Kas arm talub pattu?

604 talub armu pattuArmus elamine tähendab patu tagasilükkamist, selle mitte sallimist ega aktsepteerimist. Jumal on patu vastu - ta vihkab seda. Ta keeldus jätmast meid patusesse olukorda ja saatis oma poja meid naisest ja selle tagajärgedest vabastama.

Kui Jeesus rääkis naisega, kes oli abielu rikkunud, ütles ta talle: "Ma ei mõista ka teie üle kohut," vastas Jeesus. Sa võid minna, aga ära enam patusta!" (Johannes 8,11 Lootus kõigile). Jeesuse tunnistus näitab tema põlgust patu vastu ja annab edasi armu, mis seab patu vastu lunastava armastuse. Oleks traagiline viga näha Jeesuse valmisolekut olla meie Päästja sallivusena patu suhtes. Jumala Poeg sai üheks meist just seetõttu, et Ta oli täiesti sallimatu patu petliku ja hävitava jõu suhtes. Selle asemel, et meie patud omaks võtta, võttis ta need enda peale ja allutas Jumala kohtu alla. Tema eneseohverduse, karistuse ja surma kaudu, mille patt meile toob, eemaldati.

Vaadates ümber langenud maailma, milles elame, ja kui vaatame enda ellu, on ilmne, et Jumal lubab pattu. Kuid Piiblis öeldakse selgelt, et Jumal vihkab pattu. Miks? Meile tehtud kahju tõttu. Patt teeb meile haiget - see kahjustab meie suhteid Jumala ja teistega; see takistab meil elada tões ja täiuses selles, kes me oleme, meie lähedased. Jeesuses ja tema kaudu eemaldatud pattudega tegeledes ei vabasta Jumal meid kohe kõigist pattu orjastatud tagajärgedest. Kuid see ei tähenda, et Tema arm võimaldab meil pattu jätkata. Jumala arm pole tema passiivne pattu talumine.

Kristlastena elame me armu all – oleme vabastatud ülimast patukaristusest Jeesuse ohvri eest. Kristuse töötajatena õpetame ja ülistame armu viisil, mis annab inimestele lootust ja selge pildi Jumalast kui nende armastavast, andestavast Isast. Selle sõnumiga kaasneb aga hoiatus – pidage meeles apostel Pauluse küsimust: „Kas Jumala lõpmatult rikkalik headus, kannatlikkus ja ustavus on teile nii vähe väärt? Kas sa ei näe, et just see headus tahab sind meeleparandusele suunata? (roomlased 2,4 Lootus kõigile). Ta ütles ka: „Mida me selle peale ütleme? Kas me jääme pattu tegema, et arm saaks külluses? Olgu see kaugel! Oleme patule surnud. Kuidas me saame selles veel elada?" (roomlased 6,1-2.).

Tõde Jumala armastusest ei tohiks kunagi julgustada meid tahtma jääda oma patusse. Arm on Jumala pakkumine Jeesuses mitte ainult selleks, et vabastada meid patu süüst ja häbist, vaid ka selle moonutavast, orjastavast jõust. Nagu Jeesus ütles: "Kes pattu teeb, on patu sulane" (Joh 8,34). Paulus hoiatas: „Kas te ei tea? Kelle te teete sulased, kes kuuletuvad talle, te olete tema sulased ja kuulete teda – kas patu teenijatena surmani või sõnakuulelikkuse teenijatena õigusele ”(roomlastele) 6,16). Patt on tõsine äri, sest see orjastab meid kurjuse mõju all.

Selline arusaam patust ja selle tagajärgedest ei pane meid inimeste peale hukkamõistvaid sõnu kuhjama. Selle asemel, nagu Paulus märkis, on meie sõnad „rääkige kõigiga lahkelt; kõik, mida ütlete, peaks olema hea ja kasulik. Tehke kõik endast oleneva, et leida igaühe jaoks õiged sõnad »(Koloslased 4,6 Lootus kõigile). Meie sõnad peaksid andma edasi lootust ja rääkima nii Jumala pattude andeksandmisest Kristuses kui ka Tema võidust kõige kurja üle. Ainuüksi üks, teisest rääkimata, on armusõnumi moonutamine. Nagu Paulus märgib, ei jäta Jumala arm meid kunagi kurjuse orjusse: "Aga tänu Jumalale, kui olete olnud patu orjad, olete nüüd oma südamest kuuletunud õpetuse vormile, millele te olete pühendunud" (roomlastele) 6,17).

Jumala armu tõe mõistmisel kasvades mõistame üha enam, miks Jumal pattu jätab. See kahjustab ja teeb haiget tema loomingule. See hävitab õiged suhted teistega ja hävitab Jumala iseloomu valedega, mis teda õõnestavad, ja usalduslikest suhetest Jumalaga. Mida me teeme, kui näeme lähedase pattu? Me ei mõista teda kohut, kuid vihkame patust käitumist, mis kahjustab teda ja võib-olla ka teisi. Loodame ja palvetame, et meie armastatud Jeesus vabastaks pattu eluga, mille ta on talle ohverdanud.

Stefani kividega surnuks loopimine

Paulus on võimas näide sellest, mida teeb Jumala armastus inimese elus. Enne pöördumist kiusas Paulus kristlasi karmilt taga. Ta seisis kõrval, kui Stefanos suri (Apostlite teod 7,54-60). Piibel kirjeldab tema suhtumist: "Aga Saulus tundis rõõmu oma surmast" (Apostlite teod 8,1). Kuna ta oli teadlik tohutust armust, mida ta sai oma mineviku kohutavate pattude eest, jäi arm Pauluse elu peamiseks teemaks. Ta täitis oma kutse teenida Jeesust: "Aga ma ei pea oma elu mainimisväärseks, kui ma ainult lõpetan oma kursuse ja täidan ameti, mille sain Issandalt Jeesuselt, tunnistamaks Jumala armu evangeeliumi" (Apostlite teod). 20,24).
Pauluse kirjutistes leiame armu ja tõe põimimise selles, mida ta Püha Vaimu innustusel õpetas. Samuti näeme, et Jumal muutis Pauluse radikaalselt palavast legalistist, kes kiusas taga kristlasi, Jeesuse alandlikuks teenijaks. Kui ta teda oma lapsena võttis, oli ta teadlik omaenda patust ja Jumala halastusest. Paulus võttis omaks Jumala armu ja pühendas kogu oma elu jutlustamisele, sõltumata kuludest.

Järgides Pauluse eeskuju, peaksid meie vestlused inimestega põhinema Jumala hämmastaval armul kõigi patuste jaoks. Meie sõnad peaksid tunnistama, et elame patust sõltumatut elu Jumala kindla õpetuse järgi. «Jumalast sündinud ei tee pattu; sest Jumala lapsed jäävad temasse ega saa pattu teha; sest nad on sündinud Jumalast »(1. Johannes 3,9).

Kui kohtate inimesi, kes elavad hukkamõistmise asemel Jumala headusele vastuollu, peaksite suhtuma neisse tasaselt: „Issanda sulane ei tohi olla vaidlev, vaid lahke kõigi vastu, osav õpetada, kes talub kurja, võib ja noomib leebusega kangekaelne. Võib-olla aitab Jumal neil meelt parandada, tõde teada »(2. Meeskond. 2,24-25.).

Nagu Paulus, vajavad teie kaasinimesed tõelist kohtumist Jeesusega. Võite olla selline kohtumine, kus teie käitumine vastab Jeesuse Kristuse olemusele.

Joseph Tkach