Lootus sureb viimasena

Vanasõna ütleb: „Lootus sureb viimasena!“ Kui see vanasõna oleks tõsi, oleks surm lootuse lõpp. Oma nelipühijutluses selgitas Peetrus, et surm ei saa Jeesust enam kinni hoida: „Jumal äratas ta surnuist, vabastades ta surmapiinadest, sest surmal oli võimatu teda kinni hoida.“ (Apg 2,24).

Hiljem selgitas Paulus, et kristlased, keda ristimise sümboolika esindab, osalevad mitte ainult Jeesuse ristilöömises, vaid ka tema ülestõusmises. „Sest meid on siis koos temaga maha maetud surmaristimise kaudu, et otsekui Kristus äratati surnuist üles Isa au läbi, nõnda ka meie elaksime uut elu. Sest kui me oleme temaga ühendatud tema surmas, siis oleme temaga ühendatud ka tema ülestõusmises.“ (Röm 6,4-5).

Sellepärast pole surmal meie üle igavest võimu. Jeesuses on meil võit ja loodame, et tõuseme igavesse ellu. See uus elu algas siis, kui me aktsepteerisime meis üles tõusnud Kristuse elu, uskudes temasse. Ükskõik, kas elame või sureme, jääb Jeesus meisse ja see on meie lootus.

Füüsiline surm on raske, eriti maha jäänud sugulastele ja sõpradele. Surmal on aga võimatu lahkunut kinni hoida, sest nad on uues elus Jeesuses Kristuses, kellel ainsal on igavene elu. „Ja see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“ (Joh 17,3)Sinu jaoks ei ole surm enam sinu lootuste ja unistuste lõpp, vaid üleminek igavesse ellu taevase Isa käte vahel, kes tegi selle kõik võimalikuks oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu!

James Henderson