Elamine Jumala armastuses

Oma kirjas roomlastele küsib Paulus retooriliselt: „Kes lahutab meid Kristuse armastusest? Viletsus või ahastus või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või hädaoht või mõõk?” (Roomlastele 8,35).

Tõesti, miski ei saa meid lahutada Kristuse armastusest, mida meile siin selgelt näidatakse, nagu loeme järgmistest salmidest: "Sest ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei inglid, ei väed ega meelevallad, ei olevik ega olev. tulevased, ei kõrged ega madalad ega miski muu loodu ei saa meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas" (roomlastele) 8,38-39.).

Meid ei saa lahutada Jumala armastusest, sest Ta armastab meid alati. Ta armastab meid olenemata sellest, kas teeme head või halba, kas võidame või kaotame või kas ajad on head või halvad. Uskuge või mitte, ta armastab meid! Ta saatis oma Poja Jeesuse Kristuse meie eest surema. Jeesus Kristus suri meie eest, kui me olime veel patused (room 5,8). Pole suuremat armastust kui kellegi eest surra5,13). Nii et Jumal armastab meid. See on kindel. Ükskõik mis, Jumal armastab meid.

Meie kristlastele on ehk olulisem küsimus, kas me armastame Jumalat, kui läheb karmiks? Ärgem end petta end eeldades, et kristlased on immuunsed katsumuste ja kannatuste suhtes. Elus on halbu asju, kas me oleme pühakud või patused. Jumal ei lubanud meile, et kristlikus elus ei oleks raskusi. Kas me armastame Jumalat headel aegadel ja halbades?

Isegi meie Piibli esivanemad on seda mõelnud. Vaatame järeldusi, mida nad jõudsid:

Habakuk: Viigipuu ei pungu ja viinapuudel ei kasva. Õlipuu ei anna saaki ja põllud ei too toitu; Lambad juuritakse aedikutest välja ja härgi laudadesse ei jää. Aga ma tunnen rõõmu Issandast ja rõõmustan Jumalast, oma päästest” (Habakuk 3,17-18.).

Micha: "Ära ole õnnelik minu üle, mu vaenlane! Isegi kui ma heidan, tõusen ma uuesti üles; ja kuigi ma istun pimeduses, on Issand mu valgus” (Mih 7,8).

Iiob: "Ja ta naine küsis temalt: "Kas sa oled ikka veel vankumatud oma jumalakartuses? Tühista Jumal ja sure! Aga tema ütles talle: 'Sa räägid nagu rumalad naised. Kas oleme saanud Jumalalt head ja kas me ei peaks ka kurjaga leppima? Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu” (Iiob 2,9-10.).

Mulle meeldib kõige rohkem Schadrachi, Meschachi ja Abed-Nego näide. Kui neid ähvardati elusalt põletada, ütlesid nad, et teadsid, et Jumal võib nad päästa. Kui ta aga on otsustanud seda mitte teha, on naisel sellega kõik korras. (Daniel 3,16-18). Nad armastaksid ja ülistavad Jumalat, hoolimata sellest, kuidas Ta otsustas.

Armastada ja kiita Jumalat ei ole niivõrd hea või halb aeg või kas me võita või kaotada. See on umbes armastav teda ja usaldada teda, mis iganes juhtub. Lõppude lõpuks on see selline armastus, mida ta meile annab! Püsi kindlalt Jumala armastuses.

Barbara Dahlgren