See ei ole aus

705, see pole ausSee ei ole aus!" – Kui maksaksime tasu iga kord, kui kuuleksime kedagi seda ütlemas või ise ütlemas, saaksime tõenäoliselt rikkaks. Õiglus on inimkonna ajaloo algusest peale olnud haruldane kaup.

Juba lasteaias sai enamik meist valusa kogemuse, et elu pole alati aus. Nii et nii palju kui me seda pahaks paneme, valmistame end ette selleks, et omakasupüüdlikud eakaaslased meid petta, valetada, välja petta või muul viisil ära kasutada.

Ka Jeesus tundis, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Kui ta nädal enne ristilöömist Jeruusalemma sisenes, rõõmustas rahvahulk teda ja lehvitas palmilehtedega traditsioonilisel austusavaldusel võitud kuningale: "Järgmisel päeval see suur rahvahulk, kes festivalile tuli, kui kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, nad võtsid palmioksi ja läksid talle vastu, hüüdes: "Hoosianna!" Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda, Iisraeli kuninga nimel! Aga Jeesus leidis noore eesli ja istus selle selga, nagu on kirjutatud: Ära karda, Siioni tütar! Vaata, teie kuningas tuleb sälu seljas." (Johannese 12,12-15.).

See oli suur päev. Kuid vaid nädal hiljem karjus rahvas: "Löö ta risti!" Löö ta risti!" See polnud sugugi õiglane. Ta polnud kunagi kellelegi halba teinud, vastupidi, ta armastas neid kõiki. Ta polnud kunagi pattu teinud ja seetõttu ei väärinud ta tapmist. Valetunnistused ja korrumpeerunud võimuesindajad olid aga inimesed tema vastu pööranud.

Enamik meist peab ausalt tunnistama, et oleme aeg-ajalt käitunud teiste inimeste suhtes ebaõiglaselt. Siiski loodame kõik sisimas, et väärime õiglast kohtlemist, isegi kui me alati vastavalt ei käitu. Kummalisel kombel ei tundu ka evangeelium, mis tähendab "head uudist", alati aus olevat. Fakt on see, et me kõik oleme patused ja väärime karistust. Kuid Jumal ei anna meile seda, mida me absoluutselt väärime, surma, vaid annab meile täpselt selle, mida me ei vääri – armu, andestuse ja elu.

Paulus kirjutab: „Sest kui me veel nõrgad olime, suri Kristus meie eest jumalakartmatult. Nüüd ei sure peaaegu keegi õiglase inimese pärast; ta võib hea nimel oma eluga riskida. Kuid Jumal näitab oma armastust meie vastu sellega, et kui me veel patused olime, suri Kristus meie eest. Kui palju enam päästetakse meid nüüd vihast tema läbi, nüüd, kui oleme tema vere läbi õigeks mõistetud. Sest kui me siis, kui me veel vaenlased olime, lepitasime Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kui oleme lepitatud." (Roomlastele) 5,6-10.).

Arm ei ole õigustatud. Sellega antakse meile midagi, mida me üldse ei vääri. Jumal annab selle meile, sest hoolimata meie patusest armastab ja hindab ta meid väga. Tema tunnustus ulatub nii kaugele, et ta on võtnud meie patud enda peale, on meile andestanud, isegi andnud meile osaduse iseenda ja üksteisega. See vaatenurk erineb põhimõtteliselt sellest, mida me tavaliselt kasutame. Lapsena tundsime võib-olla sageli, et elu pole õiglane.

Kui sina, hea lugeja, õpid Jeesust üha paremini tundma, õpid ka midagi ebaõiglusest, mis peitub loomupärases heas uudises: Jeesus annab sulle täpselt selle, mida sa üldse ei vääri. Ta annab andeks kõik su patud ja annab sulle igavese elu. See pole aus, kuid see on parim uudis, mida te tõesti kuulda võite ja uskuda.

Joseph Tkach