Sõpruskond Jumalaga

Kaks kristlast rääkisid üksteisega oma kirikutest. Vestluse käigus võrreldi nende suurimaid saavutusi, mida nad oma kogukonnas viimase aasta jooksul saavutasid. Üks meestest ütles: «Me kahekordistasime meie parkla suurust». Teine vastas: "Oleme valla valminud valla saalis." Me kristlased oleme nii hõlpsasti kaasatud sellesse, mida me usume olevat Jumala tööks, jättes vähe aega Jumalale.

Meie prioriteedid

Me võime olla oma missioonist kõrvale kaldunud ja leida oma kirikuteenistuse füüsilised aspektid (kuigi need on vajalikud) nii oluliseks, et meil jääb Jumalaga suhtlemiseks vähe aega, kui üldse. Kui oleme hõivatud kirgliku tegevusega Jumala nimel, võime kergesti unustada, mida Jeesus ütles: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, kes te teete kümnist piparmündist, tillist ja köömnetest ning jätate kõrvale kõige olulisema seaduses, nimelt õiguse, halastust ja usku! Kuid tuleb teha seda ja mitte jätta seda.” (Matteuse 23,23).
Kirjatundjad ja variserid elasid Vana Lepingu spetsiifiliste ja rangete standardite kohaselt. Mõnikord me loeme seda ja naeruvääristame nende inimeste peenet täpsust, kuid Jeesus ei pilkanud. Ta ütles neile, et nad oleksid pidanud tegema seda, mida lepingus palus neil teha.

Jeesuse mõte oli see, et füüsilised detailid ei olnud piisavad, isegi mitte nende jaoks, kes elasid Vana Lepingu all - ta reprimeris neid, sest nad eirasid sügavamaid vaimseid küsimusi. Kristlastena peaksime olema Isa tegevuses hõivatud. Me peaksime olema meie annetusega helded. Kuid kõigis meie tegevustes - isegi meie tegevuses, mis on otseselt seotud Jeesuse Kristuse jäljendamisega - me ei tohiks unustada olulisi põhjusi, miks Jumal meid on kutsunud.

Jumal on meid kutsunud, et me teda tunneksime. "Aga see on igavene elu, et nad tunnevad sind, kes sa oled ainus tõeline Jumal ja kelle sa oled läkitanud, Jeesus Kristus." (Johannese 1.7,3). Võib olla Jumala tööga nii hõivatud, et jätame Tema juurde tulemata. Luukas räägib meile juhtumist, mil Jeesus külastas Marta ja Maarja maja, et "Marta oli hõivatud tema teenimisega" (Luukas 10,40). Marta tegudes polnud midagi halba, kuid Maarja otsustas teha kõige tähtsama – veeta aega Jeesusega, õppida teda tundma ja kuulata.

Sõpruskond Jumalaga

Kogukond on kõige olulisem asi, mida Jumal meilt tahab. Ta tahab, et me tunneksime teda rohkem ja veetsime koos temaga aega. Jeesus näitas meile eeskuju, kui ta aeglustas oma elu oma isaga. Ta teadis vaiksete hetkede tähendust ja sageli palus üksi mäele palvetada. Mida küpsemad oleme meie suhetes Jumalaga, seda olulisem on see vaikne aeg Jumalaga. Ootame, et oleme temaga üksi. Me mõistame vajadust kuulata teda, et leida mugavust ja juhiseid meie elu kohta. Hiljuti kohtasin ma isikut, kes mulle selgitas, et ta ühendas aktiivse jumalateenistuse palves ja füüsilises tegevuses - ja et selline palveõppimine oli oma palveluu mullistanud. Ta veetis aega koos Jumalaga kõndides - kas tema lähiümbruses või looduskeskkonna ilus väljaspool, palvetades kõndides.

Kui teete Jumalaga prioriteediks, näib, et teie elu kiireloomulisus näib olevat iseenesest korraldav. Kui te keskendute Jumalale, aitab ta mõista kõike muud. Nad võivad olla nii hõivatud tegevustega, mida nad ei veeta koos Jumalaga aega ja veedavad aega koos teistega koos Jumalaga. Kui te olete täiesti rõhutanud, põletate vanasõnaline küünal mõlemas otsas ja te ei tea, kuidas teha kõiki asju, mida sa pead elus tegema, siis võib-olla peaksite kontrollima oma vaimset toitumist.

Meie vaimne toitumine

Me võime olla läbi põlenud ja vaimselt tühjad, sest me ei söö õiget leiba. See leivatüüp, millest ma räägin, on meie vaimse tervise ja ellujäämise jaoks hädavajalik. See leib on üleloomulik leib – tegelikult on see tõeline imeleib! See on sama leib, mida Jeesus pakkus juutidele esimesel sajandil. Jeesus oli just imekombel andnud süüa 5.000 inimesele (Joh 6,1-15). Ta oli just kõndinud vee peal ja endiselt nõudsid rahvahulgad temasse uskumiseks märki. Nad selgitasid Jeesusele: „Meie isad sõid kõrbes mannat, nagu on kirjutatud (Psalm 78,24): Ta andis neile taevast leiba süüa »(Joh 6,31).
Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: Mooses ei andnud teile taevast leiba, vaid minu Isa annab teile tõelise taevast leiba. Sest see on Jumala leib, mis tuleb taevast alla ja teeb maailmale eluks.” (Joh 6,32-33). Pärast seda, kui nad palusid Jeesusel seda leiba anda, selgitas ta: „Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, ei jää nälga; ja kes minusse usub, see ei janune iial.” (Johannes 6,35).

Kes paneb vaimse leiva lauale? Kes on kogu teie energia ja elujõulisuse allikas? Kes annab oma elule tähenduse ja tähenduse? Kas te võtate aega elu leiva tundmaõppimiseks?

Joseph Tkach