Usu voorused igapäevaelus

Usu voorused igapäevaelus Peeter oli oma elus teinud palju vigu. Nad näitasid talle, et pärast Jumala armu läbi Jumala Isaga leppimist tuleks astuda konkreetseid samme, kuni elame "võõraste ja võõrastena" ettearvamatus maailmas. Avameelne apostel jättis meile kirjalikult seitse olulist "usu voorust". Need kutsuvad meid praktilisele kristlikule elustiilile – ülimalt tähtsale ülesandele, mis kestab pikas perspektiivis. Peetruse jaoks on usk kõige olulisem printsiip ja kirjeldab seda järgmiselt: "Seega rakendage sellele kogu usinust, näidates oma usus voorust ja vooruses teadmist ja teadmises mõõdukust ja kannatlikkuses kannatlikkust ja kannatlikkuses jumalakartlikkust, jumalakartlikkus vagaduses Vendlus ja vendluses armastus" (2. Peter 1,5-7.).

Usk

Sõna "usk" on tuletatud kreekakeelsest sõnast "pistis" ja viitab sisuliselt täielikule usaldusele Jumala tõotuste vastu. Seda usaldust illustreerib selgelt patriarh Aabrahami näide: "Ta ei kahelnud uskmatuse läbi Jumala tõotuses, vaid sai usus tugevaks ja andis Jumalale au ning teadis täie kindlusega, et seda, mida Jumal lubab, suudab ta ka teha" (Roomlastele) 4,20-21.).

Kui me ei usu lunastustöösse, mida Jumal on Kristuses teinud, pole meil kristlikuks eluks alust: "Paulus ja Siilas ütlesid: Uskuge Issandasse Jeesusesse, siis sina ja su pere pääsete!" (Apostlite teod 16,31). Vana Testamendi patriarh Aabraham, keda Uues Testamendis nimetatakse "usklike isaks", lahkus praegusest Iraagist, et asuda teele Kaanani poole, tõotatud maale. Ta tegi seda, kuigi ta ei teadnud oma eesmärki: „Usu läbi sai Aabraham sõnakuulelikuks, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi pärima; ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb” (Heebrealastele 11,8). Ta toetus eranditult Jumala tõotustele, mida ta kogu südamest usaldas ja nendele oma teod rajas.

Täna leiame end Aabrahamiga sarnasest olukorrast: meie maailm on ebakindel ja habras. Me ei tea, kas tulevik toob parandusi või kas olukord halveneb. Eriti nendel aegadel on oluline usaldus – usk, et Jumal juhib meid ja meie perekondi turvaliselt. Usk on tõend ja Jumala antud kindlus meie mõistusele ja südamele, et Jumal hoolib meist ja kõik asjad töötavad koos meie heaks: "Aga me teame, et kõik tuleb kasuks neile, kes armastavad Jumalat, neile, kes on Jumalat armastavad. kutsutud vastavalt oma eesmärgile” (Roomlastele 8,28).

Jeesuse Kristuse usk eristab kristlasi kõigist teistest inimestest. Pistis, usaldus Päästja ja Lunastaja vastu, kelle kaudu inimene võetakse vastu Jumala perekonda, on kõigi teiste kristlike omaduste alus.

Voorus

Usu esimene täiendus on voorus. Kreekakeelset terminit “arete” tõlgendatakse uues Genfi tõlkes (NGÜ) kui “iseloomukindlust” ja seda võib mõista ka kui eeskujulikku käitumist. Seetõttu edendab ja tugevdab usk iseloomu tugevust. Kreeklased kasutasid sõna Arete oma jumalate kohta. See tähendab tipptaset, tipptaset ja julgust, midagi, mis ületab tavapärase ja igapäevase. Sokrates demonstreeris voorust, kui jõi hemlocki tassi, et jääda oma põhimõtetele truuks. Samamoodi näitas Jeesus üles kindlat iseloomu, kui asus otsustavalt oma viimsele teekonnale Jeruusalemma, kuigi teda ootas seal julm saatus: „Nüüd sündis, et kui oli kätte jõudnud aeg taevasse võtta, ta pööras näo, otsustades minna Jeruusalemma” (Luuka 9,51).

Modellikäitumine ei tähenda ainult rääkimist, vaid ka tegutsemist. Paulus näitas üles suurt julgust ja vooruslikkust, kui ta teatas oma kindlast kavatsusest Jeruusalemma külastada, kuigi Püha Vaim oli talle selgelt näidanud, et oht on otsene: „Miks sa nutad ja murrad mu südant? Sest ma olen valmis mitte ainult olema seotud, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime eest” (Ap 21,13). Seda tüüpi pühendumus, mille juured on Aretes, tugevdas ja julgustas algkogudust. Voorus hõlmab häid tegusid ja teenimist, mida leiame kogu algkoguduses. Jaakobus rõhutas, et „usk ilma tegudeta on kasutu” (Jakoob 2,20).

Erkenntnis

Koos usuga aitab iseloomu tugevus kaasa teadmistele. Püha Vaim inspireeris Peetrust kasutama tarkuse jaoks kreekakeelset sõna “Gnosis”, mida kasutatakse sageli Uues Testamendis. Teadmised gnosise tähenduses ei ole intellektuaalse jõupingutuse tulemus, vaid pigem vaimne arusaam, mille annab Püha Vaim. See keskendub Jeesuse Kristuse isikule ja Jumala Sõnale: "Usu kaudu me teame, et maailm on loodud Jumala Sõna läbi, et kõik, mis nähakse, on tekkinud tühjast küljest" (Heebrealastele) 11,3).

Kogemustel põhinev pühakirja tundmine vastab mõistele “oskusteave”, mille kaudu arendame praktilisi oskusi kristliku usu igapäevaelus. Paulus mõistis, et suurkohtusse kuuluvad saduserid ja variserid, ning kasutas neid teadmisi, et rühmitusi üksteise vastu tõsta ja ennast kaitsta (Ap 23,1-9.).

Kui sageli soovime, et meil oleks see võime, eriti kui seisame silmitsi pangatöötaja, ametniku, ülemuse või ebaõiglase süüdistajaga. Õigete asjade ütlemine sobivas mõõdus on kunst, mille puhul saame paluda abi oma taevaselt Isalt: „Aga kui kellelgi teist jääb puudu tarkusest, see paluge Jumalalt, kes annab kõigile tasuta ja laitmatult; nii et see antakse talle” (Jakoob 1,5).

Mõõdukus

Ainult usust, vooruslikkusest ja teadmistest kristlikuks eluks ei piisa. Jumal kutsub iga kristlast distsiplineeritud elule, mõõdutundele. Kreeka sõna "Egkrateia" tähendab enesekontrolli või enesekontrolli. See tahtejõu kontroll, mida juhib Püha Vaim, tagab, et mõistus võidab alati kirest või emotsioonidest. Paulus praktiseeris sellist karskust, nagu ilmneb tema sõnadest: „Aga ma ei jookse justkui ebakindlusse; Ma ei võitle rusikaga nagu see, kes lööb õhku, vaid ma karistan oma keha ja alistan selle, et ma ei kuulutaks teistele ega muutuks ise taunitavaks" (1. korintlased 9,26-27.).

Sel äreval ööl Ketsemani aias ilmutas Jeesus enesevalitsemist ja enesekontrolli, kui tema inimloomus õhutas teda ristilöömise õudusest pääsema. See täiuslik jumalik enesedistsipliin on saavutatav ainult siis, kui see pärineb Jumalast endast.

Geduld

Voorusest, teadmistest ja enesekontrollist ümbritsetud usk soodustab kannatlikkuse ja visaduse arengut. Kreeka sõna “Hupomone”, mis saksa keeles tõlgitakse kui kannatlikkust või visadust, tundub liiga passiivne. Kuigi termin Hupomone tähistab kannatlikkust, on see eesmärgipärane kannatlikkus, mis on suunatud soovitava ja realistliku eesmärgi saavutamisele. See ei tähenda ainult passiivset ootamist, vaid ka ootuste ja püsiva sihikindlusega vastupidamist. Kreeklased kasutasid seda terminit taime kohta, mis õitseb isegi rasketes ja ebasoodsates tingimustes. Heebrea kirjas on "Hupomone" (vastupidavus) seotud vankumatusega, mis püsib ja õitseb võidu ootuses ka rasketes tingimustes: "Jookseme kannatlikult meile määratud lahingus, vaadates üles Jeesuse poole,... .. Usu looja ja täiustaja, kes, kuigi tal oleks võinud rõõmu tunda, talus risti, põlgades häbi ja istus Jumala trooni paremale käele” (Heebrealastele 1.2,1-2.).

See tähendab näiteks kannatlikku tervenemise ootamist, kui oleme haiged või Jumala palve positiivse tulemuse ootamist. Psalmid on täis üleskutseid visadusele: "Ma ootan Issandat, mu hing ootab ja ma loodan tema sõna peale" (Psalm 130,5).

Nende palvetega kaasneb kindel usk Jumala armastavasse väesse olla relvastatud kõigi väljakutsete vastu, mida elu meile esitab. Vankumatusega kaasneb elavus ja optimism, mitte tahtmine alla anda. See otsusekindlus on isegi tugevam kui meie hirm surma ees.

vagadus

Järgmine voorus, mis usu aluspõhjast areneb, on "Eusebeia" ehk vagadus. See termin viitab inimese kohustusele austada Jumalat: "Kõik, mis teenib elu ja jumalakartlikkust, on andnud meile oma jumaliku väe Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud oma au ja väega" (2. Peter 1,3).

Meie elu peaks selgelt väljendama ülalt antud elu erakordseid omadusi. Meie kaasinimesed peaksid suutma ära tunda, et oleme oma Taevase Isa lapsed. Paulus tuletab meile meelde: „Sest kehalisest harjutusest on vähe kasu; aga vagadus on kasulik kõige jaoks ja sellel on selle elu ja tulevase elu tõotus" (1. Timoteos 4,8 NGÜ).

Meie käitumine peaks sarnanema Jumala teega, mitte meie endi jõul, vaid Jeesuse kaudu, kes meis elab: „Ära maksa kellelegi kurja kurjaga. Olge sihikindel, tehes kõigile head. Kui see on võimalik, nii palju kui see sinust sõltub, rahu kõigi inimestega. Ärge makske endale kätte, kallid, vaid andke teed Jumala vihale; sest on kirjutatud: Minu päralt on kättemaks. Ma maksan tagasi, ütleb Issand” (Rm 12,17-19.).

Vennalik armastus

Viis esimest mainitud voorustest on seotud uskliku siseelu ja tema suhtega Jumalaga. Kaks viimast keskenduvad tema suhetele teiste inimestega. Vennaarmastus tuleneb kreekakeelsest sõnast Philadelphia ja tähendab pühendunud praktilist hoolitsust teiste eest. See hõlmab võimet armastada kõiki inimesi kui Jeesuse Kristuse vendi ja õdesid. Kahjuks kipume oma kiindumust kuritarvitama, kinkides seda eelkõige meiega sarnastele. Sel põhjusel püüdis Peeter oma esimeses kirjas oma lugejatele sellist suhtumist soovitada: „Aga vennaarmastusest pole vaja teile kirjutada. Sest teid endid on Jumal õpetanud üksteist armastama” (1 4,9).
Vennaarmastus iseloomustab meid maailmas kui Kristuse jüngreid: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui teil on armastus üksteise vastu” (Johannese 1.3,35). Usk põhineb Jumala armastusel, mille kaudu me suudame armastada oma vendi ja õdesid nii, nagu Jeesus meid armastab.

Jumalik armastus

Armastus õdede-vendade vastu viib "armastuseni" kõigi inimeste vastu. See armastus on vähem tunnete, vaid rohkem tahte küsimus. Jumalik armastus, mida kreeka keeles nimetatakse "agape", esindab üleloomulikku armastust ja seda peetakse kõigi vooruste krooniks: "Ma palvetan, et Kristus elaks teis usu kaudu. Sa peaksid olema tema armastuses kindlalt juurdunud; sa peaksid neile tuginema. Sest ainult nii saate teie ja kõik teised kristlased kogeda tema armastuse kogu ulatust. Jah, ma palvetan, et mõistaksite üha sügavamalt seda armastust, mida me ei suuda kunagi oma mõistusega täielikult haarata. Siis täidetakse teid üha enam kõigi elurikkustega, mis on Jumalas.” (Efeslastele 3,17-19.).

Agape-armastus kehastab siirast heatahtlikkust kõigi inimeste suhtes: „Ma muutusin nõrgaks, et võita nõrgad. Ma olen saanud kõigile kõigeks, et saaksin mõnda päästa igal viisil" (1. korintlased 9,22).

Saame näidata oma armastust, kinkides oma aega, oskusi, aardeid ja elusid ümbritsevatele. Huvitav on see, et see ülistuslaul algab usust ja kulmineerub armastusega. Tuginedes oma usule Jeesusesse Kristusesse, saad sina, kallis lugeja, demonstreerida tõeliselt kristlikku käitumist, milles need seitse ligimesearmastuse voorust toimivad.

Neil Earle

Veel artikleid vooruse kohta: