Jumal, isa

Jumal Isa on Jumaluse esimene isik, Algumatu, kellest sündis Poeg enne igavikku ja kellest Püha Vaim väljub igaveseks Poja kaudu. Isa, kes lõi Poja kaudu kõik nähtava ja nähtamatu, saadab Poja päästmiseks ja annab Püha Vaimu meie uuenemiseks ja vastuvõtmiseks Jumala lasteks. (Johannes 1,1.14, 18; Roomlastele 15,6; koloslased 1,15-16; John 3,16; 14,26; 15,26; roomlased 8,14-17; Teod 17,28).

Jumal - sissejuhatus

Meie kui kristlaste jaoks on kõige põhilisem usk, et Jumal on olemas. "Jumal" all - ilma artiklita, ilma täiendavate üksikasjadeta - peame silmas Piibli Jumalat: head ja võimsat vaimu, kes lõi kõik asjad, kes hoolib meist, kes hoolib meie tegudest, mis meie elus ja elus tegutseb ja pakub meile oma headusega igavikku.

Inimene ei mõista seda tervikuna. Aga me saame alustada: me saame koostada Jumala tarkuse põhielemendid, mis paljastavad tema kujutise olemuse ja annavad meile esimese hea ülevaate sellest, kes Jumal on ja mida ta teeb meie elus. Vaatame Jumala atribuute, mis näiteks uue uskliku jaoks võib olla eriti kasulik.

Tema olemasolu

Paljud inimesed – isegi kauaaegsed usklikud – tahavad tõestust Jumala olemasolu kohta. Kuid Jumala kohta pole tõendeid, mis kõiki rahuldaksid. Tõenäoliselt on parem rääkida kaudsetest tõenditest või vihjetest kui tõenditest. Tõendid kinnitavad meile, et Jumal on olemas ja et Tema olemus on see, mida Piibel Tema kohta ütleb. Jumal "ei ole jätnud iseennast tunnistamata", kuulutas Paulus Lystras paganatele (Apostlite teod 1 Kor.4,17). Enesetunnistus – millest see koosneb?

loomine

1. psalmis9,1 seisab: Taevad räägivad jumala au. sisse Roomlased 1,20 kas see on [nimega:
Sest Jumala nähtamatu olemine, see on tema igavene vägi ja jumalikkus, on näha tema tegudest maailma loomisest saati...” Loomine ise räägib meile midagi Jumalast.

Mõistmine viitab sellele, et midagi Maa, Päike ja tähed on sihikindlalt teinud. Teaduse järgi algas kosmos suure paukuga; Põhjused räägivad, et usutakse, et midagi on põhjustanud paugu. See oli midagi - me usume - oli Jumal.

kava

Loomine näitab füüsiliste seaduste järjekorda. Kui mõned materjali põhiomadused olid minimaalselt erinevad, ei oleks maa, kui ei oleks võimalik inimest. Kui Maa on erineva suurusega või erineva orbiidiga, ei võimalda meie planeedi tingimused inimelusid. Mõned peavad seda kosmiliseks juhuseks; teised leiavad, et selgitus on mõistlikum, kui päikesesüsteemi on kavandanud arukas looja.

Leben põhineb uskumatult keerukatel keemilistel elementidel ja reaktsioonidel. Mõned peavad elu "intelligentselt põhjustatud"; teised peavad seda juhuslikuks tooteks. Mõned usuvad, et teadus tõestab lõpuks elu päritolu "ilma Jumalata". Paljude inimeste jaoks on aga elu olemasolu märk Loojast Jumalast.

Inimene omab eneseanalüüsi. Ta uurib universumit, peegeldab elu tähendust, on üldiselt võimeline otsima tähendust. Füüsiline nälg viitab toidu olemasolule; Janu viitab sellele, et on midagi, mis võib selle janu kustutada. Kas meie vaimne igatsus näitab, et seal on tõesti tähendus ja seda võib leida? Paljud inimesed väidavad, et on leidnud tähenduse suhetes Jumalaga.

Moraalne [eetika]

Kas on õige ja vale ainult arvamuse või enamuse arvamuse küsimus, või on olemas hea näide ja halb inimene? Kui Jumalat ei ole, ei ole inimesel alust kutsuda midagi kurja, ei ole mingit põhjust rassismi, genotsiidi, piinamise ja sarnaste jäleduste hukka mõista. Paha olemasolu on seega märk sellest, et Jumal on olemas. Kui seda ei eksisteeri, peab olema puhas jõud. Põhjused räägivad usku Jumalasse.

Tema suurus

Milline on Jumal? Suurem kui võime ette kujutada! Kui ta on universumi loonud, on ta universumist suurem ja mitte aja, ruumi ja energia piirides, sest see on juba olemas, enne kui oli aega, ruumi, ainet ja energiat.

2. Timoteos 1,9 räägib millestki, mida Jumal tegi "enne aega". Ajal oli algus ja Jumal oli varem olemas. Tal on ajatu eksistents, mida ei saa aastatega mõõta. See on igavene, lõpmatu vanusega – ja lõpmatus pluss mitu miljardit on ikka lõpmatus. Meie matemaatika jõuab piirini, kui nad tahavad kirjeldada Jumala olemist.

Kuna Jumal lõi aine, eksisteeris ta enne mateeriat ega ole ise materiaalne. Ta on vaim – aga ta pole vaimust "tehtud". Jumal pole üldse loodud; see on lihtne ja eksisteerib vaimuna. See määratleb olemise, defineerib vaimu ja mateeria.

Jumala olemasolu ulatub mateeria taha ja mateeria mõõtmed ja omadused ei kehti tema kohta. Seda ei saa mõõta miilides ja kilovattides. Saalomon tunnistab, et isegi kõrgeimad taevad ei suuda Jumalat mõista (1. Kuningad 8,27). Ta täidab taeva ja maa (Jeremija 23,24); see on kõikjal, see on kõikjal. Kosmoses pole kohta, kus seda poleks.

Kui võimas on Jumal? Kui ta suudab vallandada suure paugu, kavandada päikesesüsteeme, luua DNA-koode, kui ta on "pädev" kõigil neil võimsustasanditel, siis peab tema vägivald olema tõeliselt piiritu, siis peab ta olema kõikvõimas. "Sest Jumalale pole miski võimatu," ütleb Luukas 1,37. Jumal võib teha, mida tahab.

Jumala loovuses on mõistus, mis on väljaspool meie haaret. Ta valitseb universumit ja tagab selle jätkuva olemasolu iga sekund (Heebrealastele 1,3). See tähendab, et ta peab teadma, mis kogu universumis toimub; tema intelligentsus on piiritu – ta on kõiketeadja. Kõik, mida ta tahab teada, ära tunda, kogeda, teada, ära tunda, ta kogeb.

Kuna Jumal määratleb õige ja vale, on tal definitsiooni järgi õigus ja tal on vägi teha alati seda, mis on õige. "Sest Jumalat ei saa kiusata kurjale" (Jakoob 1,13). Ta on täiesti õige ja täiesti õige (Psalm 11,7). Tema standardid on õiged, tema otsused on õiged ja ta hindab maailma õigesti, sest ta on oma olemuselt hea ja õige.

Kõigis neis aspektides on Jumal meist nii erinev, et meil on erilised sõnad, mida me kasutame ainult Jumalale viidates. Ainult Jumal on kõiketeadev, kõikjalviibiv, kõikvõimas, igavene. Me oleme mateeria; ta on vaim. Me oleme surelikud; ta on surematu. Seda olemuslikku erinevust meie ja Jumala vahel, seda teispoolsust, nimetame tema transtsendentsuseks. Ta "ületab" meid, see tähendab, et ta läheb meist kaugemale, ta ei ole meie moodi.

Teised iidsed kultuurid uskusid jumalaid ja jumalannasid, kes võitlesid omavahel, kes käitusid isekalt, keda ei tohtinud usaldada. Piibel seevastu paljastab Jumala, kes on täielikult kontrolli all, kes ei vaja kelleltki midagi, kes seetõttu tegutseb ainult selleks, et teisi aidata. Ta on täiesti järjekindel, tema käitumine on täiesti õiglane ja tema käitumine on täiesti usaldusväärne. Seda tähendab Piibel, kui ta nimetab Jumalat "pühaks": moraalselt täiuslik.

See muudab elu palju lihtsamaks. Ei pea enam proovima kümmet või kakskümmend erinevat jumala; seal on ainult üks. Kõigi asjade Looja on endiselt kõiges valitseja ja ta on kõigi inimeste kohtunik. Meie minevik, meie olevik ja tulevik on kõik määratud ühe Jumala, Kõigeväelise, Kõigeväelise, Igavese poolt.

Tema lahkust

Kui me ainult teaksime Jumalast, et tal on absoluutne võim meie üle, siis oleksime ilmselt kuulnud teda hirmust, kummardunud põlve ja trotsiva südamega. Kuid Jumal on meile ilmutanud oma looduse teist külge: uskumatult suur Jumal on ka uskumatult armuline ja hea.

Üks jünger küsis Jeesuselt: "Issand, näita meile Isa..." (Johannese 14,8). Ta tahtis teada, milline on Jumal. Ta teadis lugusid põlevast põõsast, Siinai tule- ja pilvesambast, üleloomulikust troonist, mida Hesekiel nägi, möirgamisest, mida Eelija kuulis (2. Moose 3,4; 13,21; 1 Kuningad 19,12; Hesekiel 1). Jumal võib ilmuda kõigis neis materialiseerumistes, kuid milline ta tegelikult on? Kuidas me teda ette kujutame?

"Kes mind näeb, see näeb Isa," ütles Jeesus (Johannese 14,9). Kui tahame teada, milline on Jumal, peame vaatama Jeesuse poole. Me võime saada teadmisi Jumalast loodusest; täiendavad teadmised Jumalast sellest, kuidas ta end Vanas Testamendis ilmutab; kuid suurem osa Jumala tundmisest pärineb sellest, kuidas ta ilmutas end Jeesuses.

Jeesus näitab meile jumaliku olemuse kõige olulisemad aspektid. Ta on Immanuel, mis tähendab "Jumal meiega" (Matteus 1,23). Ta elas ilma patuta, ilma isekuseta. Kaastunne tungib temasse. Ta tunneb armastust ja rõõmu, pettumust ja viha. Ta hoolib inimesest. Ta kutsub üles õigusele ja andestab patu. Ta teenis teisi, isegi kuni kannatuste ja ohvrisurmani.

See on jumal. Ta kirjeldas end juba Moosesele järgmiselt: "Issand, Issand, Jumal, armuline ja armuline ja kannatlik ja suure armu ja ustavusega, kes hoiab tuhandete armu ja annab andeks ülekohtu, üleastumise ja patu, kuid ei jäta kedagi karistamata... "(2. 34: 6-7).

Loomingust kõrgemal oleval Jumalal on ka vabadus töötada loodu sees. See on tema immanentsus, tema olemine meiega. Kuigi ta on universumist suurem ja kogu universumis kohal, on ta "meiega" nii, et ta ei ole "koos" uskmatutega. Vägev Jumal on alati meie lähedal. Ta on lähedal ja kaugel samal ajal (Jeremija 23,23).

Jeesuse kaudu sisenes ta inimkonna ajalukku, ruumis ja ajas. Ta töötas lihalikus vormis, ta näitas meile, milline peaks lihalik elu ideaaljuhul välja nägema, ja näitab meile, et Jumal tahab, et meie elu oleks lihalikust kõrgem. Meile pakutakse igavest elu, elu väljaspool füüsilisi piire, mida me praegu tunneme. Meile pakutakse vaimuelu: Jumala Vaim ise tuleb meisse, elab meis ja teeb meist Jumala lapsed (roomlastele 8,11; 1. Johannes 3,2). Jumal on alati meiega, töötab ruumis ja ajas, et meid aidata.

Suur ja võimas Jumal on samal ajal armastav ja armuline Jumal; täiuslikult just kohtunik on samal ajal armuline ja kannatlik Lunastaja. Jumal, kes on vihaga vihane, pakub samal ajal päästmist patust. Ta on armus suur, headuses. Seda ei ole oodata olendist, kes suudab luua DNA-koode, vikerkaare värve, võilillpunase õie peeneks. Kui Jumal ei olnud lahke ja armastav, ei oleks me üldse olemas.

Jumal kirjeldab oma suhet meiega erinevate keeleliste piltide kaudu. Näiteks, et ta on isa, me lapsed; ta on abikaasa ja meie kolleeg, tema naine; ta kuningas ja me oleme tema teemad; ta karjane ja meie lambad. Nende keelekujutiste puhul on ühine, et Jumal esitab end vastutavaks isikuks, kes kaitseb oma rahvast ja rahuldab nende vajadusi.

Jumal teab, kui väike me oleme. Ta teab, et suudab meid pühkida sõrmega, koos kosmiliste võimude vähearvutusega. Jeesuses aga näitab Jumal meile, kui palju ta meid armastab ja kui palju ta meid hoolib. Jeesus oli alandlik, isegi valmis kannatama, kui see meid aitas. Ta teab valu, mida me läbime, sest ta kannatab ise. Ta teab kurja piinasid ja on võtnud need meile, näidates meile, et me võime usaldada Jumalat.

Jumalal on meie jaoks plaanid, sest ta lõi meid oma näo järgi (1. Moose 1,27). Ta palub meil temaga kohaneda – lahkuses, mitte võimus. Jeesuses annab Jumal meile eeskuju, mida saame ja peaksime järgima: eeskuju alandlikkusest, ennastsalgavast teenimisest, armastusest ja kaastundest, usust ja lootusest.

"Jumal on armastus," kirjutab John (1. Johannes 4,8). Ta tõestas oma armastust meie vastu, saates Jeesuse meie pattude eest surema, et meie ja Jumala vahelised tõkked langeksid ja saaksime lõpuks koos temaga igaveses rõõmus elada. Jumala armastus ei ole soovmõtlemine – see on tegevus, mis aitab meid kõige sügavamates vajadustes.

Jeesuse ristilöömisest saame rohkem teada Jumalast kui tema ülestõusmisest. Jeesus näitab meile, et Jumal on valmis kannatama valu, isegi valu, mida põhjustavad inimesed, keda ta aitab. Tema armastus kutsub, julgustab. Ta ei sunni meid tegema oma tahtmist.

Meie eeskujuks on Jumala armastus meie vastu, mis väljendub kõige selgemalt Jeesuses Kristuses: „See on armastus: mitte selles, et meie armastasime Jumalat, vaid et tema armastas meid ja läkitas oma Poja meie pattude lepituseks. Armsad, kui Jumal meid nii väga armastas, peaksime ka meie üksteist armastama" (1. Johannes 4,10-11). Kui elame armastuses, pakub igavene elu rõõmu mitte ainult meile, vaid ka meie ümber olevatele inimestele.

Kui järgime Jeesust elus, siis järgime teda surmas ja seejärel ülestõusmises. Seesama Jumal, kes Jeesuse surnuist üles äratas, äratab ka meid ja annab meile igavese elu (Room 8,11). Kuid: kui me ei õpi armastama, ei naudi me ka igavest elu. Sellepärast õpetab Jumal meid armastama tempos, millega saame sammu pidada, ideaalse eeskuju kaudu, mida Ta hoiab meie silme ees, muutes meie südameid meis töötava Püha Vaimu kaudu. Päikese tuumareaktoreid valitsev jõud töötab armastavalt meie südames, meelitab meid, võidab meie kiindumuse, võidab meie lojaalsuse.

Jumal annab meile elu mõtte, eluorientatsiooni, lootuse igavesele elule. Me võime teda usaldada isegi siis, kui peame hea tegemise pärast kannatama. Jumala headuse taga seisab tema vägi; tema armastust juhib tema tarkus. Kõik universumi jõud on tema käsutuses ja ta kasutab neid meie heaks. Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, tuleb kõik heaks...” (Roomlastele 8,28).

Vastus

Kuidas me reageerime nii suurele ja lahke Jumalale, nii kohutavale ja kaastundlikule? Me vastame austusega: austust Tema au eest, kiitust Tema tegude eest, austust Tema pühaduse eest, austust Tema väe vastu, meeleparandust Tema täiuslikkuse eest, esitamist võimule, mida me leiame Tema tões ja tarkuses.

Me vastame tema halastusele tänulikkusega; tema armu lojaalsusega; tema lahkuse kohta meie armastusega. Imetleme teda, jumaldame teda, alistume talle sooviga, et meil oleks rohkem anda. Nii nagu ta näitas meile oma armastust, lubame me end tema poolt muuta, nii et me armastame inimesi, kes on meie ümber. Me kasutame kõike, mis meil on, kõike, mis me oleme, kõike, mida ta annab Jeesuse eeskujul teistele teenimiseks.

See on Jumal, keda me palvetame, teades, et ta kuuleb iga sõna, et ta teab kõiki mõtteid, et ta teab, mida me vajame, et ta hoolib oma tundeid, et ta tahab meiega igavesti elada, et Tal on õigus täita meid iga soov ja tarkus mitte seda teha. Jeesus Kristuses on Jumal end tõestanud ustavaks. Jumal on olemas, et teenida, mitte olla isekas. Tema võimu kasutatakse alati armastuses. Meie Jumal on kõrgeim ja kõige kõrgem armastuses. Me saame teda kõiges täiesti usaldada.

Michael Morrison

Jumal, isa