Jumala suhe oma rahvaga
Iisraeli ajalugu saab kokku võtta ainult sõnaga ebaõnnestumine. Jumala suhet Iisraeli rahvaga nimetatakse Moosese raamatutes lepinguks, suhteks, milles anti truudusetõotused ja lubadused. Kuid nagu piibel näitab, on iisraellaste ebaõnnestumisi olnud palju. Nad ei usaldanud Jumalat ja nurisesid Jumala tegude üle. Nende tüüpiline umbusaldus ja sõnakuulmatus käitub kogu Iisraeli ajaloos.
Jumala ustavus on Iisraeli rahva ajaloo tipphetk. Sellest saame täna suure enesekindluse. Kuna Jumal ei lükanud siis oma rahvast tagasi, ei lükka ta tagasi ka meid, isegi kui me läbime ebaõnnestumise aegu. Me võime kogeda valu ja kannatusi halbade valikute pärast, kuid me ei pea kartma, et Jumal meid enam ei armasta. Ta on alati lojaalne.
Esimene lubadus: juht
Kohtumõistjate ajal oli Iisrael pidevalt sõnakuulmatuse, rõhumise, meeleparanduse ja vabanemise tsüklis. Pärast iga juhi surma algas tsükkel uuesti. Pärast mitut sellist tsüklit palus rahvas prohvet Saamuelilt kuningat, kuninglikku perekonda, et järgmisel põlvkonnal oleks alati järeltulija. Jumal selgitas Saamuelile: „Nad ei ole sind hüljanud, vaid mind, et ma ei oleks nende kuningas. Nad kohtlevad sind nõnda, nagu nad on alati kohtlenud sind päevast, mil ma nad Egiptusest välja tõin, kuni tänapäevani: nad on mind hüljanud ja teeninud teisi jumalaid.“ (1. Sam 8,7-8)Jumal oli nende nähtamatu juht, kuid rahvas ei usaldanud teda. Seetõttu andis Jumal neile vahendaja, kellegi, kes võis rahvast tema nimel nende esindajana valitseda.
Esimene kuningas Saul oli ebaõnnestunud, kuna ta ei usaldanud Jumalat. Siis määris Saamuel Taaveti kuningaks. Kuigi Taavet ebaõnnestus oma elus halvimatel viisidel, oli tema soov peamiselt suunatud Jumalat kummardama ja teenima. Pärast seda, kui ta suutis suures osas rahu ja jõukust tagada, pakkus ta Jumalale, et ehitab talle Jeruusalemma suure templi. See peaks olema püsivuse sümbol mitte ainult rahvale, vaid ka tõelise Jumala kummardamisele.
Heebrea sõnamängus ütles Jumal: „Ei, Taavet, sa ei ehita mulle maja. See on vastupidi: ma ehitan sulle maja, Taaveti koja. Tuleb kuningriik, mis püsib igavesti ja üks sinu järglastest ehitab mulle templi" (2. Sam 7,11-16(oma kokkuvõte). Jumal kasutas lepingu valemit: „Mina olen temale isaks ja tema on mulle pojaks“ (salm 14). Ta lubas, et Taaveti kuningriik kestab igavesti (salm 16).
Kuid isegi tempel ei kestnud igavesti. Taaveti kuningriik läks alla - usuliselt ja sõjaliselt. Mis on saanud Jumala tõotusest? Iisraelile antud lubadused täitusid Jeesuses. Ta on Jumala suhetes oma rahvaga kesksel kohal. Turvalisust, mida inimesed otsisid, võis leida ainult püsivalt eksisteeriv ja alati truu inimene. Iisraeli ajalugu osutab millelegi suuremale kui Iisrael, kuid ometi on see ka osa Iisraeli ajaloost.
Teine lubadus: Jumala kohalolek
Iisraellaste kõrberännakute ajal elas Jumal kogudusetelgis: "Ma olen rännanud telgis oma elupaigana." (2. Sam 7,6)Saalomoni tempel ehitati Jumala uueks elupaigaks ja "Issanda auhiilgus täitis Jumala koja". (2. Chr 5,14)See oli sümboolne tähendus, kuna inimesed teadsid, et taevas ja kõrgeim taevas ei saa Jumalat mahutada. (2. Chr 6,18).
Jumal lubas elada igavesti iisraellaste seas, kui nad talle kuuletuvad. (1. Kön 6,12-13)... Kuna nad aga talle ei kuuletunud, otsustas ta „nad enda juurest eemaldada”. (2. Kön 24,3)See tähendab, et ta lasi nad teise maale vangi viia. Kuid taas jäi Jumal ustavaks ega hüljanud oma rahvast. Ta lubas, et ei kustuta nende nime. (2. Kön 14,27)Nad kahetseksid ja otsiksid tema ligiolu isegi võõral maal. Jumal oli neile lubanud, et kui nad tema poole pöörduvad, toob ta nad tagasi oma maale, väljendades sellega sümboolselt nende suhte taastamist. (5. Mose 30,1-5; Neh 1,8-9).
Kolmas lubadus: igavene kodu
Jumal lubas Taavetile: „Ma annan oma rahvale Iisraelile paiga ja istutan nad sinna elama ning neid ei vaevata enam ega rõhujad neid enam nagu muiste.” (1. Chr 17,9)See lubadus on hämmastav, sest see esineb raamatus, mis on kirjutatud pärast Iisraeli pagendust. Iisraeli rahva ajalugu osutab kaugemale nende endi ajaloost – see on lubadus, mis pole veel täitunud. Rahvas vajas Taavetist põlvnenud juhti, kes oleks aga suurem kui Taavet. Nad vajasid Jumala kohalolekut, mida ei sümboliseerinud pelgalt tempel, vaid mis oleks iga inimese jaoks reaalsus. Nad vajasid maad, kus rahu ja õitseng mitte ainult ei kestaks, vaid muudaks kogu maailma, nii et rõhumist enam kunagi ei eksisteeriks. Iisraeli ajalugu osutab tulevikureaalsusele. Ometi oli ka muistses Iisraelis reaalsus. Jumal oli Iisraeliga lepingu teinud ja seda ustavalt pidanud. Nad olid Tema rahvas, isegi siis, kui nad olid sõnakuulmatud. Kuigi paljud kaldusid õigelt teelt kõrvale, jäid paljud kindlaks. Kuigi nad surid ilma täitumist nägemata, elavad nad taas, et näha Juhti, maad ja mis kõige parem, oma Päästjat ning elada igavest elu tema juuresolekul.
Michael Morrison
