Jeesuse viimased sõnad
Jeesus Kristus veetis oma elu viimased tunnid ristile lööduna. Selle maailma pilkatuna ja hüljatuna päästab ta. Ainus puhas inimene, kes kunagi elanud, võttis meie süü tagajärjed ja maksis oma eluga. Piibel tunnistab, et Kolgatal, rippudes ristil, ütles Jeesus mõned olulised sõnad. Need Jeesuse viimased sõnad on väga eriline sõnum meie Päästjalt, kui ta kannatas oma elu suurimat valu. Need paljastavad meile tema sügavaimad armastuse tunded neil hetkedel, mil ta andis oma elu meie eest.
andestus
«Aga Jeesus ütles: Isa, anna neile andeks; sest nad ei tea, mida nad teevad! Ja nad jagasid tema riided ja heitsid nende eest liisku” (Luuka 23,34). Ainult Luukas paneb kirja sõnad, mis Jeesus ütles vahetult pärast seda, kui nad lõid naelad läbi tema käte ja jalgade. Tema ümber seisid sõdurid, kes sidusid tema riideid, lihtrahvas, keda kihutasid usuvõimud, ja pealtnägijad, kes ei tahtnud sellest julmast vaatemängust ilma jääda. Ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega pilkasid ja ütlesid: „Tema on Iisraeli kuningas, ta tulgu ristilt alla. Uskugem siis temasse” (Matteuse 27,42).
Temast vasakul ja paremal rippusid kaks kurjategijat, kes olid mõistetud koos temaga ristisurma. Jeesust peteti, arreteeriti, piitsutati ja mõisteti hukka, kuigi ta oli Jumala ja inimeste ees täiesti süütu. Nüüd, rippudes ristil, palus Jeesus, hoolimata füüsilisest valust ja tagasilükkamisest, Jumalalt andeks neile, kes talle valu ja kannatusi põhjustasid.
päästmine
Teine kurjategija ütles: «Jeesus, pea mind meeles, kui tuled oma kuningriiki! Ja Jeesus ütles talle: "Tõesti, ma ütlen sulle, täna oled sa minuga paradiisis" (Luuka 2.3,42-43.).
Kurjategija päästmine ristil on hea näide Kristuse päästmisvõimest ja tema valmisolekust võtta vastu kõik, kes Tema juurde tulevad, olenemata nende olukorrast.
Ka tema oli Jeesust varem mõnitanud, kuid nüüd parandas ta teist kurjategijat. Midagi temas muutus ja ta leidis ristil rippudes usu. Meile ei räägita ühestki edasisest vestlusest selle kahetseva kurjategija ja Jeesuse vahel. Võib-olla oli teda nii liigutatud eeskuju Jeesuse kannatustest ja palve, mida ta kuulis.
Kõik, kes loovutavad oma elu Jeesusele, kes võtavad Jeesuse vastu oma Päästjaks ja Lunastajaks, saavad mitte ainult jõudu seista vastu oleviku väljakutsetele, vaid saavad ka igavese lootuse tulevikuks. Tulevik väljaspool surma, igavene elu Jumala kuningriigis.
Armastus
Kuid mitte kõik, kes nägid Jeesuse ristilöömist, polnud tema vastu vaenulikud. Mõned tema jüngrid ja mõned naised, kes olid teda reisidel saatnud, veetsid viimased tunnid temaga koos. Nende hulgas oli ka tema ema Maarja, kes kartis nüüd poja pärast, kelle Jumal oli talle imekombel andnud. Siin täitub prohvetikuulutus, mille Siimeon pärast Jeesuse sündi Maarjale andis: "Ja Siimeon õnnistas teda ja ütles Maarjale ... ja mõõk tungib läbi ka teie hinge" (Luukas 2,34-35.).
Jeesus hoolitses selle eest, et tema ema eest hoolitsetaks, ja palus oma usaldusväärselt sõbralt Johanneselt tuge: "Kui Jeesus nägi oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, seismas temaga, ütles ta oma emale: "Naine, vaata, su poeg! Siis ta ütles jüngrile: Vaata, see on sinu ema! Ja sellest tunnist peale võttis jünger ta (Johannese 19,26-27). Jeesus näitas oma elu kõige raskemal ajal austust ja hoolimist oma emast.
Angst
Hüüdes järgmisi sõnu, mõtles Jeesus esimest korda enda peale: «Umbes üheksandal tunnil hüüdis Jeesus valjult: Eli, Eli, lama asabtani? See tähendab: mu jumal, mu jumal, miks sa mu maha jätsid? (Matteuse 27,46; Märgi 15,34). Jeesus tsiteeris Psalmi 22 esimest osa, mis osutab prohvetlikult Messia kannatustele ja kurnatusele. Mõnikord unustame, et Jeesus oli terve mees. Ta oli kehastunud Jumal, kuid ta oli avatud füüsilistele aistingutele ja tunnetele nagu meiegi. "Kuuendast tunnist alates oli pimedus kogu maa peal kuni üheksanda tunnini" (Matteuse 2.7,45).
Rippudes seal ristil kolm tundi, pimeduses ja valust vaevatuna, kandes meie pattude koormat, täitis ta Jesaja ennustuse: „Kindlasti kandis ta meie haigused ja kandis meie valud enda peale. Kuid me arvasime, et Jumal on teda vaevanud, löödud ja märtrisurnud. Aga ta sai haavata meie süütegude pärast ja löödud meie pattude pärast. Karistus on tema peal, et meil oleks rahu, ja tema haavadest saame terveks. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks vaatas oma teed. Aga Issand heitis meie patud tema peale (Jesaja 53,4-6). Tema kolm viimast sõna järgnesid väga kiiresti üksteisele.
Leiden
"Pärast, kui Jeesus teadis, et kõik on juba tehtud, ütleb ta, et Pühakiri läheks täide, mul on janu" (Johannese 1.9,28). Surmahetk lähenes üha lähemale. Jeesus talus ja elas üle kuumuse, valu, tagasilükkamise ja üksinduse. Ta oleks võinud vaikides kannatada ja surra, kuid hoopis ootamatult palus ta abi. Sellega täitus ka Taaveti tuhandeaastane ennustus: «Häbi murrab mu südame ja teeb haigeks. Ootan, et kellelgi oleks kahju, aga kedagi pole ja lohutajaid, aga ei leia. Nad annavad mulle sapi süüa ja äädikat juua mu janu vastu” (Psalm 69,21-22.).
"Mul on janu," hüüdis Jeesus ristil. Ta kannatas füüsilise ja vaimse janu piinades. See oli selleks, et meie janu Jumala järele saaks kustutatud. Ja see janu kustutatakse tõeliselt, kui jõuame elava vee – meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi – allika juurde. Tema on kalju, millest Taevaisa valab meile imekombel vett selle elu kõrbes – vett, mis rahuldab meie janu. Meil ei ole enam vaja januneda Jumala läheduse järele, sest Jumal on meile juba Jeesusega väga lähedal ja jääb lähedaseks igavikus.
See on lõpetatud!
"Kui Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: "See on lõpetatud" (Johannese 19,30). Olen saavutanud oma eesmärgi, seisnud võitluses lõpuni ja nüüd võitsin võidu – see tähendab Jeesuse sõna "See on lõppenud!" Patu ja surma võim on murtud. Inimeste jaoks ehitatakse sild tagasi Jumala juurde. Tingimused kõigi inimeste päästmiseks on loodud. Jeesus on oma töö maa peal lõpetanud. Tema kuues sõnavõtt oli võidukas: Jeesuse alandlikkus väljendub ka nendes sõnades. Ta on jõudnud oma armutöö lõpuni – sest kellelgi pole suuremat armastust kui see, et ta annab oma elu oma sõprade eest (Johannese 1.5,13).
Teie, kes te olete Kristuse usus vastu võtnud kui oma "kõike kokku", ütle talle iga päev, et see on lõppenud! Minge ja rääkige neile, kes piinavad end, sest nad arvavad, et suudavad Jumalale meele järele olla oma kuulekuse ja surmaga. Kõik kannatused, mida Jumal nõuab, on Kristus juba kannatanud. Kogu kehavalu, mida seadus nõudis Kristuse rahulduse saamiseks, on juba ammu talunud.
alistuma
„Jeesus hüüdis: Isa, ma annan oma vaimu sinu kätte! Ja kui ta seda oli öelnud, hukkus ta” (Luuka 2. Kor3,46). See on Jeesuse viimane sõna enne tema surma ja ülestõusmist. Isa kuulis tema palvet ja võttis Jeesuse vaimu ja elu enda kätesse. Ta tunnistas oma surma päästeks paljude jaoks ega lasknud seega surmal viimast sõna öelda.
Ristil saavutas Jeesus selle, et surm ei vii enam Jumalast eraldumiseni, vaid on värav piiramatusse, intiimse osadusse Jumalaga. Ta kandis meie pattu ja võitis selle tagajärjed. Need, kes temale loodavad, kogevad, et sild Jumala juurde, suhe temaga kestab ka surmas ja pärast seda. Igaüks, kes usaldab Jeesust, annab talle oma südame ja loodab sellele, mida ta meie heaks ristil tegi, on ja jääb Jumala kätesse.
Joseph Tkach