Armu kannatustes ja surmades

Neid ridu kirjutades valmistun ma onu matustele minema. Ta on mõnda aega päris halb olnud. Rahvas ringleb Benjamin Franklini tuntud lause: „Kindel on ainult kaks asja siin maailmas: surm ja maksud.“ Olen juba kaotanud oma elus palju olulisi inimesi; sealhulgas mu isa. Mäletan siiani, et külastasin teda haiglas. Tal olid suured valud ja ma ei kannatanud teda sellises valus näha. See oli viimane kord, kui ma teda elusana nägin. Olen siiani kurb, et mul pole enam isa, kellega isadepäeva puhul helistada ja aega veeta. Sellegipoolest tänan ma Jumalat armu eest, mida me temalt surma kaudu kogeme. Selle kaudu muutub Jumala lahkus ja halastus kättesaadavaks kõigile inimestele ja elusolenditele. Kui Aadam ja Eeva pattu tegid, takistas Jumal neil elupuust süüa. Ta tahtis, et nad sureksid, aga miks? Vastus on järgmine: kui nad jätkaksid elupuust söömist, kuigi nad patustasid, elaksid nad patu ja haigusega igavesti. Kui neil oleks maksatsirroos nagu mu isal, elaksid nad valudes ja haigustes igavesti. Kui neil oleks vähk, kannataksid nad selle all igavesti ilma lootuseta, sest vähk ei tapa neid. Jumal andis meile armust surma, et ühel päeval pääseksime maapealse elu valude eest. Surm ei olnud karistus patu eest, vaid kingitus, mis viis tõelise eluni.

«Aga Jumal on nii armuline ja armastas meid nii väga, et ta andis meile, kes olime meie pattude läbi surnud, uue elu koos Kristusega, kui Ta teda surnuist äratas. Sa päästeti ainult Jumala armust! Sest ta äratas meid surnuist üles koos Kristusega ja me kuulume nüüd koos Jeesusega tema taevariiki.” (Efeslastele 2,4-6 Uue elu piibel).

Jeesus tuli maa peale inimesena, et vabastada inimesi surmavanglast. Hauda laskudes ühines ta kõigi inimestega, kes kunagi elasid ja surid ja surevad. Tema plaan oli aga see, et ta tõuseb koos kõigi inimestega hauast üles. Paulus kirjeldab seda järgmiselt: "Kui te nüüd olete üles äratatud koos Kristusega, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel" (koloslastele). 3,1).

Vastumürk patule

Meile öeldakse, et kui teeme pattu, suurenevad kannatused maailmas. Jumal lühendab inimeste eluiga, öeldakse . Moosese raamatus: „Siis ütles Issand: Minu vaim ei valitse inimeses igavesti, sest ka inimene on liha. Ma annan talle sada kakskümmend aastat kogu eluks" (1. Moose 6,3). Psalmides on kirjas, kuidas Mooses aastaid hiljem kurvastas inimkonna olukorra pärast: „Sinu viha on raske meie elu peale, see on üürike nagu ohe. Me võime elada seitsmekümne aastani, võime elada isegi kaheksakümneni – aga ka parimad aastad on vaev ja koorem! Kui kiiresti on kõik möödas ja meid pole enam” (Psalm 90,9:120j; GN). Patt on suurenenud ja meeste eluiga on . aastalt lühenenud, nagu on kirjas . Moosese raamatus. Patt on nagu vähk. Ainus tõhus viis temaga toimetulemiseks on tema hävitamine. Surm on patu tagajärg. Seetõttu võttis Jeesus surmas meie patud enda peale ja hävitas meie patud sellel ristil. Tema surma kaudu kogeme patu vastumürki, tema armastust kui elu armu. Surma nõel on kadunud, sest Jeesus suri ja tõusis üles.

Kristuse surma ja ülestõusmise tõttu ootame tema järgijate ülestõusmist kindlustundega. "Sest nagu nad kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse nad kõik elavaks Kristuses."1. Korintlastele 15,22). Sellel elluastumisel on imelised mõjud: «Ja Jumal pühib ära kõik pisarad teie silmist ja surma ei ole enam, ei ole kurbust ega kisendamist ega valu; sest esimene on möödas »(Ilmutuse 21,4). Pärast ülestõusmist ei ole enam surma! Selle lootuse tõttu kirjutab Paulus tessalooniklastele, et nad ei peaks leinama nagu inimesed, kellel pole lootust: „Aga me ei taha, et te, kallid vennad, jätaksite teid teadmatusse nende pärast, kes on magama jäänud, nii et te pole kurb nagu teised, kellel pole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus suri ja tõusis üles, toob Jumal Jeesuse kaudu ka need, kes on temaga magama jäänud. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja jääme Issanda tulekuni, ei eelne neile, kes on magama läinud.”1. Tess 4,13-15.).

Valu vabastamine

Kuigi me leiname armastatud pereliikmete ja sõprade kaotust, sest me neid puudume, on meil lootus, et näeme neid jälle taevas. See on nagu hüvasti jätta sõber, kes läheb pikka aega välismaale. Surm ei ole lõpp. Ta on arm, mis vabastab meid valu. Kui Jeesus naaseb, ei ole surma ega valu ega kurbust. Me võime tänada Jumalat surma armu eest, kui armastatud üks sureb. Aga kuidas inimesed, kes peavad pikka aega kannatama, enne kui nad igavesse koju tagasi kutsutakse? Miks ei ole neil lubatud surma halastust kogeda? Kas Jumal on temast lahkunud? Muidugi mitte! Ta ei lahku ega loobu kunagi. Kannatus on ka Jumala arm. Jeesus, kes on Jumal, kannatas 30-aastase inimliku valu pärast - kõik tema piirangud ja kiusatused. Halvimad kannatused olid tema surm ristil.

Jagage Jeesuse elus

Paljud kristlased ei tea, et kannatus on õnnistus. Valu ja kannatus on arm, sest nende kaudu saame osa Jeesuse valusast elust: «Nüüd olen ma õnnelik nendes kannatustes, mida teie pärast kannatan, ja tasun oma lihas tema ihu eest selle, mis Kristuse kannatustes veel puudu on. , see on kirik »(koloslased 1,24).

Peetrus mõistis kannatuste rolli kristlaste elus: „Et Kristus kannatas lihas, siis relvastage end sama meelega; sest kes on kannatanud lihas, on lakanud patust."1. Peter 4,1). Pauluse nägemus kannatustest sarnanes Peetruse omaga. Paulus näeb kannatusi sellena, mis see on: arm, mille üle rõõmu tunda. „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige lohutuse Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsustes, et meiegi saaksime trööstida neid kõigis viletsustes selle trööstiga, millega me ise trööstisime. on jumalast. Sest nagu Kristuse kannatusi tuleb meile ohtralt, nii trööstib meid ka Kristus. Aga kui meil on viletsus, siis see on teie lohutuseks ja päästmiseks. Kui meil on lohutust, siis teie lohutuseks, mis osutub tõhusaks, kui talute kannatlikult samu kannatusi, mida kannatame ka meie.2. korintlased 1,3-6.).

Oluline on näha kõiki kannatusi nii, nagu Peetrus seda kirjeldab. Ta tuletab meelde, et me saame osa Jeesuse kannatustest, kui kogeme põhjendamatut valu ja kannatusi «Sest see on arm, kui keegi kannatab kurja ja kannatab südametunnistuse pärast ülekohut Jumala ees. Mis kuulsus see on, kui sind pekstakse halbade tegude eest ja kannatad kannatlikult? Aga kui te kannatate ja kannatate heade tegude pärast, on see arm Jumala ees. Sest selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest ja teie olete jätnud eeskuju, et järgige tema jälgesid»(1. Peter 2,19-21.).

Valu, kannatuste ja surma puhul rõõmustame me Jumala armus. Nagu Job, kui me inimlikult näeme, kogeme me põhjendamatult haigust ja kannatusi, Jumal ei ole meid hüljanud, vaid seisab meie juures ja rõõmustab meid.

Kui te oma kurbuses palute, et Jumal selle teilt ära võtaks, tahab Jumal, et te teaksite Tema lohutust: "Sulle piisab minu armust" (2. Korintlastele 12,9). Olgu sa teistele inimestele lohutaja läbi nende enda kogetud mugavuse.    

Takalani Musekwa poolt