heli-
Meie uus identiteet Kristuses
Martin Luther nimetas kristlasi "samaaegseteks patusteks ja pühakuteks". Ta kirjutas selle termini algselt ladina keeles simul iustus et peccator. Simul tähendab "samal ajal", iustus "õiglane", et tähendab "ja" ja peccator tähendab "patust". Sõna-sõnalt võetuna tähendab see, et me elame korraga nii patuses kui patutuses. Lutheri moto oleks siis mõistete vastuolu. Kuid ta rääkis metafooriliselt, soovides käsitleda paradoksi, et Jumala kuningriigis maa peal pole me kunagi täiesti vabad patuste mõjudest. Kuigi me oleme Jumalaga (pühakutega) lepitatud, ei ela me täiuslikku kristlikku elu (patused). Seda ütlust sõnastades kasutas Luther aeg-ajalt apostel Pauluse keelt, näitamaks, et evangeeliumi süda on kahekordne. Esiteks loetakse meie patud Jeesusele ja meile tema õiguseks. See omistamise juriidiline žargoon võimaldab väljendada seda, mis on juriidiliselt ja seega ka tegelikult tõsi, isegi kui see pole nähtav selle inimese elus, kelle suhtes see kehtib. Luther ütles ka, et peale Kristuse enda ei saa tema õigus kunagi meie omaks (meie kontrolli alla). See on kingitus, mis on meie päralt ainult siis, kui me selle Temalt vastu võtame. Me saame selle kingituse vastu, olles ühinenud kingituse andjaga, sest lõppude lõpuks on kinkija. Jeesus on meie õigus! Lutheril oli kristliku elu kohta muidugi palju rohkem rääkida, kui see üks lause. Kuigi me nõustume enamiku lausega, on aspekte, millega me ei nõustu. J. de Waal Drydeni kriitika ajakirjas The Journal of the Study of Paul and His Letters väljendab seda järgmiselt (tänan oma head sõpra John Kosseyd, et ta mulle need read saatis):
[Lutheri] ütlus aitab kokku võtta põhimõtet, et õigeks mõistetud patuseks tunnistatakse õigeks Kristuse "võõras" õigus, mitte aga inimese enda sees peituv õigus. See ütlus ei osutu kasulikuks, kui seda vaadeldakse – kas teadlikult või alateadlikult – kui (kristliku elu) pühitsemise alust. Probleem seisneb siin kristlase jätkuvas identifitseerimises "patusena". Nimisõna peccator viitab enamale kui lihtsalt moondunud moraalsele tahtele või kalduvusele keelatud tegudele, vaid määratleb kristlase olemisõpetuse. Kristlane pole patune mitte ainult oma tegevuses, vaid ka loomult.Psühholoogiliselt leevendab Lutheri ütlus moraalset süüd, kuid põlistab häbi. Iseenesestmõistetav kujutlus õigeksmõistetud patusest, kuulutades ka avalikult andestust, õõnestab just seda andestust, kui see kujutab endast arusaama iseendast kui sügavalt patusest olendist, sest see välistab kategooriliselt Kristuse muutva elemendi. Kristlasel oleks siis haiglaslik enesemõistmine, mida tavapärane praktika tugevdab ja seega esitleb seda arusaama kristliku voorusena. Nii õhutatakse häbi ja enesepõlgust. ("Revisiting Rooms 7: Law, Self, Spirit", JSPL (2015), 148–149)
Võtta vastu meie uus identiteet Kristuses
Nagu Dryden ütleb: Jumal "tõstab patuse kõrgemale positsioonile". Ühtsuses ja osaduses Jumalaga, Kristuses ja Vaimus oleme "uus loodu" (2. korintlased 5,17) ja muudetud nii, et me saaksime "osaleda" "jumalikus olemuses" (2. Peter 1,4). Me ei ole enam patused inimesed, kes igatsevad vabaneda oma patusest olemusest. Vastupidi, me oleme Jumala lapsendatud, armastatud, lepitatud lapsed, kes on tehtud Kristuse näo järgi. Meie mõtlemine Jeesusest ja iseendast muutub radikaalselt, kui aktsepteerime oma uue identiteedi reaalsust Kristuses. Me mõistame, et see ei ole meie oma selle tõttu, kes me oleme, vaid Kristuse tõttu. See pole meie oma usu tõttu (mis on alati puudulik), vaid Jeesuse usu kaudu. Pange tähele, kuidas Paulus selle oma kirjas Galaatia kogudusele kokku võtab:
Ma elan, aga nüüd mitte mina, vaid Kristus elab minus. Sest mida ma praegu lihases elan, elan ma usus Jumala Pojasse, kes mind armastas ja andis iseenese minu eest (Galaatlastele 2,20).
Paulus mõistis Jeesust nii päästva usu subjektina kui ka objektina. Subjektina on ta aktiivne vahendaja, armu autor. Objektina vastab ta täiusliku usuga ühena meist, tehes seda meie asemel ja meie heaks. Tema usk ja lojaalsus, mitte meie oma, annab meile uue identiteedi ja teeb meid temas õiglaseks. Nagu märkisin oma mõne nädala taguses iganädalases aruandes, ei puhasta Jumal meid päästes meie vesti ega jäta meid siis Kristuse järgimise meie endi jõupingutustesse. Vastupidi, ta võimaldab meil armust rõõmuga osaleda selles, mida ta meie sees ja meie kaudu on teinud. Armu, näete, on midagi enamat kui lihtsalt sära meie Taevase Isa silmis. See pärineb meie Isalt, kes meid valis, kes annab meile kingitusi ja lubadusi täiuslikust päästmisest Kristuses, sealhulgas õigeksmõistmise, pühitsemise ja kirgastamise (1. korintlased 1,30). Me kogeme kõiki neid oma päästmise aspekte armu kaudu, ühenduses Jeesusega, Vaimu kaudu, mis on antud meile kui Jumala armastatud lapsendatud lastele, kes me tegelikult oleme.
Sel viisil Jumala armust mõtlemine muudab meie vaatenurka kõigele lõpuks. Näiteks: oma tavapärases igapäevases rutiinis võin mõelda sellele, kuhu ma just Jeesuse joonistasin. Kui ma mõtisklen oma elu üle oma identiteedi vaatenurgast Kristuses, nihkub mu mõtlemine arusaamisele, et ma ei taha Jeesust tõmmata, vaid et ma olen kutsutud Teda järgima ja tegema seda, mida Tema teeb. See nihe meie mõtlemises on just see, mille eesmärk on kasvada armus ja Jeesuse tundmises. Kui me temaga lähedasemaks saame, jagame rohkem tema tegemistest. See on Kristuses püsimise kontseptsioon, millest meie Issand räägib Johannese 15. peatükis. Paulus nimetab seda "varjatuks" Kristuses (koloslastele 3,3). Ma arvan, et pole paremat kohta varjumiseks, sest Kristuses pole midagi peale headuse. Paulus mõistis, et elu eesmärk on olla Kristuses. Jeesusesse jäämine toob meisse enesekindla väärikuse ja eesmärgi, mille meie Looja on meile algusest peale välja mõelnud. See identiteet vabastab meid elama vabaduses Jumala andestusest ja mitte enam kurnavast häbist ja süütundest. Samuti vabastab see meid elama turvalise teadmisega, et Jumal muudab meid seestpoolt Vaimu kaudu. See on reaalsus, kes me armust Kristuses tõeliselt oleme.
Jumala armu olemust valesti tõlgendada ja tõlgendada
Kahjuks tõlgendavad paljud inimesed Jumala armu olemust valesti ja peavad seda vabaks patuks (selles on süüdi antinomianism). Paradoksaalsel kombel juhtub see viga enamasti siis, kui inimesed tahavad armu ja armupõhise suhte Jumalaga siduda juriidiliseks konstruktsiooniks (see on seaduslikkuse viga). Selles õiguslikus raamistikus mõistetakse armu sageli valesti kui Jumala erandit reeglist. Seejärel saab armust järjekindla kuulekuse seaduslik vabandus. Kui armu sellisel viisil mõista, ignoreeritakse piibellikku arusaama Jumalast kui armastavast isast, kes noomib oma armastatud lapsi.Proov armu legaliseerida on kohutav, elu rööviv viga. Õiguslikud teosed ei sisalda õigustust ja arm pole reegli erand. See armu vääritimõistmine viib tavaliselt liberaalsete, struktureerimata eluviisideni, mis on vastuolus armupõhise ja evangeeliumi eluga, mida Jeesus jagab meiega Püha Vaimu kaudu.
Muutunud armu kaudu
See armu kahetsusväärne vääritimõistmine (koos valede järeldustega kristliku elu kohta) võib rahustada süüdlast südametunnistust, kuid jätab tahtmatult vahele muutuste armu - Jumala armastuse meie südames, mis võib meid Vaimu kaudu seestpoolt muuta. Selle tõe puudumine viib lõpuks süümepiinadeni, mis on juurdunud hirmust. Oma kogemusest rääkides võin öelda, et hirmu ja häbi tõttu rajatud elu on halb alternatiiv armule rajatud elule. Sest see on elu, mida juhib muutuv armastus Jumala vastu, kes õigustab ja pühitseb meid läbi meie ühenduse Kristusega Vaimu väe kaudu. Pange tähele Pauluse sõnu Tiitusele:
Sest Jumala tervendav arm on ilmunud kõigile inimestele ja viib meid distsipliinile, et me loobume jumalakartmatust ja maistest ihadest ning elame selles maailmas heaperemehelikult, õiglaselt ja vagaselt. (Tiitus 2,11-12)
Jumal ei päästa meid ainult selleks, et jätta meid üksi häbi, ebaküpsuse ja patuste ja hävitavate eluviisidega. Armu läbi on ta meid päästnud, et me elaksime tema õiguses. Armu tähendab, et Jumal ei anna meid kunagi üles. Ta jätab meile kingituse jagamise kohta Pojaga ja osadusega Isaga, samuti on meil võimalik meie sees Püha Vaimu kanda. Ta muutis meid Kristuse sarnasemaks. Armu on täpselt see, mida meie suhe Jumalaga puudutab.
Kristuses oleme ja oleme alati meie Taevase Isa armastatud lapsed. Kõik, mida ta küsib, on kasvada armus ja teadmises tema tundmisest. Me kasvame armu kaudu, õppides usaldama Teda läbi ja läbi, ja me kasvame Teda tundes, jälgides Teda ja veedame koos Temaga. Jumal mitte ainult ei anna meile armu, kui me elame oma elu kuulekuses ja austuses, vaid muudab meid ka armu läbi. Meie suhe Jumalaga, Kristuses ja Vaimus, ei kasva selleni, et me vajame vähem Jumalat ja Tema armu. Vastupidi, meie elu sõltub teda igati. Ta teeb meid uueks, kui me puhastame meid seestpoolt. Kui me õpime jääma Tema armu juurde, tunneme Teda paremini, armastame Teda ja Tema teed täielikult. Mida rohkem me Teda tunneme ja armastame, seda rohkem me kogeme vabadust puhata oma armu, vabadust süüst, hirmust ja häbist.
Paul summeerib selle niimoodi:
Sest armust te olete päästetud usu läbi ja mitte teie endi käest: see on Jumala and, mitte tegudest, et keegi ei peaks kiidelma. Sest me oleme tema töö, loodud Kristuses Jeesuses headeks tegudeks, mille Jumal on eelnevalt valmistanud, et me nendes käiksime (efeslastele 2,8-10.).
Ärgem unustagem, et Jeesuse usk – tema ustavus – on see, mis meid lunastab ja muudab. Nagu Heebrea kirja kirjutaja meile meenutab, on Jeesus meie usu alustaja ja lõpetaja (Heebrealastele 12,2).
Joseph Tkach
