Matthew 7: Sermon on Mount
In Matthäus 5 Jeesus selgitab, et tõeline õiglus tuleb seestpoolt ja on südame küsimus – mitte ainult käitumise küsimus. 6. peatükis loeme, mida Jeesus ütleb meie vagade tegude kohta. Need peavad olema siirad ja neid ei tohi esitada heategevusena, et meid heas valguses näidata. Nendes kahes peatükis käsitleb Jeesus kahte probleemi, mis tekivad siis, kui õigluse definitsioon põhineb peamiselt välisele käitumisele. Esiteks ei taha Jumal, et muutuks ainult meie väline käitumine, ja teiseks kiusab see inimesi lihtsalt teesklema südamemuutust. 7. peatükis näitab Jeesus meile kolmandat probleemi, mis tekib siis, kui käitumine on ülimuslik: inimesed, kes võrdsustavad õigluse käitumisega, kipuvad teisi hukka mõistma või kritiseerima.
Lõhenemine teise silma
„Ärge mõistke kohut, et teid ei mõistetaks kohut,” ütles Jeesus, „sest millega te kohut mõistate, nõnda mõistetakse kohut ka teie üle, ja mis mõõgaga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile.” (Mt 7,1-2)Jeesuse kuulajad teadsid, millisest kohtumõistmisest ta rääkis. See oli suunatud nende hukkamõistva suhtumise vastu, kes olid Jeesust juba kritiseerinud – silmakirjatsejate vastu, kes keskendusid välisele käitumisele (vt Joh 7,49(Näitena). Need, kes on kiired teisi hukka mõistma ja tunnevad end neist kõrgemana, mõistetakse Jumala poolt kohut. Kõik on pattu teinud ja kõik vajavad halastust. Mõnel on aga raske seda tunnistada ja sama raske on teistele halastust osutada. Seetõttu hoiatab Jeesus meid, et see, kuidas me teisi kohtleme, võib viia selleni, et Jumal kohtleb meid samamoodi. Mida rohkem me tunneme ära omaenda vajaduse halastuse järele, seda vähem me teisi hukka mõistame.
Seejärel annab Jeesus meile humoorikalt liialdatud näite sellest, mida ta mõtleb: „Miks sa vaatad pindu oma venna silmas ja palki oma silmas ei märka?” (Mt 7,3)Teisisõnu, kuidas sa saad kellegi teise patu üle kurta, kui sa ise oled teinud suurema patu? „Või kuidas sa saad öelda oma vennale: Las ma võtan pinnu su silmast, kui su enda silmas on pint? Silmakirjatseja, tõmba esmalt pint oma silmast ja siis sa näed selgelt, kuidas pinnu oma venna silmast välja võtta” (salmid 4-5). Jeesuse kuulajad pidid selle silmakirjatsejate karikatuurse kujutamise peale valjusti naerma.
Silmakirjalik väidab, et ta aitab teistel oma patte tuvastada. Ta väidab, et ta on tark ja väidab, et ta on seaduse eest vastutav. Kuid Jeesus ütleb, et selline inimene ei ole kvalifitseeritud aitama. Ta on silmakirjalik, näitleja, teesklus. Ta peab kõigepealt patust oma elust eemaldama; ta peab mõistma, kui suur on tema enda patt. Kuidas saab riba eemaldada? Jeesus ei selgitanud seda sel hetkel, kuid me teame teistest lõigetest, et patt saab eemaldada ainult Jumala armu kaudu. Ainult need, kes on halastanud, võivad tõesti teisi aidata.
"Sa ei tohi anda seda, mis on püha, koertele, ega visake oma pärleid sigade ette" (salm 6). Seda fraasi tõlgendatakse tavaliselt nii, et see tähendab evangeeliumi tarka kuulutamist. See võib tõsi olla, kuid siinsel kontekstil pole evangeeliumiga mingit pistmist. Kui aga paneme selle vanasõna konteksti, võib selle tähenduses olla mõningast irooniat: "Silmakirjatseja, hoidke oma tarkusepärlid enda teada. Kui arvate, et teine on patune, siis ärge raisake oma sõnu tema peale, sest ta ei ole sulle tänulik selle eest, mida sa ütled ja ainult ärritub sinu peale.” See oleks siis humoorikas järeldus Jeesuse põhilausele: “Ära mõista kohut”.
Jumala head kingitused
Jeesus rääkis juba palvest ja meie usu puudumisest (6. peatükk). Nüüd pöördub ta uuesti selle poole: „Paluge ja teile antakse; otsige ja te leiate; koputage ja teile avatakse. Sest kes küsib, see saab; ja kes otsib, see leiab; ja see avatakse igaühele, kes koputab” (V 7-9). Jeesus kirjeldab suhtumist, mis usaldab või usaldab Jumalat. Miks meil võib olla selline usk? Sest Jumal on usaldusväärne.
Siis toob Jeesus lihtsa võrdluse: „Kes teie seast annaks oma pojale kivi, kui too palus talt leiba? Või kui ta küsib kala, siis pakkuda madu? Kui siis teie, õelad, suudate oma lastele häid ande anda, kui palju enam annab teie taevane Isa head neile, kes teda paluvad” (s 9-11). Kui isegi patused hoolitsevad oma laste eest, siis me võime kindlasti usaldada, et Jumal hoolitseb meie, oma laste eest, sest Ta on täiuslik. Ta varustab meid kõige vajalikuga. Me ei saa alati seda, mida tahame ja mõnikord jääb meil eriti puudu distsipliinist. Jeesus ei süvene praegu nendesse asjadesse – tema mõte on siin lihtsalt selles, et me võime Jumalat usaldada.
Järgmisena räägib Jeesus kuldreeglist. Selle tähendus on sarnane salmiga 2. Jumal kohtleb meid nii, nagu meie kohtleme teisi, seepärast kutsub ta meid üles: „Tehke siis inimestele kõiges seda, mida te tahate, et teile tehtaks“ (salm 12). Kuna Jumal annab meile häid asju, peaksime ka meie teistele head tegema. Kui tahame, et meiega koheldaks lahkelt ja et tulemus otsustataks meie kasuks, siis peame olema teiste vastu lahked. Kui tahame, et keegi meid abistaks, kui vajame abi, peaksime olema valmis teisi aitama, kui nad seda vajavad.
Kuldreegli kohta ütleb Jeesus: "See on seadus ja prohvetid" (salm 12). See on see mõistuse reegel, millest Toora tegelikult räägib. Kõik paljud ohvrid peaksid meile näitama, et vajame halastust. Kõik tsiviilseadused peaksid meid õpetama, kuidas kaasinimestega õiglaselt käituda. Kuldne reegel annab meile selge ettekujutuse Jumala eluviisist. Seda on lihtne tsiteerida, kuid raske tegutseda. Seega lõpetab Jeesus oma jutluse mõningate hoiatustega.
Kitsas värav
„Sisene kitsast väravast,” soovitab Jeesus. „Sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sellest sisse lähevad. Kui kitsas on värav ja kitsas on tee, mis viib ellu, ja vähesed on need, kes selle leiavad!” (S 13-14).
Vähima vastupanu tee viib hävitamiseni. Kristuse järgimine ei ole kõige populaarsem viis. Et minna koos sellega, on keelata ennast, mõelda iseendale ja valmisolekule juhtida usus, isegi kui keegi teine ei tee seda. Me ei saa enamusega koos minna. Samuti ei saa me edukat vähemust soosida just seetõttu, et see on väike. Populaarsus või haruldased sündmused ei ole tõe mõõde.
„Hoiduge valeprohvetite eest,” hoiatab Jeesus. "...kes tulevad teie juurde lambanahas, aga sisimas on nad raevukad hundid" (s.15). Valejutlustajad jätavad väljastpoolt hea mulje, kuid nende motiivid on isekad. Kuidas me saame aru, kas nad eksivad?
"Te tunnete nad ära nende vilja järgi." See võib võtta aega, kuid lõpuks näeme, kas jutlustaja püüab seda ära kasutada või teenib ta tõesti teisi. Välimus võib mõnda aega petta. Patutöötajad püüavad välja näha nagu Jumala inglid. Isegi valeprohvetid näevad kohati head välja.
Kas on kiirem viis teada saada? Jah, see on olemas – Jeesus räägib selle kohta varsti pärast seda. Enne aga hoiatab ta valeprohveteid: "Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle" (s 19).
Ehita kivi
Mäejutlus lõpeb väljakutsega. Pärast Jeesuse ärakuulamist pidid inimesed otsustama, kas nad tahavad olla sõnakuulelikud. „Mitte igaüks, kes ütleb mulle: „Issand, Issand!”, ei pääse taevariiki, vaid need, kes teevad minu taevase Isa tahtmist” (s 21). Jeesus vihjab, et kõik peavad teda Issandaks kutsuma. Kuid sõnadest üksi ei piisa.
Isegi Jeesuse nimel tehtud imedest ei piisa: „Paljud ütlevad mulle sel päeval: „Issand, issand, kas me pole sinu nimel prohvetlikult kuulutanud? Kas me pole sinu nimel kurje vaime välja ajanud? Kas me pole teie nimel palju imesid teinud?
Siis ma tunnistan neile: ma pole teid kunagi tundnud; Minge minu juurest, te kurjategijad” (s 22-23). Siin osutab Jeesus, et mõistab kohut kogu inimkonna üle. Rahvas vastab talle ja kirjeldatakse, kas neil on tulevikku koos Jeesusega või ilma.
Keda saab päästa? Loe tähendamissõna targast ehitajast ja rumalast ehitajast: "Seepärast, kes iganes neid minu sõnu kuuleb ja teeb..." Jeesus võrdsustab oma sõnad oma Isa tahtega. Kõik peavad kuuletuma Jeesusele, nagu nad kuuletuvad Jumalale. Inimeste üle mõistetakse kohut nende käitumise järgi Jeesuse suhtes. Me kõik ebaõnnestume ja vajame halastust ning see halastus on leitud Jeesuses.
Kes ehitab Jeesusele, „on nagu tark mees, kes ehitas oma maja kaljule. Nii et kui sadas vihma ja vesi tuli ning tuuled puhusid ja puhusid vastu maja, siis see ei kukkunud; sest see on rajatud kaljule” (salmid 24-25). Me ei pea ootama tormi, et teada saada, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui ehitate halvale pinnasele, saate suuri kahjusid. Igaüks, kes püüab oma vaimset elu rajada millelegi muule peale Jeesuse, ehitab liivale.
"Ja sündis, kui Jeesus oli selle kõne lõpetanud," et rahvas oli tema õpetusest hämmastunud; sest ta õpetas neid meelevallaga, mitte nagu nende kirjatundjad” (salmid 28-29). Mooses rääkis Issanda nimel ja kirjatundjad rääkisid Moosese nimel. Kuid Jeesus on Issand ja rääkis oma autoriteediga. Ta väitis, et õpetab absoluutset tõde, on kogu inimkonna kohtunik ja igaviku võti.
Jeesus ei ole nagu õigusõpetajad. Seadus ei olnud täielik ja käitumine üksi ei piisa. Me vajame Jeesuse sõnu ja ta seab nõuded, mida keegi ei saa ise täita. Me vajame halastust, koos Jeesusega võime olla selle vastu. Meie igavene elu sõltub sellest, kuidas me Jeesusele reageerime.
Michael Morrison
