Kes see mees on?

Jeesus ise küsis oma jüngritelt identiteedi küsimust, mida me tahame siin näha: "Kes ütleb rahvale, et Inimese Poeg on?" Milline asutus tal on? Miks peaksime temasse usaldama? Jeesus Kristus on kristliku usu keskmes. Peame mõistma, milline inimene ta on.

Väga inimene - ja palju muud

Jeesus sündis normaalselt, kasvas normaalselt üles, oli näljane ja janune ja väsinud, sõi ja jõi ja magas. Ta nägi normaalne välja, rääkis kõnekeelt, kõndis normaalselt. Tal olid tunded: haletsus, viha, hämmastus, kurbus, hirm (Matt. 9,36; Luke 7,9; John 11,38; Matt. 26,37). Ta palvetas Jumala poole, nagu inimesed peavad. Ta nimetas end meheks ja teda kutsuti meheks. Ta oli inimene.

Kuid ta oli nii erakordne inimene, et pärast tema taevaminekut eitasid mõned, et ta on inimene (2. Johannese 7). Nad arvasid, et Jeesus on nii püha, et nad ei suutnud uskuda, et tal oli midagi pistmist liha, mustuse, higi, seedimise ja liha puudustega. Võib-olla ta lihtsalt "ilmus" inimesena, nagu inglid ilmuvad mõnikord inimesena, saamata tegelikult inimeseks.

Seevastu Uus Testament teeb selgeks: Jeesus oli inimene selle sõna täies tähenduses. Johannes kinnitab: "Ja sõna sai lihaks ..." (Joh. 1,14). Ta ei "ilmunud" ainult lihana ja mitte ainult "riietunud" end lihasse. Ta sai lihaks. Jeesus Kristus "tuli lihasse" (1. John 4,2). Johannes ütleb, et me teame, sest nägime teda ja puudutasime teda (1. John 1,1-2.).

Pauluse sõnul sai Jeesus „inimeste sarnaseks” (Fil. 2,7), "Seaduse alusel tehtud" (Gal. 4,4), "Patuse liha kujul" (Room. 8,3). See, kes tuli inimest lunastama, pidi saama sisuliselt inimeseks, väidab Kirja heebrealastele autor: „Kuna lapsed on nüüd lihast ja luust, on temagi seda võrdselt vastu võtnud... Seetõttu pidi ta saama oma vendade sarnaseks. kõiges "(2,14-17.).

Meie pääste seisab või langeb sellega, kas Jeesus tõesti oli – ja on. Tema roll meie advokaadina, meie ülempreestrina seisab või langeb sõltumata sellest, kas ta on tõesti inimlikke asju kogenud (Heb. 4,15). Isegi pärast ülestõusmist oli Jeesusel liha ja luud (Joh. 20,27; Luk. 24,39). Isegi taevases hiilguses jäi ta inimeseks (1. Meeskond. 2,5).

Tegutsege nagu Jumal

"Kes ta on?" küsisid variserid, kui nad nägid, kuidas Jeesus patud andeks andis. "Kes võib patte andeks anda kui ainult Jumal?" (Luuk. 5,21.) Patt on süütegu Jumala vastu; kuidas saab inimene rääkida Jumala eest ja öelda, et teie patud on kustutatud, kustutatud? See on jumalateotus, ütlesid nad. Jeesus teadis, kuidas nad sellesse suhtusid, ja andis siiski patud andeks. Ta andis isegi mõista, et ta ise on patust vaba (Joh. 8,46).

Jeesus ütles, et istub taevas Jumala paremal käel – veel üks väide, et juudi preestrid pidasid jumalateotust6,63-65). Ta väitis end olevat Jumala Poeg – öeldi, et see oli ka jumalateotus, sest selles kultuuris tähendas see praktikas Jumala juurde tõusmist (Joh. 5,18; 19,7). Jeesus väitis, et on Jumalaga nii täiuslikul kokkuleppel, et tegi ainult seda, mida Jumal tahtis (Joh. 5,19). Ta väitis, et on isaga üks (10,30), mida juudi preestrid pidasid ka jumalateotuseks (10,33). Ta väitis, et on nii jumala sarnane, et kes teda näeb, näeb Isa4,9; 1,18). Ta väitis, et suudab Jumala Vaimu välja saata6,7). Ta väitis, et suudab ingleid välja saata (Mt 13,41).

Ta teadis, et Jumal on maailma kohtunik ja väitis samal ajal, et Jumal on andnud kohtumõistmise tema kätte (Joh. 5,22). Ta väitis, et suudab surnuid üles äratada, sealhulgas iseennast (Joh. 5,21; 6,40; 10,18). Ta ütles, et igaühe igavene elu sõltub nende suhetest tema Jeesusega (Matt. 7,22-23). Ta arvas, et Moosese sõnu tuleb täiendada (Matt. 5,21-48). Ta nimetas end hingamispäeva isandaks – Jumala antud seaduseks! (Matt. 12,8.) Kui ta oleks "ainult inimene", oleks see edev ja patune õpetus.

Kuid Jeesus toetas oma sõnu hämmastavate tegudega. „Uskuge mind, et ma olen Isas ja Isa minus; kui ei, siis uskuge mind tegude pärast” (Johannese 14,11). Imed ei saa kedagi uskuma sundida, kuid need võivad siiski olla tugevad "kaudsed tõendid". Näidamaks, et tal on õigus patte andeks anda, tegi Jeesus terveks halvatud mehe (Luuka 5:17-26). Tema imed tõestavad, et see, mida ta enda kohta ütles, on tõsi. Tal on rohkem kui inimjõud, sest ta on rohkem kui inimene. Väited tema kohta – koos iga muu jumalateotusega – põhinesid Jeesuse tõel. Ta võis rääkida nagu Jumal ja käituda nagu Jumal, sest ta oli Jumal lihas.

Tema enda pilt

Jeesus oli selgelt teadlik oma identiteedist. Kaheteistkümneaastaselt oli tal juba eriline suhe Taevase Isaga (Luuk. 2,49). Ristimisel kuulis ta häält taevast ütlevat: Sa oled mu kallis poeg (Lk. 3,22). Ta teadis, et tal on täita missioon (Luk. 4,43; 9,22; 13,33; 22,37).

Vastuseks Peetruse sõnadele: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” Jeesus vastas: „Õnnistatud oled sa, Siimon, Joonase poeg; sest liha ja veri ei ilmutanud seda teile, vaid minu Isa taevas ”(Mt 16, 16-17). Jeesus oli Jumala Poeg. Ta oli Kristus, Messias - see, kelle Jumal oli võidelnud väga erilise missiooni jaoks.

Kui ta kutsus kaksteist jüngrit, üks Iisraeli suguharule, siis ta ei lugenud ennast nende kaheteistkümne hulka. Ta seisis nende kohal, sest ta seisis kogu Iisraeli ees. Ta oli uue Iisraeli looja ja ehitaja. Issanda õhtusöögil selgus, et ta on uue lepingu alus, uus suhe Jumalaga. Ta nägi ennast kesksel kohal, mida Jumal maailmas tegi.

Jeesus poleeris julgelt religioossete ametivõimude vastu traditsioonide vastu, seaduste vastu, templi vastu. Ta nõudis, et tema jüngrid lahkuksid kõik ja järgiksid teda, et ta kõigepealt oma elus, absoluutse lojaalsuse hoidmiseks. Ta rääkis Jumala volitustega - ja rääkis samal ajal oma volitustega.

Jeesus uskus, et Vana Testamendi ennustused läksid temas täide. Ta oli kannatav sulane, kes pidi surema, et päästa inimesed nende pattudest (Js 53,4-5 ja 12; Matth. 26,24; Mark. 9,12; Luke 22,37; 24, 46). Ta oli rahuvürst, kes pidi eesli seljas Jeruusalemma sisenema (Sak. 9,9-10; Matt. 21,1-9). Ta oli Inimese Poeg, kellele tuleb anda kogu võim ja võim (Dan. 7,13-14; Matt. 26,64).

Tema elu enne

Jeesus väitis, et elas enne Aabrahami, ja väljendas seda „ajatust” klassikalises sõnastuses: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: enne kui Aabraham sai, olen mina” (Joh. 8,58.). Jällegi uskusid juudi preestrid, et Jeesus mõõdab endale jumalikke asju ja tahtis ta kividega loopida (s 59). Fraas "olen mina" kõlab nii 2. Moose 3,14 kus Jumal avaldab Moosesele oma nime: "Öelge Iisraeli poegadele: [Tema] "Mina olen" on mind saatnud teie juurde" (Elberfeldi tõlge). Jeesus võtab selle nime siin enda jaoks. Jeesus kinnitab, et "enne kui maailm oli", jagas ta juba au Isaga (Jh 17,5). Johannes ütleb meile, et ta oli olemas juba aegade alguses: Sõnana (Joh. 1,1).

Ja ka Johannese raamatust võime lugeda, et “kõik” on tehtud sõnast (Joh. 1,3). Isa oli planeerija, sõna looja, kes plaanitu ellu viis. Kõik on loodud tema enda ja tema jaoks (koloslased 1,16; 1. Cor. 8,6). heebrealased 1,2 ütleb, et Jumal "lõi maailma" Poja kaudu.

Heebrealastes, nagu ka kirjas koloslastele, öeldakse, et Poeg "kannab" universumit, et see "on temas" (Heb. 1,3; koloslased 1,17). Mõlemad ütlevad meile, et ta on "nähtamatu Jumala kuju" (koloslastele 1,15), "Tema olemuse kuju" (Hebr. 1,3).

Kes on jeesus Ta on jumalik olend, kes sai lihaks. Ta on kõige looja, elu vürst (Apostlite teod 3,15). Ta näeb välja nagu Jumal, tal on au nagu Jumalal, tal on külluslikult väge, mis on ainult Jumalal. Pole ime, et jüngrid jõudsid järeldusele, et ta on jumalik, lihas Jumal.

Väärt kummardamist

Jeesuse eostamine toimus üleloomulikul viisil (Matt. 1,20; Luke 1,35). Ta elas ilma pattu tegemata (Hb. 4,15). Ta oli veatu, veatu (Hb. 7,26; 9,14). Ta ei teinud ühtegi pattu (1. peeter 2,22); temas ei olnud pattu (1. John 3,5); ta ei teadnud ühestki patust (2. korintlased 5,21). Ükskõik kui tugev ka kiusatus oli, oli Jeesusel alati tugevam soov Jumalale kuuletuda. Tema missioon oli täita Jumala tahet (Hb.10,7).
 
Mitmel korral kummardasid inimesed Jeesust (Mt 14,33; 28,9 u 17; Joh. 9,38). Inglid ei lase end kummardada (Ilmutuse 19,10), kuid Jeesus lubas seda. Jah, ka inglid kummardavad Jumala Poega (Hebr. 1,6). Mõned palved olid suunatud otse Jeesusele (Apostlite teod.7,59-60; 2. Korintlastele 12,8; Ilmutus 22,20).

Uus Testament kiidab Jeesust Kristust erakordselt kõrgelt, vormelitega, mis on tavaliselt reserveeritud Jumalale: „Temale olgu au igavesti ja igavesti! Aamen "(2. Meeskond. 4,18; 2. peeter 3,18; Ilmutus 1,6). Tal on kõrgeim valitseja tiitel, mida saab anda (Ef. 1,20-21). Kui me nimetame teda jumalaks, pole see liiga liialdatud.

Ilmutusraamatus kiidetakse võrdselt Jumalat ja Talle, mis näitab võrdsust: "Sellele, kes istub troonil, ja Tallele olgu kiitus ja au ja kiitus ja vägi igavesti ja igavesti!" 5,13). Poega tuleb austada nagu isa (Joh. 5,23). Jumalat ja Jeesust nimetatakse võrdselt Alfaks ja Oomegaks, kõigi asjade alguseks ja lõpuks. 1,8 u 17; 21,6; 22,13).

Vana Testamendi lõigud Jumala kohta võetakse sageli Uues Testamendis ja rakendatakse Jeesusele Kristusele.

Üks silmapaistvamaid on see käsk jumalateenistuse kohta:
„Sellepärast on Jumal ka tema ülendanud ja andnud talle nime, mis on üle kõigist nimedest, et Jeesuse nimel kummarduksid kõik, kes on taevas ja maa peal ja maa all ja kõik keeled tunnistaksid, et Jeesus Kristus on Issand Jumal, Isa auks” (Fil. 2,9-11; on tsitaat Isalt. 45,23 sisaldama). Jeesusele antakse au ja lugupidamine, mis Jesaja sõnul tuleb anda Jumalale.

Jesaja ütleb, et on ainult üks Päästja – Jumal (Js 43:11; 45,21). Paulus ütleb selgelt, et Jumal on Päästja, aga ka Jeesus on Päästja (Tiit. 1,3; 2,10 ja 13). Kas on Päästja või kaks? Algkristlased jõudsid järeldusele, et Isa on Jumal ja Jeesus on Jumal, kuid Jumal on ainult üks ja seega ka üks Päästja. Isa ja Poeg on olemuselt üks (Jumal), kuid erinevad isikud.

Ka mitmed teised Uue Testamendi kirjakohad nimetavad Jeesust Jumalaks. John 1,1: “Jumal oli sõna.” Salm 18: “Keegi pole kunagi Jumalat näinud; ainuke, kes on Jumal ja on Isa üsas, kuulutas ta meile. ”Jeesus on Jumal-Isik, kes annab meile Isa (tema) teada. Pärast ülestõusmist tunnistas Toomas Jeesuse Jumalaks: "Toomas vastas ja ütles talle: Mu Issand ja mu Jumal!" (Joh. 20,28.)

Paulus ütleb, et esivanemad olid suured, sest nende seast „ihu järgi tuleb Kristus, kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti. Aamen” (Room. 9,5). Kirjas heebrealastele nimetab Jumal ise poega "Jumalaks" tsitaadis: "Jumal, su troon püsib igavesti ja igavesti ..." (Heb. 1,8).

"Sest temas [Kristuses]," ütles Paulus, "kogu jumalikkuse täius elab ihuliselt" (Kol.2,9). Jeesus Kristus on täielikult Jumal ja tal on ka praegu "kehaline eksistents". Ta on täpne Jumala kuju – Jumal lõi lihaks. Kui Jeesus oleks ainult inimene, oleks vale usaldada teda. Kuid kuna ta on jumalik, on meil käsk teda usaldada. Ta on tingimusteta usaldusväärne, sest ta on Jumal.
 
Siiski võib olla eksitav öelda: "Jeesus on Jumal", nagu oleksid need kaks mõistet lihtsalt vahetatavad või sünonüümid. Esiteks oli Jeesus inimene ja teiseks ei ole Jeesus „kogu” Jumal. "Jumal = Jeesus", see võrrand on vigane.

Enamikul juhtudel tähendab "Jumal" "Isa" ja sellepärast kutsub Piibel harva Jeesust Jumalat. Kuid seda mõistet võib Jeesusele õigesti kohaldada, sest Jeesus on jumalik. Jumala poegana on ta kolmiku jumalus. Jeesus on Jumal inimene, kelle kaudu on loodud Jumal ja inimkond.

Meie jaoks on Jeesuse jumalikkus ülimalt tähtis, sest ainult siis, kui ta on jumalik, saab ta meile täpselt Jumalat ilmutada (Joh. 1,18; 14,9). Ainult Jumalik isik saab meile meie patud andeks anda, meid lunastada, Jumalaga lepitada. Meie usu objektiks võib saada ainult Jumalik inimene, Issand, kellele me oleme täiesti ustavad, Päästja, keda austame laulus ja palves.

Kogu inimene, kogu Jumal

Nagu viidatakse viidatud viidetest, jagatakse Piibli "Jeesuse pilt" mosaiikkivides kogu Uues Testamendis. Pilt on järjekindel, kuid seda ei koguta ühes kohas. Algne kirik pidi koosnema olemasolevatest ehitusplokkidest. Piibli ilmutuse põhjal tegi ta järgmised järeldused:

• Jeesus on sisuliselt Jumal.
• Jeesus on sisuliselt inimlik.
• On ainult üks Jumal.
• Jeesus on inimene selles Jumalas.

Nikaia kirikukogu (325) kehtestas Jumala Poja Jeesuse jumalikkuse ja tema olemusliku identiteedi Isaga (Nicene Creed).

Chalcedoni nõukogu (451) lisas, et ta on ka mees:
"Meie Issand Jeesus Kristus on üks ja sama Poeg; sama täiuslik jumalikus ja sama täiuslikus inimkonnas, täielikult Jumal ja kogu inimkond ..., kes on saanud Isalt vanusest tagasi seoses Tema jumalikkusega, ja ... mis on vastu võetud Neitsi Maarja poolt tema inimkonna suhtes; üks ja sama Kristus, Poeg, Issand, põliselanikud, tutvustasid kahte olemust ... kus ühendamine mingil moel ei erista looduse erinevust, vaid säilitab iga looduse omadused ja sulandab need ühte isikusse. "

Viimane osa lisati, sest mõned inimesed väitsid, et Jumala olemus lükkas Jeesuse inimloomust taustale nii, et Jeesus ei olnud enam tegelikult inimene. Teised väitsid, et need kaks olemust olid liitunud kolmanda olemusega, nii et Jeesus ei olnud jumalik ega inimene. Ei, piibellik tõendusmaterjal näitab, et Jeesus oli täielikult inimlik ja täiesti Jumal. Ja seda peab ka kirik õpetama.

Meie päästmine sõltub sellest, et Jeesus oli ja on nii mees kui Jumal. Aga kuidas saab Jumala püha Poeg inimeseks, võtta patune liha?
 
Küsimus tekib peamiselt seetõttu, et inimene, nagu me seda praegu näeme, on rikutud. Aga see pole see, kuidas Jumal selle loonud. Jeesus näitab meile, kuidas inimene saab ja peaks olema tões. Esiteks näitab ta meile isikut, kes on täielikult isast sõltuv. Seega peaks see olema inimkonna juures.

Lisaks näitab ta meile, mida Jumal on võimeline. Ta on võimeline muutuma oma loomingu osaks. Ta suudab ületada lõhe loodu ja loodud, püha ja patuse vahel. Me võime arvata, et see on võimatu; see on võimalik Jumala jaoks.

Ja lõpuks, Jeesus näitab meile, milline saab olema inimkond uues loodus. Kui ta naaseb ja meid üles kasvatatakse, näeme välja nagu tema (1. John 3,2). Meil on keha nagu tema ümberkujundatud keha (1. Cor. 15,42-49.).

Jeesus on meie teerajaja, ta näitab meile, et viis Jumala juurde viib Jeesuse üle. Kuna ta on inimene, tunneb ta oma nõrkust; sest ta on Jumal, võib ta tõhusalt rääkida Jumala õigusest meie jaoks. Jeesusega kui meie Päästjaga võime usaldada, et meie päästmine on ohutu.

Michael Morrison


pdfKes see mees on?