Miks pidi Jeesus surema?

214 miks Jeesus suri?Jeesuse töö oli hämmastavalt viljakas. Ta õpetas ja paranes tuhandeid. Ta tõmbas suurt hulka kuulajaid ja oleks võinud palju suuremat mõju avaldada. Ta oleks võinud tervendada tuhandeid, kui ta oleks läinud teistes maades elavate juutide ja mitte-juutide juurde. Kuid Jeesus andis oma tööle järsu lõpu. Ta oleks võinud vältida vahistamist, kuid ta otsustas surra selle asemel, et oma sõnumit maailma suunata. Kuigi tema õpetused olid olulised, ei tulnud ta mitte ainult õpetama, vaid ka surema ja tema surmaga on ta teinud rohkem kui oma elus. Surm oli Jeesuse töö kõige olulisem osa. Kui me mõtleme Jeesusele, mõtleme ristile kui kristluse sümbolile, Issanda õhtusöögi leivale ja veinile. Meie Lunastaja on Lunastaja, kes suri.

Sündinud surema

Vana Testament ütleb meile, et Jumal ilmus inimkujus mitu korda. Kui Jeesus oleks tahtnud ainult paraneda ja õpetada, oleks ta võinud lihtsalt "ilmuda". Kuid ta tegi rohkem: temast sai inimene. Miks? Et ta saaks surra. Jeesuse mõistmiseks peame mõistma tema surma. Tema surm on keskne osa päästesõnumist ja midagi, mis mõjutab otseselt kõiki kristlasi.

Jeesus ütles, et „Inimese Poega ei tulnud teenida, vaid ta pidi teenima ja andma oma elu lunastuse eest [paljude Piibel ja Elberfeldi Piibel: lunaraha] paljude eest. 20,28). Ta tuli ohverdama oma elu, surema; tema surm peaks teistele päästmist “ostma”. See oli peamine põhjus, miks ta maa peale tuli. Tema veri valati teiste eest.

Jeesus teatas oma kirest ja surmast oma jüngritele, kuid ilmselt ei uskunud nad teda. „Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele näitama, kuidas ta peab minema Jeruusalemma ja kannatama palju vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate käes ning saama surma ja kolmandal päeval üles äratada. Ja Peetrus võttis ta kõrvale ja sõimas teda, öeldes: "Jumal hoidku sind, Issand!" Ärge laske sellel endaga juhtuda!" (Matteuse 1. Kor6,21-22.)

Jeesus teadis, et ta peab surema, sest see oli nii kirjutatud. "...Ja kuidas on siis kirjutatud Inimese Pojast, et ta peab palju kannatama ja olema põlatud?" (Mark. 9,12; 9,31; 10,33-34.) "Ja ta alustas Moosesest ja kõigist prohvetitest ning selgitas neile, mis temast on öeldud kogu Pühakirjas... Nii on kirjutatud, et Kristus kannatab ja tõuseb surnuist üles kolmandal päeval" (Luk. 24,27 ja 46).

Kõik juhtus Jumala plaani järgi: Heroodes ja Pilaatus tegid ainult seda, mida pidi juhtuma Jumala käsi ja nõu, mis oli "eelnevalt määratud" (Apostlite teod 4,28). Ketsemani aias anus ta palves, kas ei võiks olla teist teed; seda ei olnud (Lk. 22,42). Tema surm oli meie päästmiseks vajalik.

Kannatavat teenijat

Kus see oli kirjutatud? Selgeim ennustus on kirjas Jesaja 53. Jeesusel endal on Jesaja 53,12 tsiteeritud: "Sest ma ütlen teile, minus peab sündima see, mis on kirjutatud: "Tema arvati kurjategijate hulka." Sest see, mis minust on kirjutatud, läheb täide” (Luuka 22,37). Patuta Jeesus tuleks lugeda patuste hulka.

Mida veel on kirjas Jesaja 53. peatükis? „Tõesti, ta kandis meie haigust ja võttis meie valud enda kanda. Kuid me arvasime, et Jumal on teda vaevanud, löödud ja märtrisurnud. Aga ta on haavatud meie süütegude pärast ja haavatud meie pattude pärast. Karistus on tema peal, et meil oleks rahu, ja tema haavadest saame terveks. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks vaatas oma teed. Aga Issand viskas meie kõigi patud tema peale” (salmid 4-6).

Teda vaevas mu rahva süütegu... kuigi ta ei teinud kellelegi ülekohut... Nii et Issand tabab teda haigusega. Kui ta andis oma elu süüteoohvri eest... [ta] kannab nende patud... [on] kandnud paljude patud... ja palus kurjategijate eest” (salmid 8-12). Jesaja kirjeldab meest, kes ei kannata mitte enda, vaid teiste pattude pärast.

See mees tuleb "elavate maalt ära kiskuda" (salm 8), kuid lugu ei lõpe sellega. Ta peab „nägema valgust ja saama küllust. Ja tema, mu sulane, õige, oma teadmistega seab õiguse paljude seas... tal on seemet ja ta elab kaua” (salmid 11 ja 10).

Selle, mida Jesaja kirjutas, täitis Jeesus. Ta andis oma elu oma lammaste eest (Joh. 10, 15). Oma surmaga võttis ta meie patud enda kanda ja kannatas meie üleastumiste eest; teda karistati, et meil oleks rahu Jumalaga. Tema kannatuste ja surma kaudu saab meie hingehaigus terveks; oleme õigeks mõistetud - meie patud võetakse ära. Neid tõdesid laiendatakse ja süvendatakse Uues Testamendis.

Surm häbi ja häbi

"Pootud mees on Jumala neetud", öeldakse selles 5. Mooses 21,23. Selle salmi tõttu nägid juudid Jumala needust iga ristilöödud inimese peal, nagu Jesaja kirjutab, "Jumala poolt lööduna". Juudi preestrid arvasid ilmselt, et see heidutab ja halvab Jeesuse jüngreid. Tegelikult hävitas ristilöömine nende lootused. Matunult tunnistasid nad: "Me lootsime, et see oli see, kes lunastab Iisraeli" (Luuka 2.4,21). Seejärel taastas ülestõusmine tema lootused ja nelipühi ime täitis ta uue julgusega kuulutada kangelast, kes üldlevinud arvamuse kohaselt oli absoluutne antikangelane: ristilöödud Messias.

"Meie esiisade Jumal," kuulutas Peetrus suurkohtu ees, "äratas Jeesuse, kelle te puu otsa riputasite ja tapsite" (Apostlite teod 5,30). "Holzis" laseb Peter kõlada kogu ristilöömise häbist. Kuid häbi pole tema sõnul Jeesusel, vaid neil, kes ta risti lõid. Jumal õnnistas teda, sest ta ei väärinud needust, mida ta kannatas. Jumal pööras häbimärgistamise ümber.

Paulus räägib sama needust Galaatlastele 3,13 et: „Aga Kristus lunastas meid käsu needusest, kuna ta sai needuseks meie eest; sest on kirjutatud: "Neetud on igaüks, kes ripub puu otsas"..." Jeesus sai needuseks meie eest, et me saaksime vabastatud seaduse needusest. Temast sai midagi, mida ta ei olnud, et meist saaks midagi, mida me ei ole. "Sest ta tegi patuks meie eest selle, kes ei tundnud pattu, et me tema sees saaksime Jumala õiguseks."2. Cor.
5,21).

Jeesus sai meie eest patuks, et meid Tema läbi õigeks tunnistataks. Kuna ta kannatas selle, mida me ära teenisime, vabastas ta meid seaduse needusest – karistusest. „Karistus on tema peal, et meil oleks rahu.” Tema karistuse tõttu saame nautida rahu Jumalaga.

Risti sõna

Jüngrid ei unustanud kunagi seda häbiväärset viisi, kuidas Jeesus suri. Mõnikord oli see isegi nende jutluse keskmes: "... aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, juutidele komistuskiviks ja kreeklastele rumaluseks" (1. Cor. 1,23). Paulus nimetab evangeeliumi isegi ristisõnaks (salm 18). Ta heidab galaatlastele ette, et nad on kaotanud silmist tõelise Kristuse kuju: „Kes võlus teid, nähes, et Jeesus Kristus maaliti teie silmis risti lööduna?" (Gal. 3,1.) Selles nägi ta evangeeliumi põhisõnumit.

Miks on rist "evangeelium" hea uudis? Sest meid lunastati ristil ja seal said meie patud karistuse, mida nad väärivad. Paulus keskendub ristile, sest see on meie päästmise võti Jeesuse kaudu.

Meid ei äratata üles auhiilgusele enne, kui meie pattude süü on tasutud, kui meid on Kristuses õigeks tehtud, nagu "see on Jumala ees". Alles siis saame minna auhiilgusse koos Jeesusega.

Paulus ütles, et Jeesus suri „meie eest” (Room. 5,6-kakskümmend; 2. Korintlastele 5:14; 1. Tessalooniklased 5,10); ja "meie pattude eest" ta suri (1. Cor. 15,3; Gal. 1,4). Ta "kandis meie patud ise... oma kehas puu otsa" (1. peeter 2,24; 3,18). Paulus jätkab, et me surime koos Kristusega (Rm. 6,3-8.). Temasse uskudes saame osa tema surmast.

Kui me võtame Jeesuse Kristuse vastu meie Päästjaks, loetakse tema surm meie omaks; meie patud loetakse tema omaks ja tema surm kaotab nende pattude eest karistuse. Just nagu me rippusime ristile, nagu oleksid need need, mis on meie patud meile. Aga ta tegi seda meie heaks, ja kuna ta seda tegi, võime olla õigustatud, see tähendab, et seda peetakse õigeks. Ta võtab meie patu ja meie surma; ta annab meile õigluse ja elu. Printsist on saanud kerjus poiss, nii et me saaksime kerjuste poiste vürstideks.

Kuigi Piiblis öeldakse, et Jeesus maksis meie eest lunaraha (vanas lunastuse tähenduses: lunaraha, lunaraha), ei makstud lunaraha ühelegi konkreetsele võimukandjale – see on kujundlik lause, mis tahab selgeks teha, et see on ta maksis meile uskumatult kõrge hinna, et meid vabastada. „Te olete kallihinnaga ostetud” nii kirjeldab Paulus meie lunastust Jeesuse kaudu: seegi on metafooriline fraas. Jeesus "ostis" meid, kuid ei maksnud kellelegi.

Mõned on öelnud, et Jeesus suri, et rahuldada isa juriidilisi nõudeid – aga võib ka öelda, et isa ise maksis hinna, saates ja kinkida selle eest oma ainsa poja. 3,16; Rom. 5,8). Kristuses võttis Jumal ise karistuse – et me ei peaks seda tegema; "Sest Jumala armust peaks ta maitsma surma kõigi eest" (Heb. 2,9).

Põgenege Jumala viha eest

Jumal armastab inimesi – aga ta vihkab pattu, sest patt kahjustab inimesi. Seetõttu tuleb "viha päev", mil Jumal mõistab kohut maailma üle (Rm. 1,18; 2,5).

Need, kes tõe ümber lükkavad, saavad karistada (2, 8). Kes hülgab tõe jumalikust armust, õpib tundma Jumala teist poolt, tema viha. Jumal tahab, et kõik kahetseksid (2. peeter 3,9), kuid need, kes meelt ei paranda, tunnevad oma patu tagajärgi.

Jeesuse surmaga antakse meie patud andeks ja tema surma läbi pääseme Jumala vihast, patu karistusest. See aga ei tähenda, et armastav Jeesus oleks vihase Jumala maha rahustanud või teatud määral "ta vaikselt ära ostnud". Jeesus on patu peale vihane nagu Isagi. Jeesus ei ole mitte ainult maailma kohtunik, kes armastab patuseid piisavalt, et nende pattude eest karistust maksta, vaid ta on ka maailma kohtunik, kes mõistab hukka (Mt 2).5,31-46.).

Kui Jumal meile andeks annab, siis ta lihtsalt ei pese pattu ja teeskleb, et ta pole kunagi olemas olnud. Uues Testamendis õpetab ta meile, et patt on ületatud Jeesuse surma kaudu. Pimedal on tõsised tagajärjed - tagajärjed, mida näeme Kristuse ristil. See maksis Jeesusele valu ja häbi ja surma. Ta kandis karistuse, mida oleme ära teeninud.

Evangeelium paljastab, et Jumal käitub õiglaselt, kui ta meile andestab (Rm. 1,17). Ta ei ignoreeri meie patte, vaid tegeleb nendega Jeesuses Kristuses. "Tema Jumal on määranud usuks, lepituseks tema veres, tõestamaks tema õigust..." (Room.3,25). Rist näitab, et Jumal on õige; see näitab, et patt on liiga tõsine, et seda ignoreerida. On asjakohane, et pattu tuleks karistada ja Jeesus võttis meie karistuse vabatahtlikult enda peale. Lisaks Jumala õiglusele näitab rist ka Jumala armastust (Rm. 5,8).

Nagu Jesaja ütleb, oleme Jumalaga rahus, sest Kristust karistati. Kunagi olime Jumalast kaugel, kuid nüüd oleme Kristuse kaudu temale lähedale jõudnud (Ef. 2,13). Teisisõnu lepitakse me Jumalaga risti läbi (s 16). See on kristlik põhiuskumus, et meie suhe Jumalaga sõltub Jeesuse Kristuse surmast.

Kristlus: see ei ole reeglite kogum. Kristlus on usk, et Kristus tegi kõik, mida me vajame, et Jumalaga õigeks teha – ja ta tegi seda ristil. Me „leppisime Jumalaga tema Poja surmas, kui olime vaenlased” (Rm. 5,10). Kristuse kaudu lepitas Jumal universumi "rahu tehes oma vere läbi ristil" (koloslastele 1,20). Kui meid lepitatakse tema kaudu, on kõik patud andeks antud (s 22) – lepitus, andeksandmine ja õiglus tähendavad kõik ühte ja sama: rahu Jumalaga.

Victory!

Paulus kasutab päästmise kohta huvitavat metafoori, kui ta kirjutab, et Jeesus „võttis vürstiriikidelt ja võimudelt nende võimu ning pani need avalikult esile ning tegi neist võidukäigu Kristuses [a. tr.: läbi risti]” (koloslased 2,15). Ta kasutab sõjaväeparaadi kujundit: võidukas kindral juhib vaenlase vange võidurongkäigus. Olete desarmeeritud, alandatud, eksponeeritud. Paulus ütleb siin, et Jeesus tegi seda ristil.

See, mis näis olevat häbiväärne surm, oli tegelikult Jumala plaani võidukäik, sest risti kaudu saavutas Jeesus võidu vaenlase jõudude, saatana, patu ja surma üle. Nende nõuded meie vastu on täielikult rahuldatud süütu ohvri surmaga. Nad ei saa küsida rohkem, kui on juba makstud. Meile öeldakse, et Jeesus võttis oma surmaga ära võimu "sellelt, kellel oli võim surma üle, nimelt kuradilt" (Heb. 2,14). "...Selleks ilmus Jumala Poeg, et ta hävitaks kuradi teod" (1. John 3,8). Võit saadi ristil.

Opfer

Jeesuse surma kirjeldatakse ka kui ohvrit. Ohverdamisidee tuleneb rikkalikust Vana Testamendi ohverdamistraditsioonist. Jesaja nimetab meie Loojat "süüohvriks" (5Ms3,10). Ristija Johannes nimetab teda "Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu" (Joh. 1,29). Paulus kujutab teda lepitusohvrina, patuohvrina, paasatallena, suitsutusohvrina (Rm. 3,25; 8,3; 1. Cor. 5,7; Eph. 5,2). Kirjas heebrealastele nimetatakse teda patuohvriks (10,12). Johannes nimetab teda lepitusohvriks "meie pattude eest" (1. John 2,2; 4,10).

Sellel, mida Jeesus ristil tegi, on mitu nime. Üksikud Uue Testamendi autorid kasutavad selleks erinevaid termineid ja kujundeid. Täpne sõnavalik, täpne mehhanism ei ole määravad. Tähtis on see, et meid päästetakse Jeesuse surma läbi, et ainult tema surm avab meile pääste. "Tema haavade läbi oleme paranenud." Ta suri, et meid vabastada, kustutada meie patud, kannatada meie karistust, osta meie pääste. "Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peaksime ka meie üksteist armastama" (1. John 4,11).

Healing: Seitse võtmesõna

Kristuse töö rikkust väljendatakse Uues Testamendis läbi terve rea keelelisi kujundeid. Neid pilte võib nimetada tähendamissõnadeks, mustriteks, metafoorideks. Iga värv värvib osa pildist:

  • Lunaraha (tähenduselt peaaegu sünonüüm sõnale lunastus): hind, mida makstakse lunaraha eest, kellegi vabastamine. Keskendutakse vabanemise ideele, mitte auhinna olemusele.
  • Lunastus: selle sõna algses tähenduses ka " lunaraha" alusel, ka nt. B. orjade lunastamine.
  • Põhjendus: seisab Jumala ees jälle ilma süüta, nagu pärast kohtus õigeksmõistmist.
  • Päästmine (pääste): Põhiidee on vabanemine või päästmine ohtlikust olukorrast. See sisaldab ka tervenemist, tervenemist ja tagasipöördumist terviklikkuse juurde.
  • Lepitamine: häiritud suhte taastamine. Jumal lepib meid iseendaga. Ta tegutseb sõpruse taastamiseks ja me võtame tema algatuse.
  • Lapsepõlv: meist saavad Jumala õigustatud lapsed. Usk muudab meie perekonnaseisu: väljastpoolt pereliikmele.
  • Andestamine: seda võib näha kahel viisil. Seaduse kohaselt tähendab andestamine võla tühistamist. Inimestevaheline tähendab andestust, mis annab isikukahju (vastavalt Alister McGrathile, Understanding Jesus, 124-135).

Michael Morrison


pdfMiks pidi Jeesus surema?