Kiirusta ja oodake!

Mõnikord tundub ootamine meie jaoks kõige raskem osa. Kui me arvame, et teame, mida me vajame ja arvame, et oleme selleks valmis, leiab enamik meist, et pikaajaline ootamine on peaaegu talumatu. Meie läänemaailmas, kui me istume autos ja kuulame muusikat viie minuti jooksul mitte-rauast riietuses suupistebaaris, saame pettunud ja kannatamatu. Kujutage ette, kuidas teie vanaema näeks seda.

Kristlaste jaoks on ootamist keerulisem ka asjaolu, et me usaldame Jumalat, ja tihti püüame mõista, miks me usume, mida me sügavalt usume, et me vajame neid nii ikka ja jälle palvetas ja tegi kõik võimaliku, ei saanud.

Kuningas Saul muutus murelikuks ja ärevaks, oodates, kuni Saamuel tuleb lahinguohvrit tooma (13,8). Sõdurid muutusid rahutuks, mõned jätsid ta maha ja oma pettumuses lõputuna näiva ootamise pärast ohverdas ta lõpuks ise. Muidugi jõudis Samuel lõpuks kohale. Juhtum viis Saulsi dünastia lõpu (s 13-14).

Üks või teine ​​kord, enamik meist tundis end nagu Saul. Me usaldame Jumalat, kuid me ei saa aru, miks ta ei sekku ega rahusta meie tormilist merd. Ootame ja ootame, asjad tunduvad hullemaks ja halvemaks, ja lõpuks ootame, mida me suudame taluda. Ma tean, et mõnikord tunnen, et me kõik oleme siin Pasadenas ja kindlasti kõik meie kogukonnad tundnud samamoodi meie vara müüki Pasadenas.

Aga Jumal on ustav ja Ta tõotab meid meid kõiges, mis meil elus kokku puutub. Ta tõestas seda ikka ja jälle. Mõnikord kõnnib ta läbi kannatuste ja mõnikord - tundub harvem -, et ta lõpetab selle, mis tundub olevat lõputu. Mõlemal juhul kutsub meie usk meid usaldama - uskuda, et ta teeb meile õiget ja head. Tihti näeme tagasi vaadates ainult seda jõudu, mille oleme saavutanud pika õhtu pärast ja hakkame mõistma, et valus kogemus võib olla varjatud õnnistus.

Siiski pole vähem armetu seda läbi elades taluda ja tunneme kaasa psalmistile, kes kirjutas: „Mu hing on väga hirmul. Oh, issand, kui kaua! ”(Ps. 6,4). On põhjust, miks vana King Jamesi piiblitõlge muutis sõna „kannatlikkus” sõnaga „pikk kannatus”!

Luukas räägib meile kahest jüngrist, kes olid teel Emmause poole kurvad, sest tundus, et nende ootamine oli asjatu ja kõik oli kadunud, sest Jeesus oli surnud4,17). Kuid täpselt samal ajal läks ülestõusnud Issand, kellesse nad kõik oma lootused olid seadnud, nende kõrvale ja julgustas neid – nad lihtsalt ei taibanud seda (s 15-16). Mõnikord juhtub sama asi ka meiega. Sageli ei näe me, kuidas Jumal on meiega, otsib, aitab, julgustab meid kuni hilisema ajahetkeni.

Alles siis, kui Jeesus nendega leiba murdis, „nende silmad avanesid ja nad tundsid ta ära ning ta kadus nende seast. Ja nad ütlesid üksteisele: „Kas meie süda ei põlenud meis, kui ta meile teel rääkis ja meile pühakirja avas?” (V. 31–32).

Kui me usaldame Kristust, ei oota me üksi. Ta on meiega igal pimedal ööl, ta annab meile jõudu vastu pidada ja valgust näha, et kõik pole veel läbi. Jeesus kinnitab meile, et ta ei jäta meid kunagi üksi (Mt 28,20).

Joseph Tkach


pdfKiirusta ja oodake!