Jeesus ja kirik ilmutus 12is

Alguses 12. Ilmutuse peatükis räägib Johannes oma nägemusest rasedast naisest, kes hakkab sünnitama. Ta näeb teda eredalt säramas – riietatud päikesesse ja kuu jalge all. Tema peas on kaheteistkümnest tähest pärg või kroon. Kellega on naine ja laps seotud?

Im 1. Moosese raamatust leiame loo piibellikust patriarhist Josephist, kes nägi und, milles talle ilmus sarnane stseen. Hiljem rääkis ta oma vendadele, et nägi päikest, kuud ja ühtteist tähte tema poole kummardamas (1. Mooses 37,9).

Josefi unenäos olevad portreed olid selgelt seotud tema pereliikmetega. Need olid Joosepi isa Iisrael (päike), tema ema Raahel (kuu) ja üksteist venda (tähed, vt. 1. Mooses 37,10). Antud juhul oli Joosep kaheteistkümnes vend ehk "staar". Iisraeli kaheteistkümnest pojast said rahvaarvuga hõimud ja neist kasvas rahvas, kellest sai Jumala valitud rahvas4,2).

Ilmutuse 12. peatükk muudab radikaalselt Joosepi unenäo elemente. Ta tõlgendab seda ümber, viidates vaimsele Iisraelile – kirikule või Jumala rahva kogudusele (Galaatlastele 6,16).

Ilmutusraamatus ei viita kaksteist suguharu iidsele Iisraelile, vaid sümboliseerivad kogu kirikut (7,1-8.). Päikese käes riietatud naine võiks esindada Kirikut kui Kristuse säravat pruuti (2. korintlased 11,2). Kuu naise jalge all ja kroon peas võivad sümboliseerida tema võitu Kristuse kaudu.

Selle sümboolika kohaselt tähistab Ilmutuse 12 „naine” Jumala puhast kirikut. Piibliuurija M. Eugene Boring ütleb: „Ta on kosmiline naine, päikeseküllane, kuu jalge all ja kroonitud kaheteistkümne tähega, mis esindavad Messia esiletoomist ”(Interpretation: a Bible Commentary for Teaching and Preaching,„ Revelation ”, lk 152).

Uues Testamendis tuntakse kirikut kui vaimset Iisraeli, Siionit ja "ema" (Galaatlastele 4,26; 6,16; Efeslased 5,23-24; 30-32; Heebrealastele 12,22). Siion-Jeruusalemm oli Iisraeli rahva idealiseeritud ema (Jesaja 54,1). Metafoor kanti üle Uude Testamenti ja rakendati Kirikule (Galaatlastele 4,26).

Mõned kommentaatorid näevad Ilmutusraamatu 1. peatüki naise sümbolit2,1-3 on lai tähendus. Nende sõnul on pilt juutide Messia-käsitluste ja paganlike lunastusmüütide ümbertõlgendus, viidates Kristuse kogemusele. M. Eugene Boring ütleb: „Naine ei ole Maarja, Iisrael ega kirik, vaid vähem ja rohkem kui kõik need. Johannese kasutatud kujutised toovad kokku mitu elementi: pilt paganlikust müüdist Taevakuningannast; Eeva, kõige elava ema loost, esimesest Moosese raamatust, kelle "seeme" tallas ürgmao pea (1. Moose 3,1-6); Iisraelist, kes põgenes draakoni/vaarao eest kotkatiibadel kõrbe (2. Mooses 19,4; 7. psalm4,12-15); ja Siion, Jumala rahva „ema” igal ajastul, Iisrael ja kirik” (lk 152).

Seda silmas pidades näevad mõned selles peatükis olevad piibli kommentaatorid viiteid erinevatele paganlikele müütidele ja lugu Joosepi unistusest Vanas Testamendis. Kreeka mütoloogias tagandab lootust Python rase jumalanna Leto. Ta põgeneb saarele, kus ta sünnib Apollo, kes hiljem tapab lohe. Peaaegu igal Vahemere kultuuril oli selle müütilise lahingu versioon, milles koletis ründab meistrit.

Kosmilise naise ilmutuse kujutis tähistab kõiki neid müüte valena. Ta ütleb, et ükski neist loodest ei mõista, et Jeesus on Päästja ja et Kirik on Jumala rahvas. Kristus on poeg, kes laseb draakoni, mitte Apollo. Kirik on ema ja kelle jaoks Messias tuleb; Leto ei ole ema. Jumalanna romad - Rooma impeeriumi isikustamine - on tegelikult rahvusvahelise vaimse prostituuti tüüp, Babülon Suur. Taeva tõeline kuninganna on Siion, mis on Jumala kirik või rahvas.

Seega paljastab naiste loo ilmutus vanad poliitilised ja religioossed tõekspidamised. Briti piibliuurija GR Beasley-Murray ütleb, et John kasutas Apollo müüti „on hämmastav näide kristliku usu edastamisest rahvusvaheliselt tunnustatud sümboli kaudu” (The New Century Bible Commentary, „Revelation”, lk 192).

Ilmutus näitab ka Jeesust kui Kiriku Päästjat - kauaoodatud Messiat. Sellega tõlgendab raamat Vana Testamendi sümbolite tähendust lõplikult ümber. BR Beasley-Murray selgitab: „Seda väljendusvahendit kasutades kinnitas Johannes ühe hoobiga paganliku lootuse täitumist ja Vana Testamendi tõotust evangeeliumi Kristuses. Ei ole teist päästjat peale Jeesuse ”(lk 196).

Ilmutuse 12. peatükk paljastab ka Kiriku peamise antagonisti. Ta on hirmuäratav punane draakon, kellel on seitse pead, kümme sarve ja seitse krooni peas. Ilmutus identifitseerib selgelt draakoni või koletise – see on "vana madu, keda nimetatakse kuradiks või saatanaks ja kes petab kogu maailma" (1.2,9 ja 20,2).

Saatana maisel agendil [esindajal] – merest pärit metsalisel – on samuti seitse pead ja kümme sarve ning ta on ka helepunast värvi3,1 ja 17,3). Saatana iseloom peegeldub tema maistes esindajates. Draakon kehastab kurjust. Kuna iidses mütoloogias oli palju viiteid draakonitele, oleksid Johannese kuulajad teadnud, et Ilmutuse 13. peatükist pärit draakon oli kosmiline vaenlane.

Mida draakoni seitse pead tähistavad, pole kohe selge. Kuna aga Johannes kasutab numbrit seitset täielikkuse sümbolina, viitab see ehk Saatana väe universaalsele olemusele ja sellele, et ta kehastab täielikult endas kõike kurja. Draakonil on peas ka seitse tiaarat ehk kuninglikku krooni. Need võivad esindada Saatana põhjendamatut nõuet Kristuse vastu. Isandade Issandana kuuluvad Jeesusele kõik võimu kroonid. Tema on see, kes kroonitakse paljude kroonidega9,12.16).

Saame teada, et draakon "pühkis minema kolmanda osa taevatähti ja viskas need maa peale" (1.2,4). Seda murdosa kasutatakse Ilmutusraamatus mitu korda. Võib-olla peaksime seda mõistet mõistma olulise vähemusena.

Saame ka naise “poisikese” lühikese eluloo, viite Jeesusele (1.2,5). Ilmutus räägib siin Kristuse sündmusest ja viitab Saatana ebaõnnestunud katsele nurjata Jumala plaan.

Draakon püüdis tappa või "süüa" naise last tema sündimise ajal. See viitab ajaloolisele olukorrale. Kui Heroodes kuulis, et juudi Messias on Petlemmas sündinud, tappis ta kõik linnas olnud imikud, mis oleks lõppenud Jeesuslapse surmaga (Matteus 2,16). Muidugi põgenes Jeesus koos vanematega Egiptusesse. Ilmutus ütleb meile, et Saatan oli tõepoolest Jeesuse mõrvakatse taga – "sööge" ta ära.

Mõned kommentaatorid usuvad, et Saatana katse naise laps "süüa" oli ühtlasi ka tema kiusatus Jeesuse poole (Matteus 4,1-11), tema evangeeliumi sõnumi varjamine (Matteuse 13,39) ja õhutades Kristuse ristilöömist (Johannese 13,2). Jeesust ristilöömisel tappes võis kurat arvata, et ta võitis Messia üle võidu. Tegelikult päästis maailma ja pitseeris kuradi saatuse Jeesuse enda surm2,31; 14,30; 16,11; koloslased 2,15; heebrealased 2,14).

Oma surma ja ülestõusmise kaudu võeti Jeesus, naiste laps, „Jumala ja tema trooni juurde” (1.2,5). See tähendab, et ta kasvatati surematuks. Jumal tõstis kirgastatud Kristuse universaalse autoriteedi positsioonile (Filiplased 2,9-11). Selle eesmärk on "karjatada kõiki rahvaid raudkepiga" (12,5). Ta toidab rahvaid armastava, kuid absoluutse autoriteediga. Need sõnad - "valitsege kõiki rahvaid" - näitavad selgelt, kellele lapse sümbol viitab. Ta on Jumala võitud Messias, kes on valitud valitsema kogu maa üle Jumala kuningriigis (Psalm 2,9; rev 19,15).


pdfJeesus ja kirik ilmutus 12is