"Pidin kingapaari ostma ja leidsin mõned müügilt. Need sobivad ideaalselt eelmisel nädalal ostetud kleidiga." "Pidin kiirteel oma autot kiirendama, sest minu taga sõitnud autod kiirendasid ja sundisid mind kiiremini minema." "Sõin selle koogitüki ära, sest see oli viimane ja mul oli vaja külmkapis ruumi teha." “Pidin kasutama väikest valget valet; sest ma ei tahtnud oma tüdruksõbra tundeid riivata."
Me kõik oleme seda teinud. Alustasime lapsena ja jätkame seda ka täiskasvanuna. Me teeme seda alati, kui teeme midagi, millest teame, et ei peaks – asju, mille pärast peaksime end süüdi tundma. Kuid me ei tunne end süüdi, sest arvame, et meil on oma tegevuseks hea põhjus. Nägime vajadust, mis sundis meid tegema seda, mis – vähemalt tol ajal – tundus vajalik, ja see ei paistnud ka kellelegi haiget tegevat. Seda nimetatakse õigustamiseks ja enamik meist teeb seda isegi aru saamata. Sellest võib saada harjumus, mõtteviis, mis võib takistada meil oma tegude eest vastutust võtmast. Sageli õigustan ennast, kui avan suure suu ja ütlen midagi ebasõbralikku või kriitilist.
Jah, ma ütlen aeg-ajalt ebasõbralikke asju. Keelt on raske kontrollida. Ennast õigustades eemaldan (peaaegu) oma süütunde ja luban endale rahuloleva tunde, et olen aidanud oma kommentaaride saajal õppida ja vaimselt kasvada.
Meie õigustus teeb meile mitmeid asju. See võib aidata meil tunda end teistest paremana. Ta võib võla ära võtta. See aitab meil mõelda, et meil on õigus ja mida me tegime on korras. See võib anda meile kindluse, et me ei koge negatiivseid tagajärgi. Eks? Vale! Teie enda õigustus ei tee meid süüdi. See ei aita, see lihtsalt annab meile vale ettekujutuse, et me saaksime oma väärkäitumisest hästi ära saada. Kas on olemas põhjendus, mis paneb meid süütuks? Põhjendus Jumala silmis määratleb teo, millega Jeesus õigustab patuseid.
Kui me saame Jumalalt ainuüksi usu ja usu kaudu õigeksmõistmise, vabastab see meid süütundest ja teeb meid temale vastuvõetavaks. Tema õigustus ei ole meie enda sarnane, mille kaudu püüame ennast süütult kujutada nn heade põhjuste eest, mis on meie rikkumised. Tõeline õigustus tuleb ainult Kristuse kaudu. See on Tema õiglus, mida Jumal meile kui kvaliteeti implanteeris, kuid see pole meie oma.
Kui me oleme tõeliselt õigustatud, kui elame usku Kristusesse, ei ole meil enam tunne end õigustama. Jumalik õigustus sõltub tõelisest usust, mis omakorda toob paratamatult kaasa kuulekuse tööd. Kuulekus Jeesusele, meie Issandale, ilmutab meile meie vastutust sellistes tingimustes, nagu on mainitud käesoleva artikli alguses, nii et me võiksime neid sobida. Me tunnistame oma motiive, võtame vastutuse ja me kahetseme.
Tõeline õigustus ei anna vale turvatunnet, vaid tegelikku julgeolekut. Me ei ole lihtsalt oma silmades, vaid Jumala silmis. Ja see on palju parem olukord.
Tammy Tkach