Eneseõigustusest kaugemale

Tundsin vajadust need kingapaari osta, sest need olid müügil ja sobisid hästi eelmisel nädalal ostetud kleidiga. Maanteel tundsin, et olen sunnitud kiirendama, sest minu taga sõitnud sõidukid andsid oma kiire edenemisega märku, et peaksin kiirust suurendama. Sõin viimase koogi ära, et külmikus ruumi teha – vajadus, mis tundus mulle igati mõistlik. Me hakkame väikseid valgeid valesid rääkima lapsepõlves ja jätkame seda ka täiskasvanueas.

Me kasutame neid väikeseid valgeid valesid sageli kartuses kahjustada meid ümbritsevate inimeste tundeid. Need tulevad mängu siis, kui teeme toiminguid, mida sisimas teame, et me ei peaks seda tegema. Need on teod, mis panevad meid tundma süüdi, kuid sageli ei tunne me end süüdi, sest oleme veendunud, et meie tegudel on mõjuvad põhjused. Me näeme vajadust, mis sunnib meid tegema teatud toiminguid, mis tunduvad meile sel hetkel hädavajalikud ja mis ilmselt ei kahjusta kedagi. Seda nähtust nimetatakse eneseõigustuseks, millesse paljud meist suhtuvad ilma seda teadlikult teadvustamata. Sellest võib saada harjumus, mõtteviis, mis ei lase meil oma tegude eest vastutust võtta. Isiklikult avastan end sageli õigustamas, kui olen mõtlematult teinud kriitilisi või ebasõbralikke kommentaare. Keelt on raske ohjeldada ja ma püüan oma süütunnet õigustustega vaigistada.

Meie põhjendused teenivad mitut eesmärki: need võivad edendada üleolekutunnet, minimeerida meie süütunnet, tugevdada meie usku, et meil on õigus, ja pakkuda meile turvatunnet, et me ei pea kartma negatiivseid tagajärgi.

See eneseõigustus ei tee meid süütuks. See on petlik ja paneb meid uskuma, et võime karistamatult teha eksitusi. Siiski on omamoodi õigeksmõistmine, mis teeb inimese tõeliselt süütuks: "Aga kes ei tee tegusid, vaid usub sellesse, kes mõistab õigeks jumalakartmatu, selle usk loetakse õiguseks" (Roomlastele) 4,5).

Kui me saame Jumalalt õigeksmõistmise ainuüksi usu kaudu, vabastab ta meid süüst ja teeb meid enesele vastuvõetavaks: "Sest armust olete päästetud usu läbi ja mitte teie endi poolt, see on Jumala and, mitte tegude kaudu. et keegi ei saaks kiidelda” (Efeslastele 2,8-9.).

Jumalik õigustamine erineb põhimõtteliselt inimese eneseõigustamisest, mis püüab välja vabandada meie patust käitumist väidetavalt mõjuvate põhjustega. Me saame tõelise õigeksmõistmise ainult Jeesuse Kristuse kaudu. See ei esinda meie endi õigust, vaid on õigus, mis tuleb meile Jeesuse ohvri kaudu. Need, kes saavad õigeks elava usu kaudu Kristusesse, ei tunne enam vajadust end õigustada. Tõeline usk viib paratamatult kuulekuse tegudeni. Kui kuuletume Jeesusele, oma Issandale, mõistame oma motiive ja võtame vastutuse. Tõeline õigustus ei paku kaitse illusiooni, vaid tõelist turvalisust. Olla õige Jumala silmis on lõpmatult väärtuslikum kui olla õige meie enda silmis. Ja see on tõesti soovitav seisund.

Tammy Tkach

Veel artikleid eneseõigustamise kohta:

Mis on päästmine?

Grace parim õpetaja