Patt ja mitte meeleheide?
On väga üllatav, et Martin Luther hoiab teda oma sõbrale Philip Melanchthonile saadetud kirjas: „Olge patune ja laske patt vägevana, kuid võimsam kui patt, teie usaldust Kristuse vastu ja rõõmu Kristuses, et ta on patt, on ületanud surma ja maailma.
Esmapilgul tundub kõne uskumatu. Lutheri meeldetuletuse mõistmiseks peame konteksti lähemalt uurima. Luther ei kutsu patuseid soovitama. Vastupidi, ta viitas asjaolule, et me olime ikka veel pattu, kuid ta tahtis, et meid ei heidutaks, sest me pidime kartma, et Jumal võtab oma armu meilt tagasi. Mis iganes me oleme teinud, kui me oleme Kristuses, on armu alati võimsam kui patt. Isegi kui me oleksime pidanud pattu tegema 10.000i korda päevas, on meie patud jõuetud Jumala ülekaaluka halastuse ees.
See ei tähenda, et pole vahet, kas elame õiglaselt. Paulus teadis kohe, mis teda ees ootab, ja vastas küsimustele: „Mida me nüüd ütleme? Kas me peaksime pattu tegema, et arm oleks veelgi võimsam? vastas järgmiselt: Olgu kaugel! Kuidas peaksime tahtma elada patus, kui oleme surnud?" (roomlased 6,1-2.).
Jeesuse Kristuse jälgedes kutsutakse meid järgima Kristuse eeskuju, armastama Jumalat ja meie naabrit. Niikaua kui me elame selles maailmas, peame elama probleemiga, mida me pattume. Sellises olukorras ei tohiks me olla nii hirmunud, et me kaotame usalduse Jumala ustavuse vastu. Selle asemel tunnistame me oma patud Jumalale ja usaldame veelgi enam oma armu. Karl Barth tegi seda niimoodi: Pühakiri keelab meil võtta pattu tõsiselt või isegi nii tõsiselt kui armu.
Iga kristlane on teadlik sellest, et patt on halb. Paljud usklikud tuleb siiski meelde tuletada, kuidas sellega toime tulla, kui nad on pattu teinud. Mis on vastus? Tunnistage oma patud Jumalale piiramatult ja paluge siiralt andestust. Liitu enesekindlalt armu trooniga ja usaldage teda julgelt, et ta annaks teile oma armu ja rohkem kui piisavalt.
Joseph Tkach