Jumal armastab kõiki inimesi
Friedrich
Nietzsche (1844–1900) sai tuntuks kui „ülim ateist“ tänu oma teravale kristliku usu kriitikale. Ta väitis, et kristlik pühakiri, eriti selle rõhuasetus armastusele, on dekadentsi, korruptsiooni ja kättemaksu kõrvalsaadus. Selle asemel, et isegi kaugeltki kaaluda Jumala olemasolu võimalust, kuulutas ta oma kuulsa avaldusega „Jumal on surnud“, et jumala suur idee on surnud. Ta kavatses asendada traditsioonilise kristliku usu (mida ta nimetas vanaks, surnud usuks) millegi radikaalselt uuega. Uudis, et „vana Jumal on surnud“, väitis ta, valgustab filosoofe ja vabamõtlejaid nagu tema ise uue koiduga. Nietzsche jaoks seisnes see uus koidik „peoteaduse“ ühiskonnas, mis on vaba repressiivsest usust, mis oma kitsaste piiride kaudu röövis inimestelt rõõmu.
Kuidas me seisame ateiste?
Nietzsche filosoofia ajendas paljusid inimesi omaks võtma ateismi. Isegi kristlaste seas on mõned, kes võtavad tema õpetused omaks, uskudes, et mõistavad hukka kristluse vormi, mis teeskleb, et Jumal on surnud. Mida nad kahe silma vahele jätavad, on see, et Nietzsche arvas, et iga jumala idee on absurdne ja nägi igasugust usku rumala ja haavavana. Tema filosoofia on vastuolus piibelliku kristlusega, mis ei tähenda, et me tahame ennast või teisi ateiste kõrgemale seada. Meie ülesanne on aidata inimestel (ka ateistidel) mõista, et Jumal on ka nende jaoks olemas. Me täidame seda kutset, näidates kaasinimestele eluviisi, mida iseloomustab rõõmus suhe Jumalaga - või nagu me WCG -s ütleme, hea uudise elamise ja edastamise kaudu.
Olete ilmselt näinud kleebist (nagu paremal), mis teeb Nietzschele nalja. Siinkohal ei võeta arvesse seda, et aasta enne mõistuse kaotust kirjutas Nietzsche mitu luuletust, mis viitavad sellele, et ta on muutnud oma arusaama Jumalast. Siin on üks neist:
Ei! Tule tagasi, kõik oma piinamised!
Viimasele üksikule. Oh tule tagasi!
Kõik mu pisarad voolavad sinu poole!
Ja mu viimane südame leek Sa säravad seda!
Oh, tule tagasi, mu tundmatu jumal! Minu valu! Minu viimane õnn!
Arusaamatused Jumala ja kristliku elu kohta
Jumala väärkujutusele, mis pidevalt ateismi leeke õhutab, ei paista lõppu tulevat. Jumalat kujutatakse ekslikult kättemaksuhimulise, võimutseva ja karistava Jumalana, selle asemel et olla armastuse, halastuse ja õigluse Jumal. Jumal, kes ilmutas end Kristuses, kutsub meid omaks võtma usuelu temasse ja pöörduma ära surmateelt. Hukkamõistetute ja rõhutute elu asemel on kristlik elu rõõmus osalemine Jeesuse jätkuvas teenistuses, kelle kohta Piibel ütleb, et ta ei tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid seda päästma. (Joh. 3,16-17)Jumala ja kristliku elu õigeks mõistmiseks on oluline ära tunda erinevust Jumala kohtuotsuste ja hukkamõistude vahel. Jumal ei mõista meid kohut sellepärast, et Ta on meie vastu, vaid sellepärast, et Ta on meie poolt. Oma kohtuotsuste kaudu osutab Ta teedele, mis viivad igavesse surma – teedele, mis viivad meid eemale osadusest Temaga, mille kaudu me saame Tema armu läbi heaolu ja õnnistusi. Kuna Jumal on armastus, on Tema kohtuotsus suunatud kõige vastu, mis on meie, Tema armastatute vastu. Kuigi inimlikku kohtuotsust mõistetakse sageli hukkamõistuna, näitab Jumala kohtuotsus meile, mis viib ellu, vastandina sellele, mis viib surma. Tema kohtuotsused aitavad meil pääseda hukkamõistust patu või kurjuse tõttu. Jumal saatis oma Poja maailma, et võita patu võim ja päästa meid selle orjusest ja selle halvimast tagajärjest, igavesest surmast. Kolmainu Jumal soovib, et me tunneksime ära ainsa tõelise vabaduse: Jeesuse Kristuse, elava tõe, mis meid vabastab. Vastupidiselt Nietzsche väärarusaamadele ei ole kristlik elu repressioonide surve all. Selle asemel on see rõõmus elu, mida elatakse Kristuses ja Kristusega Püha Vaimu kaudu. See hõlmab meie osalemist selles, mida Jeesus teeb. Mulle isiklikult meeldib seletus, mille mõned inimesed spordimaailmast ammutavad: kristlus ei ole pealtvaatajate sport. Kahjuks mõistavad mõned isegi seda valesti ja see on pannud neid avaldama teistele survet, et nad oma päästmiseks midagi ette võtaksid. On suur erinevus heade tegude tegemise vahel päästmiseks (mis paneb rõhu meile) ja osalemise vahel Jeesuse, meie pääste, tegudes (mis paneb rõhu temale).
Kristlikud ateistid?
Võib-olla olete varem kuulnud fraasi "kristlik ateist". Seda kasutatakse inimeste jaoks, kes väidavad, et usuvad Jumalasse, kuid teavad temast vähe ja elavad nii, nagu teda polekski olemas. Siirast usklikust võib saada kristlik ateist, kui ta lakkab olemast Jeesuse pühendunud järgija. Inimene võib tegevustesse (isegi kristliku märgiga) nii süveneda, et temast saab osalise tööajaga Jeesuse järgija – keskendudes rohkem tegevusele kui Kristusele. Siis on neid, kes usuvad, et Jumal armastab neid ja neil on temaga suhe, kuid ei näe vajadust koguduseelus osaleda. Seda seisukohta hoides lükkavad nad (võib-olla teadmatult) tagasi oma kuuluvuse ja aktiivse kuulumise Kristuse ihusse. Kuigi nad aeg-ajalt usaldavad Jumala juhtimist, ei taha nad, et Ta võtaks nende elu üle täielikult kontrolli. Nad tahavad, et Jumal oleks nende kaaspiloot. Mõned eelistavad, et Jumal oleks nende stjuardess, tuues aeg-ajalt midagi nõutud. Jumal on meie piloot – ta annab meile suuna, mis viib meid pärisellu. Tõesti, tema on tee, tõde ja elu.
Osalemine Jumalaga Kiriku kogukonnas
Jumal kutsub usklikke juhtima koos temaga paljusid poegi ja tütreid auhiilgusesse. (Hebr. 2,10)Ta kutsub meid osalema tema missioonis maailma heaks, elades evangeeliumi järgi ja jagades seda. Me teeme seda koos Kristuse ihu, Kiriku liikmetena („Teenimine on meeskonnatöö!“). Kellelgi pole kõiki vaimuande, seega on igaüht vaja. Kiriku osaduses anname ja võtame vastu üksteist – me ehitame ja tugevdame üksteist. Nagu Heebrealaste kirja autor meid õhutab, ei jäta me oma kogunemisi unarusse. (Hebr. 10,25), vaid tulge koos teistega tegema tööd, milleks Jumal on meid usklike kogukonnana kutsunud.
Rõõmustada reaalses, igaveses elus Kristusega
Jeesus, Jumala kehastunud Poeg, ohverdas oma elu, et meil võiks olla "igavene elu ja täiuslik olemine". (Joh. 10,9-11)See ei ole elu, mis pakub garanteeritud rikkust või head tervist. See ei ole alati ilma valuta. Selle asemel elame kindlustundes, et Jumal armastab meid, on meile andestanud ja on meid oma lapsendatud lasteks vastu võtnud. Surve ja sunduse asemel on see täis lootust, rõõmu ja kindlust. See on elu, milles me liigume edasi, et saada selleks, mida Jumal Püha Vaimu kaudu on meile Jeesuse Kristuse järgijatena ette näinud. Jumal, kes mõistis kurjuse üle kohut, mõistis selle hukka Kristuse ristil. Seega ei ole kurjusel tulevikku ja minevikule on antud uus suund, milles me saame usu kaudu osaleda. Jumal ei ole lubanud juhtuda millelgi, mida ta ei suudaks lepitada. Tõepoolest, „iga pisar pühitakse ära“, sest Jumal Kristuses ja Püha Vaimu läbi „teeb kõik uueks“. (Offenbarung 21,4-5)See, kallid sõbrad ja kolleegid, on tõeliselt hea sõnum! See tähendab, et Jumal ei hülga kunagi kedagi, isegi mitte siis, kui nad on hüljatud. Apostel Johannes selgitab: „Jumal on armastus.“ (1 Joh 4,8) Armastus on tema loomus. Jumal ei lakka meid kunagi armastamast, sest kui ta seda teeks, tegutseks ta vastupidiselt oma loomusele. Seetõttu võime olla julgustatud teadmises, et Jumala armastus hõlmab kõiki inimesi, olenemata sellest, kas nad on juba elanud või alles elavad. See kehtib ka Friedrich Nietzsche ja kõigi teiste ateistide kohta. Võime loota, et Jumala armastus jõudis ka Nietzscheni, kes vahetult enne oma elu lõppu koges meeleparandust ja usku sellesse, mida Jumal kavatseb anda kõigile inimestele. Tõepoolest, nii saabki olema, et "igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse". (Röm. 10,13)Kui imeline, et Jumal ei lakka meid kunagi armastamast.
Joseph Tkach
Präsident
GRACE COMMUNION INTERNATIONAL
