Kes või mis on Saatan?

024 wkg bs satan

Inglid on loodud vaimolendid. Teile on antud vaba tahe. Pühad inglid teenivad Jumalat sõnumitoojate ja agentidena, on alistuvad vaimud neile, kes saavad pääste, ja saadavad Kristust tema tagasitulekul. Sõnakuulmatuid ingleid nimetatakse deemoniteks, kurjadeks vaimudeks ja rüvedate vaimudeks (heebrealastele 1,14; epifaania 1,1; 22,6; Matteus 25,31; 2. Peter 2,4; Mark 1,23; Matthew 10,1).

Saatan on langenud ingel, vaimumaailma kurjade jõudude juht. Pühakiri pöördub tema poole erinevalt: kurat, vastane, kuri, mõrvar, valetaja, varas, kiusaja, meie vendade süüdistaja, draakon, selle maailma jumal jne. Ta on pidevas mässis Jumala vastu. Oma mõju kaudu külvab ta inimeste seas lahkhelisid, meelepetteid ja sõnakuulmatust. Kristuses on ta juba lüüa saanud ning tema valitsemine ja mõju selle maailma Jumalana lõpeb Jeesuse Kristuse tagasitulekuga (Luuka 10,18; Ilmutus 12,9; 1. Peter 5,8; John 8,44; Töö 1,6-12; Sakarja 3,1-2; Ilmutus 12,10; 2. korintlased 4,4; Ilmutuse 20,1:3; heebrealased 2,14; 1. Johannes 3,8).

Saatan ei ole jumalik

Piibel teeb selgeks, et on ainult üks Jumal (Mal 2,10; Efeslased 4,6) ja Ta on Isa, Poeg ja Püha Vaim (vt õppetund nr 5). Saatanal ei ole jumaluse tunnuseid. Ta ei ole looja, ta ei ole kõikjal, ei ole kõiketeadja, ei ole täis armu ja tõde, ei ole "ainus vägev, kuningate kuningas ja isandate isand" (1. Timoteos 6,15). Pühakiri osutab, et Saatan oli oma algses olekus loodud inglite seas. Inglid on loodud teenivateks vaimudeks (Nehemja 9,6; heebrealased 1,13-14), kellel on vaba tahe.

Inglid täidavad Jumala käske ja on inimestest võimsamad (Psalm 103,20; 2. Peter 2,11). Väidetavalt kaitsevad nad ka usklikke1,11) ja kiitke Jumalat (Luuka 2,13-14; Ilmutus 4 jne).
Saatan, kelle nimi tähendab "vastane" ja kelle nimi on ka kurat, juhtis võib-olla isegi kolmandiku inglitest mässu Jumala vastu (Ilm 1. Kor.2,4). Sellest usust taganemisest hoolimata kogub Jumal „tuhandeid ingleid” (Heebrealastele 1. Kor.2,22). Deemonid on inglid, kes "ei jäänud taevasse, vaid lahkusid oma elupaigast" (Juuda 6) ja ühinesid Saatanaga. "Sest Jumal ei säästnud isegi ingleid, kes patustasid, vaid viskasid nad pimeduse ahelatesse põrgusse ja andis nad kohtumõistmiseks."2. Peter 2,4). Deemonite tegevust piiravad need vaimsed ja metafoorsed ahelad.

VT lõikude, nagu Jesaja 14 ja Hesekiel 28 tüpoloogia viitab sellele, et Saatan oli eriline ingellik olend, mõned arvavad, et see oli peaingel, kes oli Jumala ees heas seisukorras. Saatan oli "laitmatu" alates loomisest kuni temas leiti ülekohus ning ta oli "täis tarkust ja mõõtmatult ilus" (Hesekiel 28,12-15.).

Ometi sai ta "täis ülekohut", tema süda oli ilu pärast kõrk ja tema hiilguse tõttu rikuti tema tarkus. Ta loobus oma pühadusest ja võimest halastusega katta ning temast sai "vaatemäng", mis oli määratud hävitamisele (Hesekiel 28,16-19.).

Saatan muutus Valguse Toojast (nimi Lucifer Jesaja 1. peatükis4,12 tähendab "valguse toojat") "pimeduse võimule" (koloslased 1,13; Efeslased 2,2), kui ta otsustas, et tema ingli staatusest ei piisa ja ta tahtis saada jumalikuks nagu "Kõigekõrgem" (Jesaja 14,13-14.).

Võrrelge seda vastusega, mille ingel Johannes tahtis kummardada: „Ära tee seda!” (Ilmutuse 1. Kor.9,10). Ingleid ei tohiks kummardada, sest nad pole Jumal.

Kuna ühiskond on teinud Saatana propageeritud negatiivsetest väärtustest ebajumalad, nimetab Pühakiri teda "selle maailma jumalaks" (2. korintlased 4,4) ja "vägev, kes valitseb õhus" (Efeslastele 2,2), kelle rikutud vaim on kõikjal (efeslastele 2,2). Kuid Saatan ei ole jumalik ega ole Jumalaga samal vaimsel tasandil.

Mida Saatan teeb

"Kurat teeb pattu algusest peale" (1. Johannes 3,8). „Ta on algusest peale mõrvar ega seisa tões; sest tõde ei ole temas. Kui ta räägib valet, räägib ta omast; sest ta on valetaja ja valede isa” (Joh 8,44). Oma valedega süüdistab ta usklikke "päev ja öö meie Jumala ees" (Rm 12,10).

Ta on kuri, just nagu ta juhtis inimkonna kurjusele Noa päevil: nende südamete luule ja püüdlus oli igavesti ainult kuri (1. Moose 6,5).

Tema soov on avaldada oma kurja mõju usklikele ja potentsiaalsetele usklikele, et tõmmata neid "Kristuse auhiilguse evangeeliumi eredast valgusest" (2. korintlased 4,4), et nad ei saaks "osalust jumalikust olemusest" (2. Peter 1,4).

Sel eesmärgil juhib ta kristlasi patu juurde, nagu ta kiusas Kristust (Matteuse evangeelium 4,1-11) ja ta kasutas salakavalat pettust, nagu Aadama ja Eeva puhul, et viia nad "lihtsusest Kristuse poole" (2. korintlased 11,3) häirima. Selle saavutamiseks maskeerib ta end mõnikord "valguse ingliks" (2. korintlased 11,14) ja teeskleb midagi, mida see pole.

Ahvatlemise ja tema kontrolli all oleva ühiskonna mõjude kaudu püüab Saatan panna kristlasi Jumalast võõrandama. Usklik eraldab end Jumalast oma vaba tahte kaudu pattu teha, alistudes patuse inimloomusele, järgides Saatana rikutud teid ja aktsepteerides tema märkimisväärset petlikku mõju (Matteuse evangeelium). 4,1-kakskümmend; 1. Johannes 2,16-kakskümmend; 3,8; 5,19; Efeslased 2,2; koloslased 1,21; 1. Peter 5,8; James 3,15).

Kuid on oluline meeles pidada, et Saatan ja tema deemonid, sealhulgas kõik Saatana kiusatused, alluvad Jumala autoriteedile. Jumal lubab selliseid tegevusi, sest Jumala tahe on, et usklikel oleks vabadus (vaba tahe) teha vaimseid valikuid (Iiob 1. dets.6,6-12; Mark 1,27; Luke 4,41; koloslased 1,16-kakskümmend; 1. korintlased 10,13; Luukas 22,42; 1. Korintlastele 14,32).

Kuidas peaks usklik reageerima Saatanale?

Uskliku peamine pühakirjaline vastus Saatanale ja tema katsetele meid pattu meelitada on "pane vastu kuradile ja ta põgeneb teie eest" (Jaakob 4,7; Matthew 4,1-10), andes talle seega "pole ruumi" ega võimalust (Efeslastele 4,27).

Saatana vastupanu hõlmab kaitsepalvet, Jumalale allumist Kristusele kuulekuses, kurjuse poole tõmbumise teadvustamist, vaimsete omaduste omandamist (mida Paulus nimetab kogu Jumala sõjavarustuse selga panemiseks), usku Kristusesse, kes Püha Vaimu läbi võtab. hooli meist (Matthew 6,31; James 4,7; 2. korintlased 2,11; 10,4-5; Efeslased 6,10-kakskümmend; 2. Tessalooniklased 3,3). Vastupanu osutamine hõlmab ka vaimset erksust, "sest kurat käib nagu möirgav lõvi ja otsib, keda ta alla neelata" (1. Peter 5,8-9.).

Kõige enam usaldame me Kristust. sisse 2. Tessalooniklased 3,3 loeme: „et Issand on ustav; ta tugevdab sind ja kaitseb sind kurja eest." Me toetume Kristuse ustavusele, kui "seisame kindlalt usus" ja pühendame end Temale palves, et Ta lunastab meid kurjast (Matteus 6,13).

Kristlased peaksid jääma Kristusesse (Johannese 15,4) ja vältida Saatana tegevust. Peaksite mõtlema asjadele, mis on auväärsed, õiglased, puhtad, armsad ja mainekad. (Filiplased 4,8) mediteerida selle asemel, et uurida „Saatana sügavusi” (Ilm 2,24).

Usklikud peavad ka võtma vastutuse oma isiklike pattude eest ja mitte süüdistama Saatanat. Saatan võib olla kurjuse algataja, kuid tema ja tema deemonid ei ole ainsad, kes kurjust põlistavad, sest mehed ja naised on oma tahtest loonud oma kurjuse ja püsinud selles. Inimesed, mitte Saatan ja tema deemonid, vastutavad oma pattude eest (Hesekiel 18,20; James 1,14-15.).

Jeesus on võit juba võitnud

Mõnikord väljendatakse seisukohta, et Jumal on suurem ja Saatan, vähem Jumal, ja et nad on kuidagi lõksu igavesse konflikti. Seda ideed nimetatakse dualismiks.
Selline seisukoht on ebapiibellik. Saatana juhitud pimeduse jõudude ja Jumala juhitud headuse jõudude vahel ei toimu pidevat võitlust universaalse ülemvõimu nimel. Saatan on ainult loodud olend, kes on täielikult Jumalale allutatud ja Jumalal on kõigis asjades kõrgeim võim. Jeesus võitis kõik Saatana väited. Uskudes Kristusesse on meil juba võit ja Jumalal on suveräänsus kõige üle (koloslastele 1,13; 2,15; 1. Johannes 5,4; 9. psalm3,1; 97,1; 1. Timoteos 6,15; Ilmutus 19,6).

Seetõttu ei pea kristlased liigselt muretsema Saatana rünnakute tõhususe pärast nende vastu. Ei inglid, väed ega võimud "ei saa meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses" (roomlastele 8,38-39.).

Aeg-ajalt loeme evangeeliumidest ja Apostlite tegudest, et Jeesus ja jüngrid, kellele ta spetsiaalselt volitas, ajasid välja deemoneid inimestest, kes olid füüsiliselt ja/või vaimselt vaevatud. See illustreerib Kristuse võitu pimeduse jõudude üle. Ajendiks oli nii kaastunne nende vastu, kes kannatavad, kui ka Kristuse, Jumala Poja autoriteedi kinnitamine. Deemonite väljaajamine oli seotud vaimsete ja/või füüsiliste kannatuste leevendamisega, mitte isikliku patu ja selle tagajärgede eemaldamise vaimse küsimusega (Matteuse 1.7,14-18; Mark 1,21-27; Mark 9,22; Luke 8,26-29; Luke 9,1; Teod 16,1-18.).

Saatan ei värise enam maad, ei kõiguta kuningriike, ei muuda maailma kõrbeks, hävita linnu ega hoia inimkonda lukustatuna vaimsete vangide majja.4,16-17.).

„Kes pattu teeb, on kuradist; sest kurat teeb pattu algusest peale. Selleks ilmus Jumala Poeg, et hävitada kuradi teod" (1. Johannes 3,8). Ajendades usklikku pattu tegema, oli saatanal võim viia ta vaimsesse surma ehk Jumalast võõrandumiseni. Kuid Jeesus ohverdas end, "et ta oma surmaga hävitaks selle, kellel on võim surma üle, kuradi" (Heebrealastele) 2,14).

Pärast Kristuse tagasitulekut eemaldab ta Saatana ja tema deemonite mõju lisaks inimestele, kes hoiavad Saatana mõju kahetsemata, visates nad lõplikult Gehenna tulejärve (2. Tessalooniklased 2,8; Ilmutus 20).

sulgemine

Saatan on langenud ingel, kes püüab rikkuda Jumala tahet ja takistada usklikul oma vaimset potentsiaali saavutamast. On oluline, et usklik oleks teadlik Saatana tööriistadest ilma saatana või deemonite pärast, et saatan ei kasutaks meid ära (2. korintlased 2,11).

James Henderson