Madalas punktis

Minu koguduse pastor osales hiljuti anonüümsete alkohoolikute koosolekul. Mitte sellepärast, et ta oleks ise sõltuvusse sattunud, vaid sellepärast, et ta oli kuulnud nende inimeste edulugudest, kes olid õppinud 12-astmelise tee sõltuvusvabaks eluks. Tema visiit tuli välja uudishimust ja soovist luua samasugune tervendav õhkkond ka omaenda kogukonnas.

Mark tuli koosolekule üksi ega teadnud, mida seal oodata. Sisenemisel täheldati tema kohalolekut, kuid keegi ei esitanud talle piinlikke küsimusi. Selle asemel pakkusid kõik talle sooja tervituse või lõid teda julgustavalt seljale, kui ta end kohalolijatele tutvustas.

Üks osaleja sai sel õhtul oma üheksa kuu pikkuse karskuse eest autasu ja kui kõik olid kogunenud poodiumile teatama, et on alkoholist loobunud, puhkes publik orkaani üleskutsetesse ja kõrvulukustavasse aplausi. Siis aga kõndis keskealine naine aeglaste sammude ja kummardunud peaga poodiumile, silmad maas. Ta ütles: „Täna peaksin tähistama oma 9 karskuspäeva. Aga eile, darn, ma jõin jälle ».

Markusel on kuum ja külm selg, mõeldes, mis nüüd juhtuks? Kui palju häbi ja häbi kaasneks selle näilise ebaõnnestumisega äsja hääbunud aplausi taustal? Hirmutavaks vaikimiseks polnud aga aega, sest niipea, kui viimane silp oli naise huulte möödunud, tõusis aplaus taas, seekord veelgi raevukamalt kui varem, täites julgustavaid vinguid ja hüüdeid ning rahustavaid tunnustusavaldusi.

Markus oli nii jahmunud, et pidi ruumist lahkuma. Autos laskis ta pisarad tund aega vabaks lasta, enne kui ta koju sõitis. Ta küsis pidevalt: «Kuidas ma saan seda oma kogukonnale edastada? Kuidas saan luua koha, kus võetakse vastu sisemise katkemise ja inimlikkuse ülestunnistused sama entusiastliku aplausiga nagu triumf ja edu? » Nii peaks kirik välja nägema!

Pigem miks kirik sarnaneb kohaga, kus me oleme kenasti riides ja õnnelike näoilmetega heidavad avalikkuse silmist meie enda tumeda poole? Lootes, et keegi, kes teab meie tõelist mina, ei suuna meid siiralt mõeldud küsimustega? Jeesus ütles, et haiged vajavad kohta, kus nad saavad terveneda - kuid me oleme loonud sotsiaalklubi, mis põhineb teatud vastuvõtukriteeriumide täitmisel. Ilmselt ei suuda me maailma parima tahtmise korral ette kujutada, et oleme samal ajal laastatud ja ometi absoluutselt armastusväärsed. Võib-olla on see anonüümsete alkohoolikute saladus. Iga osaleja oli kord jõudnud madalaimasse kohta ja tunnistab seda ning kõik leidsid ka koha, kus teda nagunii “armastatakse”, ja aktsepteerisid seda kohta enda jaoks.

Paljude kristlaste puhul on see teisiti. Millegipärast on paljud meist hakanud uskuma, et oleme armastusväärsed ilma igasuguste plekideta. Me elame oma elu nii hästi, kui suudame ja laseme teistel ja endil end rüüstata, kui see paratamatult ebaõnnestub. Kahjuks suudame selle moraalse üleoleku otsimisega tegeleda suuremate vaimsete probleemidega, kui ühe korraga põhjas.

Brennan Manning kirjutab: „Paradoksaalsel kombel sunnivad just meie liialdatud moraalinormid ja pseudovagadus end nagu kiil Jumala ja meie inimeste vahele. Mitte prostituutidel ega maksukogujatel on kõige raskem kahetsust üles näidata; just innukad inimesed arvavad, et nad ei pea meelt parandama. Jeesus ei surnud röövijate, vägistajate ega pättide kätte. See langes sügavalt religioossete inimeste, ühiskonna auväärseimate liikmete puhastatud puhaste käte kätte »(Abba laps Abbas Kind, lk 80).

Kas olete natuke raputatud? Igal juhul oli mul raske seda alla neelata ja pean endale tunnistama, kas see mulle meeldib või mitte, et variser ka uinutab minus. Ehkki olen nördinud nende eelarvamuslikust suhtumisest, mida kohtame kogu evangeeliumis, teen sama, ignoreerides vaeva näinud inimesi ja kaitstes õigeid. Lasin end pimesi pimestada nende poolt, kes armastavad Jumalat pattude tõmbamise kaudu.

Jeesuse jüngrid olid patused. Paljudel neist oli nn minevik. Jeesus nimetas teda oma vendadeks. Paljud teadsid ka, mis tunne oli alt üles lüüa. Ja just seal nad Jeesusega kohtusid.

Ma ei taha enam seista nende kohal, kes pimedas kõnnivad. Samuti ei taha ma pidada mõttetuid fraase vastavalt motole "ütlesin teile kohe ära", samal ajal kui ma ise varjan oma olemasolu tumedaid külgi. Tahan, et Jumal võtaks palju rohkem kinni ja puutuksid toomase pojaga avasüli vastu, nagu ta tegi Jeesuse Kristuse kaudu kuulekatele. Ta armastab mõlemaid võrdselt. Anonüümsed alkohoolikud on sellest juba aru saanud.

autor Susan Reedy