Kaks banketti

636 kaks bankettiKõige tavalisemad taevakirjeldused, pilvel istumine, öösärgi kandmine ja harfi mängimine on vähe seotud sellega, kuidas pühakiri taevast kirjeldab. Seevastu kirjeldab Piibel taevast kui suurt festivali, nagu ülisuures formaadis pilt. Suures seltskonnas on maitsvat toitu ja head veini. See on läbi aegade suurim pulmavastuvõtt ja sellega tähistatakse Kristuse pulmi oma kirikuga. Kristlus usub jumalasse, kes on tõeliselt rõõmus ja kelle kõige kallim soov on meiega igavesti tähistada. Igaüks meist sai isikliku kutse sellele pidulikule banketile.

Lugege sõnu Matteuse evangeeliumist: «Taevariik on nagu kuningas, kes korraldas oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased külalisi pulma kutsuma; aga nad ei tahtnud tulla. Ta läkitas jälle teisi sulaseid ja ütles: 'Öelge külalistele: Vaata, ma olen oma eine valmistanud, mu härjad ja veised on tapetud ja kõik on valmis. tule pulma!" (Matteuse 22,1-4.).

Kahjuks pole me üldse kindlad, kas kutse vastu võtta. Meie probleem on selles, et selle maailma valitseja kurat on meid ka banketile kutsunud. Tundub, et me pole piisavalt targad, et näha, et need kaks festivali on tegelikult väga erinevad. Põhiline erinevus seisneb selles, et kui Jumal tahab meiega koos süüa, siis kurat tahab meid ära süüa! Pühakiri teeb selle selgeks. «Ole kaine ja vaata; sest teie vastane, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi ja otsib, keda õgida »(1. Peter 5,8).

Miks see nii keeruline on?

Ma ei tea, miks on inimkonnal nii raske valida Jumala ja kuradi püha vahel, jah, Jumala, meie Looja ja Saatana vahel, kes tahab meid hävitada. Võib-olla sellepärast, et me pole üldse kindlad, milliseid suhteid me oma ellu tahame. Inimsuhted peaksid olema nagu mingi pidusöök. Üksteise toitmise ja ehitamise viis. Protsess, mille käigus elame, kasvame ja küpseme, aidates samal ajal ka teistel elada, kasvada ja küpseda. Kuid selle kohta võib olla kuratlik paroodia, milles me käitume üksteisele nagu inimsööjad.

Juudi kirjanik Martin Buber ütles, et suhteid on kahte tüüpi. Ta kirjeldab ühte tüüpi kui "mina-sina suhteid" ja teist kui "mina-seda suhet". Mina-sina suhetes kohtleme üksteist võrdsetena. Me avastame üksteist, õpime üksteiselt ja austame üksteist kui võrdset. Seevastu I-id-suhetes kipume üksteist käsitlema kui ebavõrdseid inimesi. Seda me teeme, kui näeme inimesi ainult teenuse pakkujatena, naudinguallikana või isikliku kasu või eesmärgi saavutamise vahendina.

Eneseületamine

Neid sõnu kirjutades tuleb mulle meelde mees. Nimetagem teda Hektoriks, kuigi see pole tema tegelik nimi. Mul on häbi öelda, et Hector on vaimulik. Kui Hector tuppa astub, otsib ta ringi tähtsa inimese järele. Kui piiskop on kohal, pöördub ta otse tema poole ja vestleb vestlusega. Kui kohal on linnapea või mõni muu kodanikuametnik, juhtub ka see. Sama kehtib ka rikka ärimehe kohta. Kuna ma pole üks, viitsis ta minuga rääkida harva. Mind tegi kurvaks, kui nägin, kuidas Hector aastate jooksul närbus, seda nii oma ametikoha kui ka - ma kardan - omaenda hinge poolest. Kui me tahame kasvada, vajame mina-sina suhteid. I-id suhted pole sugugi ühesugused. Kui kohtleme teisi teenusepakkujatena, karjäärisöödana, vahepealsena, siis kannatame. Meie elu jääb vaesemaks ja ka maailm on vaesem. Mina-sina suhted on taeva värk. I-It suhete puhul see nii ei ole.

Kuidas teil isiklikult suhte skaalal läheb? Kuidas suhtute näiteks postimehesse, prügimehesse, supermarketi kassasse noore müüjannasse? Kuidas suhtute inimestesse, kellega juhtute kohtuma tööl, poes või mõnes seltskondlikus tegevuses? Kui sõidate autoga, kuidas suhtute jalakäijatesse, jalgratturitesse või muudesse autojuhtidesse? Kuidas suhtute inimestesse, kes on ühiskonnakorralduses madalamad kui teie? Kuidas suhtute abivajajatesse? Tõeliselt suurepärase inimese tunnuseks on see, et ta paneb ka teisi tundma, et nad on suurepärased, samas kui need, kes on väikesed ja vaimult kidurad, kipuvad tegema vastupidist.

Mõni aasta tagasi oli mul põhjust peapiiskop Desmond Tutule kirjutada. Sain temalt tagasi käsitsi kirjutatud kirja, mida ma tänaseni aardin. See mees on piisavalt suur, et ka teised saaksid end suurena tunda. Tema tõe- ja lepituskomisjoni hämmastava edu üheks põhjuseks Lõuna-Aafrikas oli reserveerimata lugupidamine kõigi vastu, kellega ta kohtus, ka nende vastu, kes seda ilmselt ei väärinud. Ta pakkus kõigile I-Sina suhet. Selles kirjas pani ta mind tundma, et olen võrdne - kuigi olen kindel, et pole. Ta harjutas ainult taevaliku pidupäeva jaoks, kus kõik osalevad pidusöögil ja keegi ei saa lõvidele süüa. Kuidas siis olla kindlad, et teeme sama?

Kuula, vasta ja suhelda

Esiteks peaksime kuulma Issanda isiklikku kutset meile. Me kuuleme neid erinevates pühakirjades. Üks kuulsamaid tekste pärineb Ilmutusraamatust. Ta kutsub meid laskma Jeesust oma ellu: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma lähen sisse ja toon sakramendi temaga ja tema minuga.» (Ilmutusraamat 3,20). See on kutse taevasele pühale.

Teiseks, pärast selle kutse kuulmist peaksime sellele vastama. Sest Jeesus seisab meie südame ukse taga, koputab ja ootab. Ta ei löö ukse sisse. Me peame selle avama, kutsuma ta üle lävepaku, võtma ta isiklikult lauas vastu kui meie Lunastaja, Päästja, sõbra ja venna, enne kui ta oma tervendava ja muutva jõuga meie ellu astub.

Samuti on vaja, et hakkaksime valmistuma taevaseks pidupäevaks. Me teeme seda nii, et kaasame oma ellu võimalikult palju mina-sina suhteid, sest kõige tähtsam on taevaste pidude puhul mitte söök ega vein, vaid suhted. Suhteid saame luua kõige ootamatumates olukordades, kui oleme selleks valmis.
Las ma räägin sulle tõestisündinud loo. Palju aastaid tagasi käisin sõprade ja tuttavate seltskonnaga Hispaanias puhkamas. Ühel päeval jalutasime linnast väljas ja olime lootusetult eksinud. Sattusime soisele alale, aimamata, kuidas kuival maal tagasi saada. Kus oli tee tagasi linna, kust tulime. Asja tegi veelgi hullemaks see, et oli õhtu ja päevavalgus hakkas tuhmuma.

Selles keerulises olukorras saime teada tohutusest pikakarvalisest hispaanlasest, kes liikus läbi soo meie poole. Ta oli tumedanahaline ja habemega ning kandis koristamata riideid ja suuri kalapükse. Kutsusime ta üle ja palusime temalt abi. Minu imestuseks võttis ta mu peale, pani mu üle õla ja kandis teisele poole nõmme, kuni ta mind kindlale teele seadis. Ta tegi sama meie kõigi rühmade jaoks ja näitas meile siis teed. Võtsin rahakoti välja ja pakkusin talle arveid. Ta ei tahtnud ühtegi neist.

Selle asemel võttis ta mu käe ja raputas seda. Samuti surus ta kätt kõigi teiste grupis olevate inimestega, enne kui meid tervena jättis. Mäletan, kui piinlik mul oli. Ma olin talle pakkunud I-It suhet ja ta muutis seda oma "mina-sina" käepigistusega.

Me ei näinud teda enam kunagi, kuid olen mitmel korral tabanud end tema peale mõtlemast. Kui ma kunagi taevasele pidusöögile jõuaksin, poleks ma üllatunud, kui teda kuskilt külaliste hulgast leian. Jumal õnnistagu teda. Ta näitas mulle teed - rohkem kui ühes mõttes!

Roy Lawrence