Kas me õpetame kõik leppimist?

348 me õpetame allversoehnungiMõned inimesed väidavad, et Kolmsuse teoloogia õpetab universaalsust, st eeldust, et iga inimene päästetakse. Sest see ei ole oluline, kas ta on hea või halb, kahetsusväärne või mitte, või kas ta on Jeesuse vastu võtnud või eitanud. Seega pole põrgu. 

Mul on selle väitega kaks raskust, mis on eksitus:
Esiteks ei nõua kolmainsusesse uskumine universaalset leppimist. Kuulus Šveitsi teoloog Karl Barth ei õpetanud universalismi ega ka teoloogid Thomas F. Torrance ja James B. Torrance. Grace Communion Internationalis (WKG) õpetame kolmainsuse teoloogiat, kuid mitte universaalset leppimist. Meie Ameerika veebisait ütleb selle kohta järgmist: Universaalne leppimine on vale eeldus, et maailma lõpus päästetakse Jumala armu läbi kõik inimliku, ingelliku ja deemonliku iseloomuga hinged. Mõned universaalid lähevad isegi nii kaugele, et usuvad, et meeleparandus Jumala vastu ja usk Jeesusesse Kristusesse on tarbetud. Universalistid eitavad kolmainsuse doktriini ja paljud inimesed, kes usuvad universaalsesse leppimisse, on unitaarlased.

Sunniviisilised suhted puuduvad

Vastupidiselt universaalsele lepitamisele õpetab Piibel, et päästetud saab ainult Jeesuse Kristuse kaudu (Apostlite teod 4,12). Tema läbi, kelle Jumal on meile valinud, on kogu inimkond valitud. Lõppkokkuvõttes ei tähenda see aga, et kõik inimesed võtaksid selle Jumala kingituse vastu. Jumal igatseb, et kõik inimesed kahetseksid. Ta lõi inimesed ja lunastas nad elavaks suhteks temaga Kristuse kaudu. Tõelist suhet ei saa kunagi sundida!

Me usume, et Kristuse kaudu on Jumal loonud heatahtliku ja õiglase varustuse kõigile inimestele, isegi neile, kes ei uskunud evangeeliumi kuni nende surmani. Sellegipoolest ei päästa need, kes Jumalat oma valiku järgi lükkavad. Piibli teadlased tunnevad Piibli uuringus, et me ei saa välistada võimalust, et iga inimene saab lõpuks kahetsusväärseks ja seepärast võtab vastu Jumala päästmise kingituse. Piibli tekstid on siiski ebamäärased ja seetõttu ei ole me selle küsimuse suhtes dogmaatilised.

Muud raskused, mis tekivad, on järgmised:
Miks peaks kõigi inimeste päästmise võimalus tekitama negatiivset suhtumist ja ketserluse vastutust? Isegi varajase kiriku usutunnistus ei olnud põrgusse uskumisel dogmaatiline. Piibli metafoorid räägivad leegidest, täiuslikust pimedusest, hõõguvast ja hammastavast. Nad esindavad riiki, mis tekib siis, kui inimene kaotab igavesti ja elab maailmas, kus ta ennast oma keskkonnast kõrvale paneb, loobub oma isekate südamete igatsustest ja teadlikult kogu armastuse, headuse ja tõe allikast lükkab.

Kui keegi võtab need metafoorid sõna otseses mõttes, on nad hirmutavad. Metafoore ei tohi siiski sõna otseses mõttes võtta, vaid need on mõeldud vaid teema eri aspektide esindamiseks. Nende kaudu näeme siiski, et põrgu, olgu see siis olemas või mitte, ei ole koht, kus meeldib jääda. Inimese ketserit ei tee automaatselt, et hellitada kirglikku soovi, et kõik inimesed või inimkond päästetakse või keegi ei kanna põrgu piinusi.

Milline kristlane ei tahaks, et iga inimene, kes on kunagi elanud, meelt parandaks ja kogeks Jumalaga andestavat lepitust? Mõte, et Püha Vaim muudab kogu inimkonda ja on koos taevas, on soovitav. Ja see on täpselt see, mida Jumal tahab! Ta soovib, et kõik inimesed pöörduksid tema poole ega kannataks tema armastusepakkumise tagasilükkamise tagajärgede all. Jumal igatseb seda, sest ta armastab maailma ja kõike, mis selles on: "Sest nii on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Joh. 3,16). Jumal kutsub meid üles armastama oma vaenlasi, nagu Jeesus ise armastas oma äraandjat Juudas Iskariot viimasel õhtusöömaajal3,1; 26) ja teenis teda ristil (Luuka 23,34) armastatud.

Suletud seestpoolt?

Siiski ei garanteeri Piibel, et kõik inimesed võtavad Jumala armastuse vastu. Ta isegi hoiatab, et on väga võimalik, et mõned inimesed eitavad Jumala andestuse pakkumist ning sellega kaasnevat päästmist ja aktsepteerimist. Siiski on raske uskuda, et keegi sellise otsuse teeks. Ja veelgi mõeldamatum on, et keegi keelduks pakkumisest luua armastav suhe Jumalaga. Nagu CS Lewis kirjutas oma raamatus The Great Divorce: „Ma usun teadlikult, et teatud viisil on neetud mässajad, kes saavad lõpuni hakkama; et põrgu uksed on seestpoolt lukus.

Jumala soov iga inimese pärast

Universaalsust ei tohiks valesti mõista selle universaalse või kosmilise mõõtmega, mida Kristus on meie heaks teinud. Jeesuse Kristuse, valitud Jumala poolt, valitakse kogu inimkond. Kuigi see ei tähenda, et saame kindlalt öelda, et kõik inimesed võtavad lõpuks selle Jumala kingituse vastu, võime seda kindlasti loota.

Apostel Peetrus kirjutab: „Issand ei lükka tõotuse täitmist edasi, nagu mõned arvavad, et see on viivitatud; kuid ta on teiega kannatlik ega taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik leiaksid meeleparanduse" (2. Peter 3,9). Jumal tegi kõik võimaliku, et päästa meid põrgupiinadest.

Kuid lõpuks ei tee Jumal haiget nende teadlikule otsusele, kes teadlikult oma armastuse tagasi lükkavad ja pöörduvad temast eemale. Sest selleks, et oma mõtteid, tahet ja südameid üle saada, peab ta oma inimkonna tagasi võtma ja mitte looma. Kui ta seda tegi, siis ei oleks inimesi, kes võiksid vastu võtta Jumala kõige väärtuslikumat kingitust, elu Jeesuses Kristuses. Jumal on loonud inimkonna ja päästnud nad tõelise suhtega Temaga ja seda suhet ei saa täita.

Mitte kõik ei ole ühendatud Kristusega

Piibel ei hägusta vahet uskliku ja uskmatu vahel ja ka meie ei peaks seda tegema. Kui me ütleme, et kõik inimesed on andeks saanud, Kristuse kaudu päästetud ja Jumalaga lepitatud, tähendab see, et kuigi me kõik kuulume Kristusele, ei ole kõik temaga suhetes. Kuigi Jumal on kõik inimesed endaga lepitanud, ei ole kõik inimesed seda lepitust aktsepteerinud. Sellepärast ütles apostel Paulus: „Sest Jumal oli Kristuses, lepitas maailma endaga ega lugenud nende patte nende peale ja kinnitas meie seas lepitussõna. Nüüd oleme me Kristuse saadikud, sest Jumal manitseb meie kaudu; seega palume nüüd Kristuse nimel: olge lepitatud Jumalaga! (2. korintlased 5,19-20). Sel põhjusel ei mõista me inimeste üle kohut, vaid pigem teavitame neid, et lepitus Jumalaga sai teoks Kristuse kaudu ja on pakkumisena kõigile kättesaadav.

Meie mure peaks olema elav tunnistus, jagades Piibli tõdesid Jumala olemusest - see on tema mõtted ja kaastunne meie inimeste vastu - meie keskkonnas. Me õpetame Kristuse universaalset valitsust ja loodame lepituseks kõigi inimestega. Piibel räägib meile, kuidas Jumal igatseb, et kõik inimesed tulevad Tema juurde meeleparanduses ja võtaksid vastu Tema andestust - igatsust, mida me ka tunneme.

Joseph Tkach