Matthew 5: Sermon on Mount

Jeesus vastandub kuuele vanale õpetusele uute õpetustega. Kuus korda tsiteerib ta eelmist õpetust, peamiselt Toorast, kuus korda selgitab, et nad ei ole piisavad. Ta näitab rangemat õigusemõistmist.

Ära peta teisi

"Te olete kuulnud, et vanadele öeldi: "Ära tapa [mõrva]"; aga kes iganes tapab [mõrvad], see kannab kohut” (s 21). See on tsitaat Toorast, mis võtab kokku ka tsiviilseadused. Inimesed kuulsid seda, kui neile Pühakirja ette loeti. Trükikunsti eelsel ajal kuulsid inimesed lugemise asemel kirjandit enamasti.

Kes rääkis seaduse sõnad "vanadele"? See oli Jumal ise Siinai mäel. Jeesus ei tsiteeri ühtegi juutide moonutatud traditsiooni. Ta tsiteerib Toorat. Seejärel vastandab ta käsku rangemale standardile: "Aga ma ütlen teile, kes vihastab oma venna peale, see on kohut mõistetav" (s 22). Võib-olla oli see isegi Toora järgi mõeldud, kuid Jeesus ei vaidle selle põhjal. Ta ei ütle, kes volitas teda õpetama. See, mida ta õpetab, on tõsi sel lihtsal põhjusel, et tema on see, kes seda ütleb.

Meid hinnatakse meie viha tõttu. Keegi, kes tahab tappa või tahab kellegi teise surma, on tema südames mõrvar, isegi kui ta ei taha või ei taha seda teha. Kuid mitte iga viha on patt. Jeesus ise oli mõnikord vihane. Aga Jeesus ütleb seda selgelt: igaüks, kes on vihane, kuulub jurisdiktsiooni alla. Põhimõte on kõva sõnaga; erandeid ei ole loetletud. Sel hetkel ja mujal jutluses leiame, et Jeesus sõnastab oma nõudmised väga selgelt. Me ei saa jutlustest avaldusi teha ega tegutseda, kui ei oleks erandeid.

Jeesus lisab: „Aga kes ütleb oma vennale: Sina, kasutu mees, see on kohtus süüdi; aga kes ütleb: "Sa loll, see on süüdi põrgutules" (s 22). Jeesus ei viita siin uutele juhtumitele juudi juhtidele. On tõenäolisem, et ta tsiteerib "mitte midagi head" - fraasi, mille kirjatundjad on juba õpetanud. Järgmiseks ütleb Jeesus, et karistus kurja suhtumise eest ulatub palju kaugemale kui tsiviilkohtu otsus – see ulatub lõpuks kuni viimse kohtuotsuseni. Jeesus ise nimetas inimesi "rumalateks" (Matteuse 23,17, sama kreeka sõnaga). Me ei saa kasutada neid termineid seaduslike reeglitena, mida tuleb sõna-sõnalt järgida. Siin on mõte midagi selgeks teha. Mõte on selles, et me ei peaks teisi inimesi halvustama. See põhimõte läheb kaugemale Toora eesmärgist, sest tõeline õiglus iseloomustab Jumala riiki.

Jeesus teeb selle selgeks kahe tähendamissõna kaudu: „Seepärast, kui sa ohverdad oma andi altari ees ja seal tuleb sulle pähe, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma kingitus sinna altari ette ja mine esimesena ja lepi oma omaga. vend ja siis tulge ohverdama Jeesus elas ajal, mil vana leping veel kehtis ja tema vana lepingu seaduste kinnitamine ei tähenda, et need kehtivad ka tänapäeval. Tema tähendamissõna juhib tähelepanu sellele, et inimsuhteid tuleks väärtustada rohkem kui ohverdusi. Kui kellelgi on sinu vastu midagi (olgu see õigustatud või mitte), siis peaks teine ​​inimene tegema esimese sammu. Kui ta seda ei tee, siis ära oota; võtta initsiatiiv. Kahjuks pole see alati võimalik. Jeesus ei anna uut seadust, vaid selgitab selgete sõnadega põhimõtet: Püüdke leppida.

„Leppige oma vastasega kohe kokku, kui olete veel temaga teel, et vastane ei annaks teid kohtuniku kätte ja kohtunik kohtutäituri kätte ega satu vangi. Tõesti, ma ütlen teile, te ei tule sealt välja enne, kui olete maksnud viimsegi sendi” (s 25-26). Jällegi ei ole alati võimalik vaidlusi kohtuväliselt lahendada. Samuti ei tohiks me lasta meid survestavatel süüdistajatel minema pääseda. Samuti ei ennusta Jeesus, et meile tsiviilkohtus kunagi armu ei anta. Nagu ma ütlesin, me ei saa tõsta Jeesuse sõnu rangete seaduste alla. Samuti ei anna ta meile tarka nõu, kuidas võlgade vanglat vältida. Tema jaoks on tähtsam, et me otsiksime rahu, sest see on tõelise õigluse tee.

Ära unusta

"Te olete kuulnud, et on öeldud: "Sa ei tohi abielu rikkuda"" (s 27). Jumal andis selle käsu Siinai mäel. Kuid Jeesus ütleb meile: "Kes naist himustades vaatab, on temaga juba oma südames abielu rikkunud" (s 28). 10. käsk keelas himustamise, aga 7. käsk mitte. See keelas "abielurikkumise" - käitumise, mida saab reguleerida tsiviilseaduste ja karistustega. Jeesus ei püüa oma õpetust Pühakirjaga kinnitada. Ta ei pea. Ta on elav Sõna ja tal on suurem autoriteet kui kirjutatud Sõnal.

Jeesuse õpetused järgivad mustrit: iidne seadus ütleb üht, kuid tõeline õiglus nõuab palju enamat. Jeesus teeb asja juurde jõudmiseks äärmuslikke avaldusi. Mis puutub abielurikkumisse, siis ta ütleb: „Kui su parem silm sunnib sind ära kukkuma, kisu see välja ja viska endalt ära. Sulle on parem, et üks su liige hukkuks ja kogu su keha ei visataks põrgusse. Kui su parem käsi paneb sind maha kukkuma, siis lõika see ära ja viska endast eemale. Sulle on parem, et üks su liikmetest hukkuks ja et kogu su ihu ei läheks põrgusse” (s 29-30). Muidugi oleks kehaosa kaotamine parem kui igavene elu. Kuid see pole tegelikult meie alternatiiv, sest silmad ja käed ei saa meid pattu teha; kui me need eemaldaksime, teeksime uue patu. Patt tuleb südamest. Me vajame meelemuutust. Jeesus rõhutab, et meie meelt tuleb ravida. See võtab patu kõrvaldamiseks äärmuslikke meetmeid.

Ärge lahutage

"Öeldakse ka: "Kes oma naisest lahutab, peab talle lahutuskirja andma" (s 31). See viitab pühakirjale 5. Mo 24,1-4, mis aktsepteerib lahutuskirja kui iisraellaste seas juba väljakujunenud kombeks. See seadus ei lubanud abielus naisel oma esimese abikaasaga uuesti abielluda, kuid peale selle haruldase olukorra polnud mingeid piiranguid. Moosese seadus lubas lahutust, kuid Jeesus ei lubanud seda.

„Aga ma ütlen teile: kes iganes oma naisest lahutab, välja arvatud abielurikkumise pärast, paneb teda abielu rikkuma; ja kes abiellub lahutatud naisega, rikub abielu” (s 32). See on karm väide – raske mõista ja raske rakendada. Oletame, et paha mees tõrjub oma naise ilma põhjuseta välja. Kas ta on siis automaatselt patune? Ja kas on patt, kui teine ​​mees abiellub selle lahutuse ohvriga?

Teeksime vea, kui tõlgendaksime Jeesuse avaldust muutumatu seadusena. Sest Vaim näitas Paulusele, et lahutuse suhtes on veel üks seaduslik erand (1. korintlased 7,15). Kuigi see on mäejutluse uurimus, pidage meeles, et Matteuse evangeeliumi 5. peatükk ei ole lahutuse viimane sõna. See, mida me siin näeme, on vaid osa pildist.

Jeesuse avaldus on šokeeriv avaldus, mis tahab teha midagi selget - sel juhul on lahutus alati seotud patuga. Jumal soovis elus pühenduda abielule, ja me peaksime püüdma teda kinni pidada nii, nagu ta kavatses. Jeesus ei püüdnud rääkida, mida teha, kui asjad ei lähe nii, nagu nad peaksid.

Ärge vanduge

"Te olete ka kuulnud, et vanarahvale öeldi: "Sa ei tohi valet vannet anda ja peate Issandale antud vannet pidama" (s 33). Neid põhimõtteid õpetab Vana Testamendi Pühakiri (4. K 30,3; 5. Mo 23,22). Kuid seda, mida Toora selgelt lubas, Jeesus ei teinud: „Aga ma ütlen teile, te ei tohi üldse vanduda ka taeva juures, sest see on Jumala troon; ega maa ääres, sest see on tema jalgelaud; ega ka Jeruusalemma lähedal, sest see on suure kuninga linn” (s 34-35). Ilmselt lubasid juutide juhid nende asjade põhjal vanduda, võib-olla selleks, et vältida Jumala püha nime hääldamist.

„Ega sa ei tohi vanduda oma peaga; sest sa ei saa ühtki juuksekarva valgeks ega mustaks muuta. Aga teie kõne olgu: jah, jah; ei ei. Kõik, mis on üle selle, on kurjast” (s 36-37).

Põhimõte on lihtne: ausus – hämmastaval viisil selgeks tehtud. Lubatud on erandid. Jeesus ise ületas lihtsa jah või ei. Ta ütles sageli aamen, aamen. Ta ütles, et taevas ja maa lähevad mööda, aga tema sõnad ei läinud. Ta kutsus Jumala tunnistama, et ta räägib tõtt. Samamoodi kasutas Paulus oma kirjades mõningaid vandeavaldusi, selle asemel, et öelda jah (Room 1,9; 2. korintlased 1,23).

Niisiis näeme taas, et me ei pea käsitlema Mount Sermon'i väljenduslikke avaldusi keeludena, mida tuleb sõna otseses mõttes järgida. Peaksime olema ausad, kuid teatud olukordades võime eriti kinnitada tõde selle kohta, mida oleme öelnud.

Kohtus, kui kasutada tänapäevast eeskuju, on meil lubatud "vanduda", et räägime tõtt ja saame seetõttu Jumalat appi kutsuda. On väiklane väita, et "vannetunnistus" on vastuvõetav, kuid "vanne" mitte. Kohtus on need sõnad sünonüümid – ja mõlemad on rohkem kui jah.

Ärge otsige kättemaksu

Jeesus tsiteerib taas Toorat: "Te olete kuulnud, et on öeldud: "Silm silma vastu ja hammas hamba vastu" (s 38). Mõnikord väidetakse, et see oli Vana Testamendi kättemaksu kõrgeim tase. Tegelikult esindas see maksimumi, kuid mõnikord oli see ka miinimum (3. Mo 24,19-kakskümmend; 5. Mo 19,21).

Jeesus aga keelab selle, mida Toora nõuab: "Aga ma ütlen teile, ärge pange kurjale vastu" (s 39a). Kuid Jeesus ise oli halbade inimeste vastu. Ta ajas rahavahetajad templist välja. Apostlid kaitsesid end valeõpetajate eest. Paulus kaitses end Rooma kodaniku õigusele tuginedes, kui sõdurid olid teda piitsutamas. Jeesuse ütlus on jällegi liialdus. Lubatud on end kaitsta halbade inimeste eest. Jeesus lubab meil tegutseda halbade inimeste vastu, näiteks teatades kuritegudest politseile.

Jeesuse järgmist avaldust tuleb samuti pidada liialdavaks. See ei tähenda, et me saaksime need ebaoluliseks jätta. See puudutab põhimõtte mõistmist; me peame lubama tal vaidlustada oma käitumise, ilma et nendest reeglitest välja töötaks uue seadustiku, eeldades, et erandeid ei lubata kunagi.

„Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, paku talle ka teist” (s 39b). Teatud asjaoludel on parem lihtsalt minema kõndida, nagu Peetrus tegi (Apostlite teod 1Kr2,9). Samuti pole vale kaitsta end verbaalselt nagu Paul3,3). Jeesus õpetab meile põhimõtet, mitte reeglit, mida tuleb rangelt järgida.

“Ja kui keegi tahab sinuga vaielda ja su mantli võtta, siis las ta võtab ka su mantli. Ja kui keegi sunnib teid miil minema, minge temaga kaks. Anna neile, kes sinult paluvad, ja ära pöördu ära nendest, kes tahavad sinult laenata” (s 40-42). Kui inimesed kaebavad teid 10.000 20.000 franki kohtusse, ei pea te neile 10 franki andma. Kui keegi varastab teie auto, ei pea te ka oma kaubikust loobuma. Kui joodik küsib sinult franki, siis sa ei pea talle üldse midagi andma. Jeesuse liialdatud väljaütlemised ei seisne selles, et laseme teistel inimestel meie arvelt eeliseid saada, ega ka selle eest, et neid selle eest premeerida. Pigem on ta mures, et me kätte ei maksa. Olge rahu sõlmimisel ettevaatlik; ei püüa teisi kahjustada.

Ära vihka

"Te olete kuulnud, et on öeldud: "Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast" (s 43). Toora käsib armastust ja see käskis Iisraelil tappa kõik kaananlased ja karistada kõiki üleastujaid. "Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad" (s 44). Jeesus õpetab meile teist teed, teed, mida maailmas ei leidu. Miks? Mis on kogu selle range õigluse eeskujuks?

"Et te oleksite oma taevase Isa lapsed" (s 45a). Me peame olema tema sarnased ja ta armastas oma vaenlasi nii väga, et saatis oma poja nende eest surema. Me ei saa lasta oma lastel oma vaenlaste eest surra, kuid me peaksime neid samuti armastama ja palvetama, et neid õnnistataks. Me ei saa sammu pidada standardiga, mille Jeesus standardiks seadis. Kuid meie korduvad ebaõnnestumised ei tohiks meid niikuinii takistada proovimast.

Jeesus tuletab meile meelde, et Jumal "laseb päikesel tõusta kurjade ja heade peale ning saadab vihma õigete ja ülekohtuste peale" (s 45b). Ta on kõigi vastu lahke.

„Sest kui sa armastad neid, kes sind armastavad, mis tasu sa saad? Kas maksukogujad ei tee sama? Ja kui sa oled lihtsalt oma vendade vastu lahke, siis mida sa erilist teed? Kas paganad ei tee sama?" (s 46-47). Meid on kutsutud tegema rohkem kui tavaliselt, rohkem kui pöördumatud. Meie suutmatus olla täiuslik ei muuda meie kutsumust alati täiustuda.

Meie armastus teiste vastu on olla täiuslik, laieneda kõigile inimestele, mida Jeesus kavatsebki öelda, öeldes: "Seepärast te saate täiuslikuks, nagu teie taevane Isa on täiuslik" (salm 48).

Michael Morrison

Matthew 5: Paari jutlus (osa 2)