Lootus sureb viimasena

592 lootus sureb viimasenaVanasõna ütleb: "Lootus sureb viimasena!" Kui see vanasõna oleks tõsi, oleks surm lootuse lõpp. Nelipüha jutluses kuulutas Peetrus, et surm ei saa enam Jeesust kinni hoida: „Jumal äratas ta üles ja päästis ta surmapiinadest, sest surm ei saanud teda kinni hoida” (Apostlite teod). 2,24).

Paulus selgitas hiljem, et kristlased, nagu seda on kujutatud ristimise sümboolikas, ei osalenud mitte ainult Jeesuse ristilöömises, vaid ka tema ülestõusmises. „Nõnda oleme koos temaga maetud ristimise kaudu surma, et nii nagu Kristus on Isa kirkuse läbi surnuist üles äratatud, nii ka meie elaksime uues elus. Sest kui me oleme temaga kokku kasvanud ja saanud tema sarnaseks tema surmas, siis oleme tema sarnased ka ülestõusmisel.” (Roomlastele 6,4-5.).

Sellepärast pole surmal meie üle igavest võimu. Jeesuses on meil võit ja loodame, et tõuseme igavesse ellu. See uus elu algas siis, kui me aktsepteerisime meis üles tõusnud Kristuse elu, uskudes temasse. Ükskõik, kas elame või sureme, jääb Jeesus meisse ja see on meie lootus.

Füüsiline surm on raske, eriti mahajäänud sugulastele ja sõpradele. Siiski on võimatu, et surm hoiab surnuid, sest nad on uues elus Jeesuses Kristuses, kellel ainsana on igavene elu. "Aga see on igavene elu, et nad tunnevad sind, kes sa oled ainus tõeline Jumal ja kelle sa oled läkitanud, Jeesus Kristus." (Johannese 1.7,3). Teie jaoks pole surm enam teie lootuste ja unistuste lõpp, vaid üleminek igavesse ellu taevase Isa käte vahel, kes tegi selle kõik võimalikuks oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu!

James Henderson