult suurest armastusest – armastusest, mille eesmärk on kohtuda meiega meie abitus ja murtud olemuses. Ta võttis enda peale koormad ja kannatused, et meieni jõuda, olles isegi meie vaenulikkuse patuoinaks, et jõuda meieni meie valus. Jeesus, meie Taevase Isa Poeg, Püha Vaimuga võitud, talus meie mõnitamist, kannatas meie vaenu ja tagasilükkamist, et anda meie tõelisele minale oma elu koos meiega Isas ja Pühas Vaimus igavesti ja igavesti. Ja ta tegi seda sõimest risti taha.

autor C Baxter Kruger