Kristlane

Igaüks, kes usaldab Kristust, on kristlane. Uuenemisega Püha Vaimu poolt kogeb kristlane uut sündi ning viiakse õigesse suhtesse Jumala ja kaasinimestega Jumala armu läbi lapsendamise kaudu. Kristlase elu iseloomustab Püha Vaimu vili. (roomlased 10,9-13; galaatlased 2,20; John 3,5-7; Mark 8,34; John 1,12-kakskümmend; 3,16-17; roomlased 5,1; 8,9; Johannes 13,35; galaatlased 5,22-23)

Mida tähendab olla Jumala laps?

Jeesuse jüngrid võisid kohati olla üsna tähtsad. Kord küsisid nad Jeesuselt: "Kes on suurim taevariigis?" (Matteuse 18,1). Teisisõnu: milliseid isikuomadusi tahaks Jumal oma rahvas näha, milliseid eeskujusid ta leiab parimaks?

Hea küsimus. Jeesus võttis nad üles, et tuua esile üks oluline punkt: "Kui te ei paranda meelt ega saa nagu lapsed, ei pääse te taevariiki" (salm 3).

Jüngrid pidid olema üllatunud, kui mitte segaduses. Võib-olla mõtlesid nad kellestki nagu Eelijast, kes kutsus taevast tulekahju, et hävitada mõned vaenlased, või innukast nagu Piinehas, kes tappis inimesi, kes rikkusid Moosese seadust (4. Mooses 25,7-8.). Kas nad ei kuulunud Jumala rahva ajaloo suurimate hulka?

Aga tema idee suurusest keskendus valele väärtusele. Jeesus näitab neile, et Jumal ei taha näha oma rahvastes näitu ega julgeid tegevusi, vaid pigem omadusi, mis on tõenäolisemalt lastel. On selge, et kui sa ei muutu väikesteks lasteks, ei jõua te Reichi üldse!

Millises suhtes peaksime olema nagu lapsed? Kas me peaksime olema ebaküpsed, lapsikud, asjatundmatud? Ei, me oleksime pidanud lapselikud rajad juba ammu seljataha jätma (1. Korintlastele 13,11). Oleksime pidanud loobuma mõnest lapselikust joonest, kuid säilitama teised.

Üks omadusi, mida me vajame, on alandlikkus, nagu Jeesus ütles Matteuse 18:4: "Kes alandab end nagu see väike laps, on suurim taevariigis." Alandlik inimene on Jumala meelest suurim – tema eeskuju on Jumala silmis parim, mida ta oma rahvas näha tahaks.

Hea põhjus; Alandlikkus on Jumala kvaliteet. Jumal on valmis loobuma oma päästeõigustest. See, mida Jeesus tegi, kui ta sai lihaks, ei olnud Jumala olemuse anomaalia, vaid ilmutus Jumala püsivast tõelisest olemusest. Jumal tahab, et me muutuksime Kristuse sarnaseks, samuti oleme valmis loobuma teiste teenimisest.

Mõned lapsed on alandlikud, teised ei ole. Jeesus kasutas teatud punkti, et teha üks punkt: me peaksime käituma nagu lapsed - eriti meie suhetes Jumalaga.

Jeesus selgitas ka, et lapsena tuleks teistesse lastesse soojalt suhtuda (s 5), mis kindlasti tähendas, et ta mõtles nii sõnasõnalistele kui ka piltlikus mõttes lastele. Täiskasvanuna peaksime kohtlema noori viisakalt ja lugupidavalt. Samuti peaksime viisakalt ja lugupidavalt vastu võtma uusi usklikke, kes on veel ebaküpsed oma suhetes Jumalaga ja kristliku õpetuse mõistmises. Meie alandlikkus ei laiene mitte ainult meie suhetele Jumalaga, vaid ka suhetele teiste inimestega.

Abba, isa

Jeesus teadis, et tal on Jumalaga ainulaadne suhe. Ainult tema tundis isa piisavalt hästi, et saaks teda teistele avaldada (Matteus 11,27). Jeesus pöördus Jumala poole arameakeelse Abba-sõnaga, mida lapsed ja täiskasvanud kasutavad oma isade kohta. See vastab ligikaudu meie tänapäevasele sõnale "isa". Jeesus rääkis oma isaga palves, paludes tema abi ja tänades teda kingituste eest. Jeesus õpetab meile, et me ei pea meelitama, et kuningat kuulata. Ta on meie isa. Me saame temaga rääkida, sest ta on meie isa. Ta andis meile selle privileegi. Seega võime olla kindlad, et Ta kuuleb meid.

Kuigi me ei ole samamoodi Jumala lapsed, nagu Jeesus on Poeg, õpetas Jeesus oma jüngreid isana Jumala poole palvetama. Palju aastaid hiljem asus Paulus seisukohale, et Rooma kogudus, mis asub aramea keelt kõnelevatest aladest rohkem kui tuhande miili kaugusel, võib samuti kutsuda Jumalat arameakeelse sõnaga Abba (Room. 8,15).

Ei ole vaja kasutada sõna Abba tänapäeva palvetes. Kuid sõna laialdane kasutamine varases kirikus näitab, et see julgustas jüngreid väga palju. Neile anti eriti lähedane suhe Jumalaga, see suhe, mis tagas neile juurdepääsu Jumalale Jeesuse Kristuse kaudu.

Sõna Abba oli midagi erilist. Teised juudid ei palvetanud niimoodi. Aga Jeesuse jüngrid tegid seda. Nad teadsid Jumalat kui isa. Nad olid kuninga lapsed, mitte ainult valitud rahva liikmed.

Taastumine ja lapsendamine

Erinevate metafooride kasutamine aitas apostlitel väljendada usklike uut osadust Jumalaga. Mõiste päästmine andis edasi idee, et meist saab Jumala omand. Meid lunastati patu orjaturult tohutu hinnaga – Jeesuse Kristuse surma eest. "Auhinda" ei makstud ühelegi konkreetsele inimesele, vaid see annab edasi mõtte, et meie pääste eest tuli maksta.

Mõiste leppimine rõhutas asjaolu, et kunagi olime Jumala vaenlased ja et nüüd taastati sõprus Jeesuse Kristuse kaudu. Tema surm võimaldas Jumala pattude tagasimaksmist, mis meid eraldas meie pattudest. Jumal tegi seda meie jaoks, sest me ei saanud seda ise teha.

Siis annab Piibel meile palju analoogiaid. Kuid erinevate analoogide kasutamise fakt viib meid järeldusele, et ükski neist ei suuda meile täielikku pilti anda. Eriti kehtib see kahe analoogia kohta, mis vastasel juhul oleksid vastuolus: esimene näitab, et oleme sündinud [ülalt] Jumala lastena ja teine, et me oleme vastu võetud.

Need kaks analoogiat näitavad meile midagi meie päästmisega seotud olulist. Taas sündimine tähendab, et meie inimolend on radikaalne, muutus, mis algab väike ja kasvab kogu meie elu jooksul. Oleme uus looming, uued inimesed, kes elavad uues vanuses.

Vastuvõtmine tähendab, et üks kord olime kuningriigi välismaalased, kuid nüüd kuulutati Jumala lapsed Jumala otsusega ja Püha Vaimu abiga ning neil on täielikud õigused pärimisele ja identiteedile. Meie, kaugeid, on Jeesuse Kristuse päästetööga lähemal. Temas me sureme, kuid tema pärast ei pea me surema. Me elame temas, kuid me ei ole need, kes elavad, vaid me oleme uued inimesed, kes on loodud Jumala Vaimu poolt.

Igal metafooril on oma tähendus, aga ka nõrgad kohad. Miski füüsilises maailmas ei suuda täielikult edastada seda, mida Jumal meie elus teeb. Analoogiate abil, mille ta meile andis, on eriti kokku lepitud Piibli pilt jumalikust kihistumisest.

Kuidas lapsed saavad

Jumal on looja, pakkuja ja kuningas. Kuid meie jaoks on veelgi olulisem tema isa. See on intiimne maht, mida väljendatakse esimese sajandi kultuuri kõige olulisemates suhetes.

Nende ühiskonna inimesed tundsid oma isa. Näiteks oleks teie nimi olnud Joosep, Eli poeg. Teie koht ühiskonnas oleks määratud teie isa poolt. Teie isa oleks määranud teie majandusliku seisundi, oma elukutse, oma tulevase abikaasa. Mis iganes sa pärisid, oleks tulnud teie isalt.

Tänapäeva ühiskonnas mängivad emad tõenäolisemalt tähtsamat rolli. Paljudel inimestel on täna emaga paremad suhted kui isaga. Kui Piibel on täna kirjutatud, siis võiks kindlasti arvestada emade tähendamissõnadega. Piibli ajal olid isa tähendamissõnad olulisemad.

Jumal, kes mõnikord paljastab oma emaomadusi, nimetab end alati isaks. Kui meie suhe meie maise isaga on hea, siis töötab analoogia hästi. Kuid halva isa suhe teeb meile raskemaks teada, mida Jumal püüab meile meie suhetest temaga rääkida.

Kohtumõistmine, et Jumal ei ole parem kui meie maine isa, ei ole meie. Kuid võib-olla oleme piisavalt loomingulised, et kujutada teda ideaalses vanemate suhetes, mida inimene ei saa kunagi saavutada. Jumal on parem kui parim isa.

Kuidas me Jumala lastena vaatame Jumalat kui meie Isa?

• Jumala armastus meie vastu on sügav. Ta teeb ohvreid, et meid edukaks teha. Ta lõi meid oma kujundisse ja tahab meid täiuslikult näha. Sageli mõistame vanematena esmalt, kui palju peaksime hindama oma vanemaid nende eest, mida nad meie heaks teinud on. Meie suhetes Jumalaga võime ainult tunda end tagasihoidlikuna, mida ta meie hüvanguks läbib.
• Olles täiesti temast sõltuv, vaatame me usku Jumalasse. Meie enda varad ei ole piisavad. Me usaldame teda hoolitsema oma vajaduste eest ja juhime meid meie elu eest.
• Me naudime oma ohutust iga päev, sest me teame, et kõikvõimas Jumal jälgib meid. Ta teab meie vajadusi, olgu see siis iga päev leib või hädaabi. Me ei pea seda tegema
  mures murelikuna, sest isa annab meile.
• Lastena on meil tagatud tulevik Jumala riigis. Teise analoogia kasutamiseks: pärijatena on meil vapustav rikkus ja elame linnas, kus kuld on sama suur kui tolm. Seal on meil palju suuremat vaimsust kui midagi, mida me täna teame.
• Meil on usaldust ja julgust. Me saame siiralt kuulutada ilma tagakiusamise karta. Isegi kui me tapetakse, ei karda me; sest meil on isa, et keegi ei saa meilt ära võtta.
• Võime oma katsumustele vastu astuda optimistlikult. Teame, et meie isa lubab raskusi meid kasvatada, et saaksime pikemas perspektiivis paremini hakkama2,5-11). Oleme kindlad, et see toimib meie elus, et seda ei tõrjuta meilt ära.

Need on tohutud õnnistused. Võib-olla sa arvad rohkem. Aga ma olen kindel, et universumis pole midagi paremat kui Jumala laps. See on Jumala Kuningriigi suurim õnnistus. Kui me muutume nagu väikelapsed, muutume me kõigi rõõmude ja õnnistuste pärijateks
Jumala igavene kuningriik, mida ei saa raputada.

Joseph Tkach

Kristlane