Kiriku ülesanne

Inimestrateegiad põhinevad piiratud arusaamal ja parimad hinnangud, mida inimesed saavad teha. Teiselt poolt, Jumala strateegia, tema üleskutse meie elus, põhineb absoluutselt täiuslikul mõistmisel põhi-ja ülimast reaalsusest. See on tõepoolest kristluse au: asjad on esitatud nii nagu nad tegelikult on. Kõikide haiguste kristlik diagnoos maailmas, rahvaste konfliktidest inimese hingesse, on tõsi, sest see peegeldab tõelist arusaamist inimese seisundist.

NT tähed algavad alati tõega, me nimetame seda "õpetuseks". NT kirjutajad kutsuvad meid alati tagasi reaalsusesse. Alles siis, kui see tõe alus on paika pandud, lähevad nad üle praktilise rakendamise näpunäidetele. Kui rumal on alustada millestki muust kui tõest.

Efeslaste sissejuhatavas peatükis esitab Paulus kiriku eesmärgi kohta mitu selget avaldust. See ei ole mitte ainult igaviku eesmärk, vaid udune tuleviku fantaasia, vaid eesmärk siin ja praegu. 

Kirik peaks peegeldama Jumala pühadust

„Sest ta valis meid temas enne maailma rajamist seisma pühadena ja laitmatutena tema ees.” (Eph 1,4)Siit näeme selgelt, et kirik ei ole pelgalt Jumala hilisem leiutis. See oli planeeritud ammu enne maailma loomist.

Ja mis on Jumala esimene huvi Kiriku vastu? Ta ei ole esimene, kes on kirikust huvitatud, aga mida kirik on. Oluline peab toimuma, sest see, mida me oleme, määrab, mida me teeme. Et mõista Jumala rahva moraalset iseloomu, on oluline mõista Kiriku olemust. Kristlastena peaksime olema moraalsed näited maailmast, peegeldades Jeesuse Kristuse puhtat iseloomu ja pühadust.

On ilmne, et tõeline kristlane, olgu ta siis peapiiskop või tavaline võhik, peaks oma kristlust selgelt ja veenvalt ilmestama sellega, kuidas ta elab, räägib, tegutseb ja reageerib. Meie, kristlased, kutsuti seisma "püha ja laitmatuna" Jumala ees. Me peame peegeldama tema pühadust, see on ka kiriku eesmärk.

Kirik peab ilmutama Jumala au

Paulus annab meile kirikule veel ühe eesmärgi Efeslaste esimeses peatükis „Ta määras meid armastusse Jeesuse Kristuse läbi poegadeks, kes pidid olema tema omad, vastavalt tema tahtmisele kiita tema armu au” (s 5). ). „Me peaksime teenima tema au ülistamiseks, meie, kes oleme lootnud Kristusele algusest peale” (s 12).

Pea meeles! Lause: "Meie, kes me algusest peale panime lootuse Kristusele," viitab meile, kristlastele, kes on määratud, kutsutud elama tema au ülistuse nimel. Kiriku esimene ülesanne ei ole inimeste heaolu. Kindlasti on meie heaolu ka Jumalale väga oluline, kuid see pole kiriku esmane ülesanne. Pigem valis Jumal meid Tema au ülistama, et meie elu kaudu saaks tema au maailmale ilmutada. Nagu "Lootus kõigile" ütleb: "Nüüd peame oma eluga tegema Jumala au kõigile nähtavaks."

Mis on Jumala Auhiilgus? See on Jumal ise, ilmutus sellest, mida Jumal on ja teeb. Probleemiks selles maailmas on tema teadmatus Jumalast. Ta ei mõista teda. Kogu oma tõe leidmise otsimise ja ekslemise ajal ei tunne ta Jumalat. Kuid Jumala au peaks ilmutama Jumalat, et näidata maailmale, milline ta tegelikult on. Kui kiriku kaudu näidatakse Jumala tegusid ja Jumala olemust, siis teda ülistatakse. Nagu Paulus 2. Korinther 4, 6 kirjeldatud:

Sest Jumal on see, kes käskis: „Pimedusest paistku valgus!“ Tema on see, kes on lasknud valguse paistma meie südames, et Kristuse palge ees paistaks tunnetus Jumala aust.

Inimesed näevad Jumala au Kristuse näol, tema iseloomus. Ja see au, nagu Paulus ütleb, on leitav ka „meie südametes“. Jumal kutsub kirikut ilmutama maailmale oma iseloomu au, mis on leitav Kristuse näol. See peegeldub ka... Epheser 1, 22 – 23 Ta mainib: „Jah, ta pani kõik tema (Jeesuse) jalge ette ja tegi temast peaks kogudusele, mis on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.“ See on võimas väide! Siin ütleb Paulus, et kõike, mis Jeesus on (tema täius), saab näha tema ihus ja see ongi kirik! Kiriku saladus on see, et Kristus elab selles ja kiriku sõnum maailmale on kuulutada teda ja rääkida Jeesusest. Paulus kirjeldab seda kiriku tõe saladust uuesti ... Epheser 2,19-22

Sellest tulenevalt ei ole te enam võõrad ja võõrad, aga sa oled täis pühakute ja Jumala kodakodanikud, kes on ehitatud apostlite ja prohvetite maapinnale, kus Jeesus ise on nurgakivi. Temas kasvab iga koobas, mis on kokku pandud, üles püha templisse Issandas, ja selles olete ka üles ehitatud Jumala elukohta Vaimus.

Siin peitub Kiriku, Jumala elupaiga püha müsteerium. Ta elab oma rahva seas. See on Kiriku suur kutsumus: teha nähtamatu Kristus nähtavaks. Paulus kirjeldab omaenda teenimistööd kristlase eeskujuna... Epheser 3.9-10"Ja et anda kõigile valgust selle saladuse mõistmiseks, mis on olnud igavesest ajast varjul Jumalas, kõigi asjade Loojas, et nüüd Jumala mitmekesine tarkus saaks teatavaks taevaste võimudele ja vägedele kiriku kaudu."

Selge. Kiriku töö seisneb selles, et "Jumala mitmekülgne tarkus saaks teatavaks." Neid tehakse teatavaks mitte ainult inimestele, vaid ka inglitele, kes kogudust valvavad. Need on „võimud ja võimud taevastes ruumides.” Lisaks inimestele on ka teisi olendeid, kes pööravad tähelepanu kirikule ja õpivad sellest.

Ülaltoodud salmid teevad ühe asja kindlasti täiesti selgeks: kiriku kutsumus on selgitada sõnadega Kristuse iseloomu, kes elab meis, ja näidata seda oma suhtumise ja tegude kaudu. Me peame kuulutama elumuutva kohtumise reaalsust elava Kristusega ja illustreerima seda muutumist ilmekalt armastusest täidetud isetu elu kaudu. Kuni me seda ei tee, pole miski muu, mida me teeme, Jumala jaoks efektiivne. See on kiriku kutsumus, millest Paulus räägib, kui ta... Epheser 4, 1 kirjutab: „Seepärast manitsen ma teid… Käige viisil, mis on vääriline teie kutsumusele.“

Pane tähele, kuidas Issand Jeesus ise kinnitab seda kutset Apostlite tegude avapeatükis, 8. salmis. Vahetult enne oma Isa juurde minekut ütleb Jeesus oma jüngritele: „Kuid te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ja te olete minu tunnistajateks Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ja Samaarial ning kuni maailma äärteni. maa."
Eesmärk nr. 3: Kirik peaks olema Kristuse tunnistus.

Kiriku kutse on olla tunnistaja ja tunnistaja on see, kes selgitab ja kujutab elavalt. Apostel Peetril on suurepärane kiri kiriku tunnistuse kohta oma esimeses kirjas: „Aga teie olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, kes peab kuulutama tema kiitust, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde.” (1. Petrus 2,9)

Pange tähele struktuuri "Sa oled... ja peaksite." See on meie kui kristlaste peamine ülesanne. Jeesus Kristus elab meis, et saaksime kujutada Ühe elu ja iseloomu. Iga kristlase kohustus on jagada seda kutset kirikule. Kõik on kutsutud, kõigis elab Jumala Vaim, kõigilt oodatakse oma kutsumuse täitmist maailmas. See on selge toon, mis kõlab kogu efeslastele. Kiriku tunnistaja võib mõnikord väljenduda ka rühmana, kuid tunnistamise kohustus on isiklik. See on minu ja teie isiklik vastutus.

Aga siin kerkib esile veel üks probleem: potentsiaalselt vale kristluse probleem. Kirikul ja ka üksikutel kristlastel on nii lihtne rääkida Kristuse iseloomu selgitamisest ja teha selle kohta suuri väiteid. Paljud mittekristlased, kes kristlasi hästi tunnevad, teavad kogemusest, et kristlaste esitletav kuvand ei vasta alati Jeesuse Kristuse tõelisele piiblilisele kuvandile. Sel põhjusel kirjeldab apostel Paulus seda tõelist Kristuse-sarnast iseloomu hoolikalt valitud sõnadega: „Kõige alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, nagu need, kes üksteist armastuses kannavad, ja püüdes igati hoida Vaimu ühtsust rahusidemes.“ (Epheser 4, 2 – 3)

Alandlikkus, kannatlikkus, armastus, ühtsus ja rahu on Jeesuse tõelised omadused. Kristlased peavad olema tunnistajad, kuid mitte üleolevad ja ebaviisakad, mitte "sinast pühama" hoiakuga, mitte silmakirjalikus ülbuses ja kindlasti mitte räpases kirikuvaidluses, kus kristlased astuvad kristlastele vastu. Kirik ei tohiks endast rääkida. Ta peaks olema leebe, mitte nõudma oma võimu ega taotlema suuremat prestiiži. Kirik ei saa päästa maailma, kuid Kiriku Issand saab seda teha. Kristlased ei pea töötama Kiriku heaks ega kulutama sellele oma eluenergiat, vaid Kiriku Issanda heaks.

Kirik ei suuda oma Issandat kinni pidada, kui ta ennast võimendab. Tõeline kirik ei püüa maailma silmis võimu saada, sest sellel on juba kogu see võim, mida ta vajab Issandalt, kes selles elab.

Lisaks peaks kirik olema kannatlik ja andestav, teades, et tõe seeme vajab aega idanemiseks, aega kasvada ja aega vilja kandmiseks. Kirik ei tohiks nõuda, et ühiskond teeks järsku kiireid muutusi pikemas perspektiivis. Pigem peaks kirik oma näite kaudu näitama positiivseid sotsiaalseid muutusi, vältides kurja, praktiseerides õiglust ja levitades tõe seemet, mis seejärel juurdub ühiskonnas ja toob lõpuks kaasa muutuste vilju.

Tõelise kristluse märk

Ajaloolane Edward Gibbon ei omista oma raamatus Rooma impeeriumi allakäik ja langus Rooma kokkuvarisemise põhjuseks mitte vaenlaste sissetungi, vaid sisemise lagunemise. Selles raamatus on lõik, mille Sir Winston Churchill pähe õppis, kuna leidis, et see on nii asjakohane ja õpetlik. On märkimisväärne, et see lõik käsitles kiriku rolli kahanevas impeeriumis.

„Samal ajal kui suurt ehitist (Rooma impeeriumi) rünnati avaliku vägivallaga ja õõnestati aeglase lagunemisega, hiilis puhas ja alandlik religioon õrnalt inimeste meeltesse, kasvas vaikuses ja alandlikkuses, kogus hoogu vastupanu kaudu ning heiskas lõpuks ristilipu Kapitooliumi varemetele.“ Jeesuse Kristuse elu silmapaistev märk kristlases on muidugi armastus. Armastus, mis aktsepteerib teisi sellistena, nagu nad on. Armastus, mis on halastav ja andestav. Armastus, mis püüab tervendada arusaamatusi, lõhesid ja purunenud suhteid. Jeesus ütles ... Johannes 13, 35„Selle järgi tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ See armastus ei väljendu kunagi rivaalitsemise, ahnuse, hooplemise, kannatamatuse ega eelarvamuste kaudu. See on täielik vastand solvangutele, laimule, isepäisusele ja lõhenemisele.

Siin avastame ühendava jõu, mis võimaldab kirikul täita oma eesmärki maailmas: Kristuse armastuse. Kuidas me peegeldame Jumala pühadust? Meie armastuse kaudu! Kuidas me avaldame Jumala au? Meie armastuse kaudu! Kuidas me anname tunnistust Jeesuse Kristuse tegelikkusest? Meie armastuse kaudu! NT-l on vähe öelda kristlaste kohta, kes osalevad poliitikas või „pereväärtuste” kaitsmises või rahu ja õigluse edendamises, pornograafia vastu või selle või teise rõhutud grupi õiguste kaitsmise kohta. Ma ei ütle, et kristlased ei peaks nende asjadega tegelema. Ilmselgelt ei saa sul olla südant täis armastust inimeste vastu ega ka selliste asjade pärast muretseda. Kuid UT räägib nendest asjadest suhteliselt vähe, sest Jumal teab, et ainus viis nende probleemide lahendamiseks ja purunenud suhete tervendamiseks on tuua inimeste ellu täiesti uus dünaamika – Jeesuse Kristuse elu dünaamika.

Jeesuse Kristuse elu on see, et mehed ja naised tõesti vajavad. Pimeduse eemaldamine algab valguse kasutuselevõtuga. Viha eemaldamine algab armastuse juurutamisega. Haiguse ja viletsuse eemaldamine algab eluga. Me peame alustama Kristuse tutvustamist, sest see on meie kutsumus, millele me oleme kutsutud.

Evangeelium idanes meiega sarnases sotsiaalses kliimas: see oli ebaõigluse, rassilise lõhestumise, lokkava kuritegevuse, ohjeldamatu ebamoraalsuse, majandusliku ebakindluse ja laialt levinud hirmu aeg. Algkirik püüdis ellu jääda halastamatu ja mõrvarliku tagakiusamise all, mida me tänapäeval isegi ette ei kujuta. Kuid algkirik ei näinud oma kutsumust ebaõigluse ja rõhumise vastu võitlemises ega oma "õiguste" jõustamises. Algkirik pidas oma missiooniks Jumala pühaduse peegeldamist, Jumala au ilmutamist ja Jeesuse Kristuse reaalsuse tunnistamist. Ja ta tegi seda, näidates ilmekalt üles piiritut armastust nii oma rahva kui ka väljaspool olijate vastu.

Kohvi väliskülg

Kõik, kes otsivad Pühakirja, mis toetavad streike, proteste, boikotte ja muid poliitilisi aktsioone sotsiaalsete puudujääkide lahendamiseks, peavad pettuma. Jeesus nimetas seda "välise pesemiseks". Tõeline kristlik revolutsioon muudab inimesi seestpoolt. Ta puhastab tassi sisemuse. See ei muuda ainult märksõnu plakatil, mida inimene kannab. See muudab inimese südant.

Kirikud libisevad siin sageli eksiteele. Nad satuvad poliitiliste programmide kinnisideeks, kas paremalt või vasakult. Kristus tuli maailma ühiskonda muutma, kuid mitte poliitilise tegevuse kaudu. Tema plaan on, et ta muudab ühiskonda, muutes selles ühiskonnas inimest, andes neile uue südame, uue meele, ümberorienteerumise, uue suuna, uue sünni, uue ärganud elu ja enese ja isekuse surm. Kui indiviid sellisel viisil ümber kujundatakse, on meil uus ühiskond.

Kui me muutume seestpoolt, kui meie sisemine mina puhastatakse, muutub kogu meie vaatenurk inimsuhetele. Konflikti või väärkohtlemisega silmitsi seistes kipume reageerima põhimõttega „silm silma vastu“. Kuid Jeesus kutsub meid uutmoodi reageerima: „Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad.“ Apostel Paulus kutsub meid sellisele reageerimisele, kui ta kirjutab: „Olge üksteisega üksmeelsed... Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga... Ärge laske kurjal võitu saada enda üle, vaid võida kuri heaga!“ (Römer 12, 14 – 21)

Sõnum, mille Jumal on Kirikule usaldanud, on kõige laialdasem sõnum, mida maailm on kunagi kuulnud. Kas me peaksime selle sõnumi poliitilise ja sotsiaalse tegevuse kasuks toetama? Kas peaksime olema veendunud, et kirik on lihtsalt ilmalik, poliitiline või ühiskondlik organisatsioon? Kas meil on piisavalt usku Jumalasse, kas me oleme temaga nõus, et tema kirikus elav kristlane armastus muudab seda maailma, mitte poliitilist võimu ja muid sotsiaalseid meetmeid?

Jumal kutsub meid muutuma vastutustundlikeks isikuteks, kes levitavad seda radikaalset, häirivat, elu muutvat head Jeesuse Kristuse head uudist kogu ühiskonnas. Selle võimsa, ümberkujundava ja enneolematu sõnumiga peab kirik taaskäivitama kaubanduse ja tööstuse, hariduse ja õppimise, kunsti ja pereelu ning meie sotsiaalsed institutsioonid. Ülestõusnud Issand Jeesus Kristus on jõudnud meie juurde, et implanteerida meid oma lõputu elu. Ta on valmis ja võimeline muutma meid armastavateks, kannatlikeks, usaldusväärseteks inimesteks, nii et meid tugevdatakse, et tulla toime kõigi elu probleemidega ja väljakutsetega. See on meie sõnum väsinud maailmale, mis on täis hirmu ja kannatusi. See on armastuse ja lootuse sõnum, et me toome kaasa rahutud ja meeleheitel maailma.

Me elame, et peegeldada Jumala pühadust, paljastada Jumala au ja tunnistada tõsiasja, et Jeesus tuli meestele ja naistele puhastamiseks nii sees kui väljas. Me elame, et armastada üksteist ja näidata maailma kristlikku armastust. See on meie eesmärk, see on Kiriku kutsumus.

Michael Morrison