Sõpruskond Jumalaga

Kaks kristlast rääkisid üksteisega oma kirikutest. Vestluse käigus võrreldi nende suurimaid saavutusi, mida nad oma kogukonnas viimase aasta jooksul saavutasid. Üks meestest ütles: «Me kahekordistasime meie parkla suurust». Teine vastas: "Oleme valla valminud valla saalis." Me kristlased oleme nii hõlpsasti kaasatud sellesse, mida me usume olevat Jumala tööks, jättes vähe aega Jumalale.

Meie prioriteedid

Me võime oma missioonist kõrvale kalduda ja pidada oma teenistuse füüsilisi aspekte (kuigi vajalikke) nii oluliseks, et meil jääb vähe, kui üldse, aega Jumalaga osaduseks. Kui oleme hõivatud meeletu Jumala heaks tegutsemisega, võime kergesti unustada Jeesuse sõnad: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te maksate kümnist mündist, tillist ja köömnetest, aga olete jätnud hooletusse raskeima osa Seaduses: õigluse, halastuse ja usu. Neid te peaksite tegema ja teisigi mitte hooletusse jätma.“ (Mt 23,23).
Kirjatundjad ja variserid elasid Vana Lepingu spetsiifiliste ja rangete standardite kohaselt. Mõnikord me loeme seda ja naeruvääristame nende inimeste peenet täpsust, kuid Jeesus ei pilkanud. Ta ütles neile, et nad oleksid pidanud tegema seda, mida lepingus palus neil teha.

Jeesuse mõte oli see, et füüsilised detailid ei olnud piisavad, isegi mitte nende jaoks, kes elasid Vana Lepingu all - ta reprimeris neid, sest nad eirasid sügavamaid vaimseid küsimusi. Kristlastena peaksime olema Isa tegevuses hõivatud. Me peaksime olema meie annetusega helded. Kuid kõigis meie tegevustes - isegi meie tegevuses, mis on otseselt seotud Jeesuse Kristuse jäljendamisega - me ei tohiks unustada olulisi põhjusi, miks Jumal meid on kutsunud.

Jumal on meid kutsunud, et me teda tunneksime. „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“ (Joh 17,3)On võimalik olla Jumala tööga nii hõivatud, et unustame Tema juurde tulemise. Luukas jutustab meile loo sellest, kuidas Jeesus külastas Marta ja Maarja maja ning et "Marta oli ametis tema teenimisega". (Lk 10,40)Marta tegudes polnud midagi halba, aga Maarja otsustas teha kõige olulisema – veeta aega Jeesusega, teda tundma õppida ja teda kuulata.

Sõpruskond Jumalaga

Kogukond on kõige olulisem asi, mida Jumal meilt tahab. Ta tahab, et me tunneksime teda rohkem ja veetsime koos temaga aega. Jeesus näitas meile eeskuju, kui ta aeglustas oma elu oma isaga. Ta teadis vaiksete hetkede tähendust ja sageli palus üksi mäele palvetada. Mida küpsemad oleme meie suhetes Jumalaga, seda olulisem on see vaikne aeg Jumalaga. Ootame, et oleme temaga üksi. Me mõistame vajadust kuulata teda, et leida mugavust ja juhiseid meie elu kohta. Hiljuti kohtasin ma isikut, kes mulle selgitas, et ta ühendas aktiivse jumalateenistuse palves ja füüsilises tegevuses - ja et selline palveõppimine oli oma palveluu mullistanud. Ta veetis aega koos Jumalaga kõndides - kas tema lähiümbruses või looduskeskkonna ilus väljaspool, palvetades kõndides.

Kui teete Jumalaga prioriteediks, näib, et teie elu kiireloomulisus näib olevat iseenesest korraldav. Kui te keskendute Jumalale, aitab ta mõista kõike muud. Nad võivad olla nii hõivatud tegevustega, mida nad ei veeta koos Jumalaga aega ja veedavad aega koos teistega koos Jumalaga. Kui te olete täiesti rõhutanud, põletate vanasõnaline küünal mõlemas otsas ja te ei tea, kuidas teha kõiki asju, mida sa pead elus tegema, siis võib-olla peaksite kontrollima oma vaimset toitumist.

Meie vaimne toitumine

Me võime olla läbipõlenud ja vaimselt tühjad, sest me ei söö õiget leiba. Selline leib, millest ma siin räägin, on meie vaimse tervise ja ellujäämise jaoks hädavajalik. See leib on üleloomulik leib – tegelikult on see tõeline imeleib! See on sama leib, mida Jeesus pakkus juutidele esimesel sajandil. Jeesus oli just imekombel varustanud toitu 5.000 inimesega. (Joh 6,1-15)Ta oli just vee peal kõndinud ja rahvahulgad nõudsid ikka veel märki, et temasse uskuda. Nad selgitasid Jeesusele: „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud.” (Ps 78,24)"Ta andis neile süüa leiba taevast." (Joh 6,31).
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Mooses ei andnud teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. See on Jumala leib, mis tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” (Joh 6,32-33)Pärast seda, kui nad palusid Jeesuselt neile seda leiba, kuulutas ta: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune iialgi.” (Joh 6,35).

Kes paneb vaimse leiva lauale? Kes on kogu teie energia ja elujõulisuse allikas? Kes annab oma elule tähenduse ja tähenduse? Kas te võtate aega elu leiva tundmaõppimiseks?

Joseph Tkach