Usu voorused igapäevaelus
Peetrus oli oma elus teinud arvukalt vigu. Need panid teda mõistma, et pärast leppimist Jumal Isaga Jumala armu läbi tuleks astuda konkreetseid samme, elades selles ettearvamatus maailmas „võõraste ja majalistena“. Otsekohene apostel jättis meile kirjalikul kujul seitse olulist „usu voorust“. Need kutsuvad meid üles praktilisele kristlikule eluviisile – ülima tähtsusega ja kestva tähendusega ülesandele. Peetruse jaoks on usk kõige olulisem põhimõte ja ta kirjeldab seda järgmiselt: „Püüdke seepärast kõigest väest näidata, et teie usus saate kasvatada voorust ja vooruses teadmisi ja teadmistes enesevalitsust ja enesevalitsuses kannatlikkust ja kannatlikkuses jumalakartust ja jumalakartuses vendalust ja vennaskonda armastust.“ (2. Petr 1,5-7).
Usk
Sõna „usk“ tuleneb kreekakeelsest sõnast „pistis“ ja tähistab sisuliselt täielikku usaldust Jumala tõotuste vastu. Seda usaldust illustreerib ilmekalt patriarh Aabrahami näide: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuse läbi, vaid sai vägevaks usus ja andis Jumalale au, teades täieliku kindlusega, et mida Jumal on tõotanud, seda ta ka täidab.“ (Röm 4,20-21).
Kui me ei usu lunastustöösse, mille Jumal on Kristuses teinud, pole meil kristlikul elul alust: „Paulus ja Siilas ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”” (Apg 16,31)Vana Testamendi patriarh Aabraham, keda Uues Testamendis nimetatakse "usklike isaks", lahkus tänapäeva Iraagi piirkonnast, et asuda teele Kaanani, tõotatud maa poole. Ta tegi seda isegi siis, kui ta ei teadnud oma sihtkohta: "Usu läbi kuulas Aabraham, kui ta kutsuti minema paika, mille ta pidi pärima, ja ta läks, teadmata, kuhu ta läheb." (Hebr 11,8)Ta toetus täielikult Jumala tõotustele, usaldades neid kogu südamest ja kohandades oma tegusid vastavalt.
Tänapäeval oleme sarnases olukorras nagu Aabrahamil: meie maailm on ebakindel ja habras. Me ei tea, kas tulevik toob paranemist või halveneb olukord. Eriti praegusel ajal on oluline usaldada – uskuda, et Jumal juhib meid ja meie peresid turvaliselt. Usk on tõend ja Jumala antud kindlus, mis on meie meelele ja südamele kättesaadav, et Jumal on meie eest hoolitsenud ja et kõik töötab meie heaks: „Ja me teame, et neile, kes teda armastavad, töötab kõik heaks, neile, kes tema kavatsuse järgi on kutsutud.“ (Röm 8,28).
Jeesuse Kristuse usk eristab kristlasi kõigist teistest inimestest. Pistis, usaldus Päästja ja Lunastaja vastu, kelle kaudu inimene võetakse vastu Jumala perekonda, on kõigi teiste kristlike omaduste alus.
Voorus
Usu esimene täiendus on voorus. Kreeka terminit "arete" tõlgendatakse Uues Genfi Tõlkes (NGÜ) kui "iseloomu tugevust" ja seda võib mõista ka eeskujuliku käitumisena. Seega soodustab ja tugevdab usk iseloomu tugevust. Kreeklased kasutasid sõna arete oma jumalate kohta. See tähendab tipptaset, silmapaistvust ja julgust – midagi, mis ületab tavalise ja igapäevase. Sokrates näitas voorust, kui ta jõi tsuga, et jääda oma põhimõtetele truuks. Samamoodi näitas Jeesus iseloomu tugevust, kui ta asus resoluutselt oma viimasele teekonnale Jeruusalemma, hoolimata seal teda ootavast kohutavast saatusest: "Kui aeg oli täis saanud, et ta taevasse võetaks, pööras ta oma näo, otsustanud minna Jeruusalemma." (Lk 9,51).
Eeskujulik käitumine ei tähenda ainult rääkimist, vaid ka tegutsemist. Paulus näitas üles suurt julgust ja voorust, kui kuulutas oma kindlat kavatsust külastada Jeruusalemma, kuigi Püha Vaim oli talle selgelt näidanud ähvardavat ohtu: „Miks te nutate ja murrate mu südant? Sest ma olen valmis Jeruusalemmas mitte ainult siduma, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.“ (Apg 21,13)Selline pühendumus, mille juured on arete'is, tugevdas ja julgustas algkirikut. Voorus hõlmab häid tegusid ja teenimise tegusid, mida leiame kogu algkirikust. Jaakobus rõhutas, et „usk ilma tegudeta on kasutu“. (Jak 2,20).
Erkenntnis
Koos usuga aitab iseloomu tugevus kaasa teadmistele. Püha Vaim inspireeris Peetrust kasutama kreekakeelset sõna "gnosis" termini "sophia" asemel, mida Uues Testamendis sageli tarkuse kohta kasutatakse. Teadmine gnosise tähenduses ei ole intellektuaalse pingutuse tulemus, vaid pigem Püha Vaimu antud vaimne arusaam. See arusaam keskendub Jeesuse Kristuse isikule ja Jumala Sõnale: "Usu läbi me mõistame, et universum on loodud Jumala käsul ja et nähtav ei ole tekkinud nähtavast." (Hebr 11,3).
Kogemustel põhinev Pühakirja tundmine vastab „oskusteabe“ mõistele, mille kaudu arendame praktilisi oskusi kristliku usu igapäevaelus. Paulus tunnistas, et Suurkohus koosnes saduseridest ja variseridest ning kasutas neid teadmisi gruppide üksteise vastu mängimiseks ja enda kaitsmiseks. (Apg 23,1-9).
Kui tihti me soovime, et meil oleks see võime, eriti pangatelleri, valitsusametniku, ülemuse või ebaõiglase süüdistajaga silmitsi seistes? Õige asja ütlemine sobivas koguses on kunst, milles me võime paluda abi oma Taevaselt Isalt: „Aga kui kellelgi teist puudub tarkus, siis ta palugu Jumalalt, kes annab kõigile heldelt ja laitmatult, ja see antakse teile.“ (Jak 1,5).
Mõõdukus
Kristlikuks eluks ei piisa ainult usust, voorusest ja teadmistest. Jumal kutsub iga kristlast distsiplineeritud elule, mõõdukusele. Kreeka sõna "egkrateia" tähendab enesekontrolli või enesekontrolli. See tahte kontroll, mida juhib Püha Vaim, tagab, et mõistus saab alati võidu kire või emotsioonide üle. Paulus harrastas sellist karskust, nagu ilmneb tema sõnadest: "Aga mina ei jookse sihitult ega võitle rusikaga nagu õhku. Vaid ma distsiplineerin oma ihu ja alistan selle, et ma ise pärast teistele jutlust ei kõlbmatuks ei saaks." (1. Kor 9,26-27).
Sel äreval ööl Ketsemani aias ilmutas Jeesus enesevalitsemist ja enesekontrolli, kui tema inimloomus õhutas teda ristilöömise õudusest pääsema. See täiuslik jumalik enesedistsipliin on saavutatav ainult siis, kui see pärineb Jumalast endast.
Geduld
Usk, mida ümbritsevad voorus, teadmised ja enesekontroll, soodustab kannatlikkuse ja visaduse arengut. Kreeka sõna "hupomone" täielik tähendus, mis saksa keelde tõlgitakse kui "Geduld" (kannatlikkus) või "Durchhalten" (visadus), tundub liiga passiivne. Kuigi termin "hupomone" tähistab kannatlikkust, on see eesmärgile orienteeritud kannatlikkus, mis on suunatud väärt ja realistliku eesmärgi poole. See ei seisne pelgalt passiivses ootamises, vaid ootuses ja vankumatus otsusekindluses püsimises. Kreeklased kasutasid seda terminit taime kohta, mis edeneb isegi rasketes ja ebasoodsates tingimustes. Kirjas heebrealastele seostatakse "hupomone" (vastupidavust) visadusega, mis kestab ja õitseb võidu ootuses isegi rasketes tingimustes: "Jookskem visadusega meile määratud võidujooksu, vaadates Jeesust, meie usu alustajat ja täidesaatjat, kes eesoleva rõõmu pärast kannatas risti, põlates selle häbi, ja istus Jumala trooni paremale käele." (Hebr 12,1-2).
See tähendab näiteks kannatlikku tervenemise ootamist haiguse korral või positiivse vastuse ootamist Jumala poole pöördunud palvele. Psalmid on täis üleskutseid visadusele: „Ma ootan Issandat, mu hing ootab ja tema sõna peale ma panen oma lootuse.“ (Ps 130,5).
Nende palvetega kaasneb kindel usk Jumala armastavasse väesse olla relvastatud kõigi väljakutsete vastu, mida elu meile esitab. Vankumatusega kaasneb elavus ja optimism, mitte tahtmine alla anda. See otsusekindlus on isegi tugevam kui meie hirm surma ees.
vagadus
Järgmine voorus, mis usu alusest areneb, on „Eusebeia“ ehk vagadus. See termin viitab inimese kohustusele karta Jumalat aupaklikult: „Kõik, mis viib ellu ja vagadusele, on meile antud tema jumaliku väe läbi tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud oma au ja väega.“ (2. Petr 1,3).
Meie elu peaks selgelt peegeldama ülalt antud elu erakordseid omadusi. Meid ümbritsevad peaksid suutma ära tunda, et oleme taevase Isa lapsed. Paulus tuletab meile meelde: „Sest kehaline treening on küllaltki kasulik, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ja sellel on nii praeguse kui ka tulevase elu tõotus.“ (1. Tim 4,8).
Meie käitumine peaks olema Jumala omaga sarnane, mitte meie endi jõu, vaid Jeesuse kaudu, kes elab meis: „Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga. Püüdke teha seda, mis on õige kõigi inimeste silmis. Kui võimalik, niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigiga. Ärge makske kätte, armsad, vaid andke ruumi Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte,” ütleb Issand. (Röm 12,17-19).
Vennalik armastus
Esimesed viis mainitud voorust on seotud uskliku siseelu ja tema suhtega Jumalaga. Kaks viimast käsitlevad tema suhet teiste inimestega. Vennalik armastus pärineb kreekakeelsest sõnast "philadelphia" ja tähendab pühendunud, praktilist hoolitsust teiste eest. See hõlmab võimet armastada kõiki inimesi kui Jeesuse Kristuse vendi ja õdesid. Kahjuks kipume oma kiindumust valesti kasutama, suunates selle peamiselt neile, kes on meiega sarnased. Sel põhjusel püüdis Peetrus oma esimeses kirjas lugejatesse sisendada sellist suhtumist: "Vennaliku armastuse kohta ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid ise õpetanud üksteist armastama." (1.Thess 4,9).
Vennalik armastus iseloomustab meid maailmas Kristuse jüngritena: "Selle järgi tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." (Joh 13,35)Usk põhineb Jumala armastusel, mille kaudu me suudame armastada oma vendi ja õdesid nii, nagu Jeesus meid armastab.
Jumalik armastus
Armastus vendade ja õdede vastu kulmineerub armastuses kõigi inimeste vastu. See armastus on vähem tunnete ja rohkem tahte küsimus. Jumalik armastus, mida kreeka keeles nimetatakse agape'ks, esindab üleloomulikku armastust ja seda peetakse kõigi vooruste krooniks: "Minu palve on, et Kristus elaks teie sees usu kaudu. Juurduge ja rajage end tema armastusse, et teie koos kõigi teiste kristlastega kogeksite tema armastuse täit mõõtu. Jah, ma palvetan, et te mõistaksite seda armastust üha sügavamalt, mida me oma mõistusega kunagi täielikult haarata ei suuda. Siis täidetakse teid ka üha enam kõigi elu rikkustega, mida võib leida Jumalas." (Eph 3,17-19).
Agape armastus kehastab ehtsa heatahtlikkuse vaimu kõigi inimeste suhtes: "Nõrkadele sain nõrgaks, et võita nõrgad. Kõigile sain kõigeks, et igati mõned päästa." (1. Kor 9,22).
Saame näidata oma armastust, kinkides oma aega, oskusi, aardeid ja elusid ümbritsevatele. Huvitav on see, et see ülistuslaul algab usust ja kulmineerub armastusega. Tuginedes oma usule Jeesusesse Kristusesse, saad sina, kallis lugeja, demonstreerida tõeliselt kristlikku käitumist, milles need seitse ligimesearmastuse voorust toimivad.
Neil Earle
Veel artikleid vooruse kohta:
