Hölle
Põrgu on eraldatus ja võõrandumine Jumalast, mille on valinud parandamatud patused. Uues Testamendis räägitakse põrgust piltlikult kui "tulejärvest", "pimedusest" ja Gehennast (Jeruusalemma lähedal asuva Hinnomi oru järgi, mis on räpaste põlemispaik). Põrgut kirjeldatakse kui karistust, kannatusi, piina, igavest hävingut, nutmist ja hammaste krigistamist. Scheol ja Hades, kaks piibli algkeelte terminit, mida sageli tõlgitakse kui "põrgu" ja "haud", viitavad tavaliselt surnute kuningriigile. Piibel õpetab, et kahetsematud patused saavad teise surma tulejärves, kuid see ei anna täiesti selgeks, kas see tähendab hävitamist või teadlikku vaimset võõrandumist Jumalast. (2. Thessalonicher 1,8-9; Matthäus 10,28; 25,41.46; Offenbarung 20,14-15; 21,8; Matthäus 13,42; Psalm 49,14-15)
Hölle
„Kui su parem käsi sind pahandab, siis raiu see maha ja heida ära! Parem on sulle, et üks osa oma ihust kaob kui et kogu su ihu läheb põrgusse.” (Mt 5,30)Põrgu on väga tõsine paik. Me peame Jeesuse hoiatust tõsiselt võtma.
Meie lähenemine
Meie usutunnistus kirjeldab põrgut kui "eraldatust ja võõrandumist Jumalast, mille on valinud parandamatud patused". Me ei ütle, kas see eraldatus ja võõrandumine tähendab igavest kannatusi või teadvuse täielikku lakkamist. Tõepoolest, me ütleme, et Piibel ei tee seda täiesti selgeks.
Kui tegemist on põrguga, peame kuulama Jeesust, nagu paljude teiste teemade puhul. Kui me võtame Jeesuse tõsiselt, kui ta õpetab armu ja halastust, siis peaksime teda ka karistamisest rääkides tõsiselt võtma. Lõppude lõpuks ei tähenda halastus palju, kui midagi ei säästnud.
Hoiatused tulekahju kohta
Jeesus hoiatas ühes tähendamissõnas, et kurjad visatakse tulisesse ahju. (Mt 13,50)Selles tähendamissõnas ei rääkinud ta krematsioonist, vaid „nutmisest ja hammaste kiristamises“. Teises tähendamissõnas kirjeldab Jeesus sulase karistust, kes oli küll andeks saanud, aga polnud oma kaassulase peale andestanud, kui „piina“. (Mt 18,34)Teine tähendamissõna kirjeldab kurja inimest, kes seotakse kinni ja heidetakse "pimedusse". (Mt 22,13)Seda pimedust kirjeldatakse kui nutu ja hammaste krigistamise paika.
Jeesus ei selgita, kas pimeduses inimesed kannatavad valu või leina all, ja ta ei selgita, kas nad hõõruvad oma hambad kahetsusest või vihast. See ei ole eesmärk. Tegelikult ei kirjelda ta kunagi kurja saatust üksikasjalikult.
Jeesus hoiatab inimesi aga otsekoheselt, et nad ei klammerduks millegi külge, sest see viiks igavesse tulle heidemiseni. „Kui su käsi või jalg sind pahandab, siis raiu see maha ja viska minema,” hoiatas Jeesus. „Parem on sul minna ellu vigase või lonkavana kui et sul on kaks kätt või kaks jalga ja sind heidetakse igavesse tulle.” (Mt 18,7-8)Parem on end selles elus eitada kui „põrgutulle visata“ (salm 9).
Kas kurjuse karistamine kestab igavesti? Piiblit saab selles küsimuses tõlgendada mitmel viisil. Mõned salmid viitavad igavesele karistusele, samas kui teised viitavad piiratud ajale. Kuid kummalgi juhul tuleb põrgu igal juhul vältida.
See meenutab mulle selleteemalist InterVarsity Pressi raamatut „Kaks põrgu vaadet”. Edward Fudge pooldab hävitamist; Robert Peterson väidab igaveste kannatuste eest. Selle raamatu kaanel on kaks meest, mõlemad käed ees
pea hirmu või hirmu väljendusena. Graafik on mõeldud väljendama seda,
Kuigi põrgu kohta on kaks vaadet, on kohutav, olenemata sellest, kuidas põrgu näeb. Jumal on halastav, kuid Jumalale vastu astuv isik lükkab tagasi oma halastuse ja kannatab.
Uue Testamendi kirjad
Jeesus kasutas erinevaid pilte, et karistada neid, kes lükkavad tagasi Jumala halastuse: tulekahju, pimedus, ahastus ja hävitamine.
Apostlid rääkisid ka kohtumõistmisest ja karistusest, kuid nad kirjeldasid seda erinevalt. Paulus kirjutas: „Aga viha ja ägedus nende peale, kes on isekad ega kuuletu tõele, vaid kuuletuvad kurjusele; viletsus ja ahastus igaühe peale, kes teeb kurja, esmalt juudi ja siis kreeklase peale.” (Röm 2,8-9).
Tessaloonika koguduse tagakiusajate kohta kirjutas Paulus: „Neid ootab karistus, igavene hukatus, eemaldumine Issanda palgest ja tema auhiilguse vägevusest.” (1Th 1,9)Seetõttu defineerime oma uskumustes põrgut kui "eraldatust ja võõrandumist Jumalast".
Vanas Testamendis oli karistus Moosese Seaduse hülgamise eest surm, aga igaüks, kes tahtlikult Jeesuse hülgab, väärib suuremat karistust, ütleb ta. Hebräer 10,28-29„Hirmus on langeda elava Jumala kätte“ (s 31). Jumal on halastav üle kõige, aga kui inimene hülgab Tema halastuse, jääb alles vaid kohtuotsus. Jumal ei taha, et keegi kannataks põrgu õudusi – Ta tahab, et kõik jõuaksid meeleparandusele ja pääsemisele. (2Pt 2,9)Aga need, kes sellise imelise armu tagasi lükkavad, kannatavad. See on nende, mitte Jumala otsus. Seetõttu väidavad meie uskumused, et põrgu "valisid parandamatud patused". See on pildi oluline osa.
Jumala lõplik võit on samuti pildi oluline osa. Kõik antakse Kristuse kontrolli alla, sest tema on lunastanud kogu loodu. (1Kor 15,20-24; Kol 1,20)Kõik saab korda. Isegi surm ja surnute kuningriik hävitatakse lõpuks. (Offb 20,14)Piibel ei ütle meile, kuidas põrgu sellesse pilti sobitub, ega me ka väida teadvat. Me lihtsalt usume, et õiglusest ja halastusest tulvil Jumal viib kõik parimal võimalikul viisil hea lõpuni.
Jumala õiglus ja halastus
Armastuse Jumal ei piinaks inimesi kogu igaviku eest, mõned ütlevad. Piibel näitab Jumalat, kes on kaastundlik. Pigem vabastaks ta inimesed oma viletsusest, selle asemel et lasta neil igavesti kannatada. Traditsiooniline doktriin igavesest karistavast põrgusest, paljud usuvad, on Jumala poolt eksitav nägemus, mis on kohutav näide. Pealegi ei oleks õige igavesti karistada inimesi elu eest, mis kestis vaid paar aastat või aastakümmet.
Kuid mäss Jumala vastu on lõputult kohutav, ütlevad mõned teoloogid. Me ei saa mõõta kurja ajal, mis kulub selle pühendumiseks, nad selgitavad. Mõrv võib võtta vaid paar minutit, kuid tagajärjed võivad ulatuda aastakümnetele või sajanditele. Mässulised Jumala vastu on universumi kõige halvem patt, mida nad ütlevad, nii et see väärib halvimat karistust.
Probleem on selles, et inimesed ei mõista tegelikult õiglust ega halastust. Inimesed ei ole kvalifitseeritud kohut mõistma – aga Jeesus Kristus on. Tema mõistab maailma üle õiglaselt kohut. (Ps 9,8; Joh 5,22; Röm 2,6-11)Me võime usaldada tema otsustusvõimet, teades, et ta on nii õiglane kui ka halastav.
Kui põrgu teema on adresseeritud, paistavad mõned Piibli osad rõhku valu ja karistamisele ning teised kasutavad hävitamise ja lõpetamise pilte. Selle asemel, et püüda ühest kirjeldusest teise ühitada, räägime mõlemast. Kui tegemist on põrguga, peame usaldama Jumalat, mitte meie kujutlusvõimet.
Kõigest, mida Jeesus põrgu kohta ütles, on kõige olulisem see, et Jeesus on probleemi lahendus. Temas ei ole hukatust. (Röm 8,1)Tema on tee, tõde ja igavene elu.
Joseph Tkach
