Tänupüha

Tänupüha, mis on üks tähtsamaid pühi Ameerika Ühendriikides, tähistatakse novembri neljandal neljapäeval. See päev on Ameerika kultuuri keskne osa ja toob pered kokku tänupüha tähistamiseks. Tänupühade ajaloolised juured ulatuvad tagasi aastasse 1620, mil palverändurid kolisid suure purjelaevaga Mayflower praeguse USA alale. Need asunikud elasid üle äärmiselt karmi esimese talve, mil umbes pooled palveränduritest surid. Ellujäänuid toetasid naabruses asuvad Wampanoagi põliselanikud, kes mitte ainult ei varustanud neid toiduga, vaid näitasid neile ka kohalike põllukultuuride, näiteks maisi, kasvatamist. See toetus viis järgmisel aastal rikkaliku saagini, tagades asunike ellujäämise. Tänutäheks selle abi eest pidasid uusasukad esimese tänupüha, millele nad kutsusid põlisrahvast.

Tänupüha tähendab sõna-sõnalt: tänupüha. Tänapäeval on tänupüha Euroopas valdavalt kirikupõhine festival, mille jumalateenistuse käigus kaunistatakse altarit puuviljade, köögiviljade, teravilja, kõrvitsate ja leivaga. Lauldes ja palvetes tänatakse Jumalat tema kingituste ja saagi eest.

Meie, kristlaste jaoks on peamine tänulikkuse põhjus Jumala suurim kingitus: Jeesus Kristus. Meie teadmised selle kohta, kes on Jeesus ja temas leiduv identiteet, samuti meie suhete hindamine kasvatavad meie tänulikkust. See peegeldub Briti baptisti jutlustaja Charles Spurgeoni sõnades: „Ma usun, et on midagi veelgi väärtuslikumat kui tänupüha tähistamine. Kuidas me seda rakendame? Üldise rõõmsameelsusega, kuulekuses selle käsule, kelle halastuses me elame, järjekindlalt rõõmustades Issandas ja alludes oma soovidele tema tahtele.

Tänutundest Jeesuse Kristuse ohvri ja temaga leppimise eest võtame osa kristlikust püha õhtusöömaajast. Seda tähistamist tuntakse mõnes kirikus armulauana (εὐχαριστία tähendab tänupüha). Süües leiba ja veini, Jeesuse ihu ja vere sümboleid, väljendame oma tänulikkust ja tähistame oma elu Kristuses. See traditsioon sai alguse juutide paasapühast, millega mälestatakse Jumala päästmise tegusid Iisraeli ajaloos. Paasapüha oluliseks osaks on hümni "Dayenu" (heebrea keeles "oleks piisanud") laulmine, mis kirjeldab viieteistkümnes salmis Jumala päästetööd Iisraeli heaks. Nii nagu Jumal päästis Iisraeli, lahutades Punase mere, pakub Kristus meile päästet patust ja surmast. Juutide hingamispäev kui puhkepäev peegeldub kristluses selles, mis meil on Kristuses. Jumala endine kohalolek templis toimub nüüd usklikes Püha Vaimu kaudu.

Tänupüha on hea aeg teha paus ja mõelda oma „Dayenule“: „Jumal saab meie heaks teha lõpmatult rohkem, kui me eales küsida või ette kujutada oskame. „Nii vägev on vägi, millega ta meis töötab” (Efeslastele 3,20 Heade uudiste piibel).

Jumal Isa andis oma Poja, kellest ta ütles: "See on mu armas Poeg, kellest mul on hea meel." (Matteuse evangeelium) 3,17).

Kuulates Isale, lasi Jeesus end risti lüüa, suri ja maeti. Isa väe läbi tõusis Jeesus hauast üles, tõusis kolmandal päeval üles ja võitis surma. Seejärel tõusis ta taevaisa juurde. Usun, et Jumal, kes seda kõike tegi ja jätkab meie elus tegutsemist kaugeltki kaugemale, kui suudame ette kujutada. Kuigi on kasulik lugeda Jumala tööst muistses Iisraelis, peaksime sageli mõtisklema Jeesuse Kristuse halastuse üle meie tänases elus.

Põhitõde on see, et Taevane Isa armastab meid ja hoolitseb meie eest. Ta on suur andja, kes armastab meid piirideta. Kui mõistame, et oleme selliste täiuslike õnnistuste saajad, peaksime peatuma ja tunnistama, et meie Taevane Isa on iga hea ja täiusliku kingituse allikas: „Iga hea and ja iga täiuslik kingitus tuleb ülalt, valguse Isalt keda ei muutu ega muutu valgust ega pimedust” (Jakoob 1,17).

Jeesus Kristus saavutas selle, mida me poleks kunagi ise suutnud teha. Meie inimressurss ei suuda meid kunagi patust vabastada. Kui koguneme pere ja sõpradena, kasutagem seda iga-aastast sündmust võimalusena kummardada alandlikult ja tänulikult oma Issanda ja Päästja ees. Täname Jumalat selle eest, mida Ta on teinud, mida Ta teeb ja mida Ta teeb. Pühendagem end uuesti pühendada oma aeg, aarded ja anded Tema kuningriigi tööle, mida Tema armu läbi viia.

Jeesus oli tänulik inimene, kes ei kurtnud selle üle, mida tal ei olnud, vaid kasutas seda, mis tal oli, lihtsalt Jumala auks. Tal polnud palju hõbedat ega kulda, kuid selle, mis tal oli, andis ta ära. Ta andis tervenemise, puhastamise, vabaduse, andestuse, kaastunde ja armastuse. Ta andis endast – elus ja surmas. Jeesus elab jätkuvalt meie ülempreestrina, andes meile juurdepääsu Isa juurde, andes meile kindlustunde, et Jumal armastab meid, andes meile lootust tema tagasitulekuks ja andes meile iseenda.

Joseph Tkach

Veel artikleid tänulikkuse kohta:

Tänuväärne palve

Jeesus esmakordselt