Elu voos

672 eluvoosVanematena saame oma lastega suhtlemisel palju õppida. Kui me neid ujuma õpetasime, ei visanud me neid lihtsalt vette, ootasime ja vaatame, mis saab. Ei, ma hoidsin teda kätes ja kandsin teda kogu aeg läbi vee. Muidu poleks nad kunagi õppinud vees iseseisvalt liikuma. Püüdes meie poega veega tutvustada, oli ta alguses natuke hirmul ja karjus: "Isa, ma kardan" ja klammerdus minu külge. Selles olukorras julgustasin teda, rääkisin teda hästi ja aitasin tal uue keskkonnaga harjuda. Isegi kui meie lapsed olid ebakindlad ja kartlikud, õppisid nad iga järgmise õppetunniga midagi uut. Nad teavad, et isegi kui vett on aeg -ajalt köhitud, sülitatud ja isegi veidi alla neelatud, ei lase me oma lastel uppuda.

Kõik need asjad on osa kogemusest, isegi kui laps võib arvata, et nad on uppumas, on nad teadlikud, et tema enda jalad on kindlal pinnasel ohutud ja et me saaksime need kohe kätte võtta, kui ujumistund oleks neile liiga ohtlik. . Aja jooksul õppisid meie lapsed meid usaldama ja me jääme alati nende kõrvale ja kaitseme neid.

Omal käel

Saabub päev, mil ujud üksi ja proovid hullumeelsemat akrobaatikat, mis meid hirmutab. Kui meie lapsed kardaksid neid raskeid esimesi hetki vees taluda, ei õpiks nad kunagi ujuma. Sa jääksid ilma mõnest imelisest kogemusest ja ei pritsiks teiste lastega veest läbi.

Keegi ei saa nende eest ujuda, meie lapsed peavad need õpetlikud kogemused ise tegema. On tõsiasi, et need, kes oma hirmust kõige kiiremini lahti lasevad, saavad ka kõige kiiremini oma esimesed õppetunnid läbi ja lõpuks uue enesekindlusega veest välja. Samuti ei viska meie Taevane Isa meid lihtsalt sügavasse vette ega jäta meid rahule. Ta lubas isegi, et on meie jaoks olemas, kui sügavas vees oleme. "Kui sa pead kõndima läbi sügava vee või märatsevate ojade - ma olen sinuga, sa ei uppu" (Jesaja 43,2).
Peetrus vastas Jeesusele, kui nägi teda vee peal jooksmas: "Issand, kui see oled sina, siis käske mul tulla vee peal enda juurde. Ja ta ütles: "Tule siia!" Ja Peetrus astus paadist välja ja kõndis vee peal. vett ja tuli Jeesuse juurde" (Matteuse 14,28-29.).

Kui Peetruse usaldus ja usk muutusid ebakindlaks ning ta oli uppumisohus, sirutas Jeesus temast kinni haaramiseks käe ja päästis ta. Jumal on meile lubanud: "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha" (Heebrealastele 13,5). Nagu kõik armastavad vanemad, õpetab ta meid läbi väikeste väljakutsete ja aitab meil seeläbi kasvada usus ja usalduses. Isegi kui mõned väljakutsed tunduvad kohutavad ja hirmutavad, võime hämmastusega jälgida, kuidas Jumal kõike meie heaks ja oma auks suunab. Peame lihtsalt tegema esimese sammu, ujuma esimese rongi vette ning jätma hirmu ja ebakindluse seljataha.

Hirm on meie suurim vaenlane, sest see halvab meid, muudab meid ebakindlaks ja vähendab usaldust iseenda ja Jumala vastu. Täpselt nagu Peetrus, peaksime siit paadist lahkuma, lootes, et Jumal kannab meid edasi ja et miski pole tema jaoks võimatu, mida ta tahab meiega saavutada. Isegi kui selle esimese sammu astumiseks on vaja palju julgust, on see alati väärt, sest hüved on hindamatud. Peeter, kes oli selline inimene nagu sina ja mina, kõndis tegelikult vee peal.

Tagasivaade

Isegi kui te ei tea, kuhu see teid viib, pole vaja muretseda. Tihti öeldakse, et nii kaua ei saa edasi liikuda, kui tagasi vaatad. Isegi kui see väide vastab tõele, vaatate aeg-ajalt oma elu tahavaatepeeglisse. Sa vaatad tagasi ja näed kõiki neid elusituatsioone, millest Jumal sind on kandnud. Nendes olukordades, kus sa otsisid Jumala kätt, võttis Ta sind oma sülle. Isegi meie kõige raskemad väljakutsed muutis ta väärtuslikuks õppekogemuseks: "Mu vennad ja õed, pidage seda kogu rõõmuks, kui satute erinevatesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usk, kui teda katsutakse, on kannatlikkus" (Jakoobuse 1:2 3) .
Sellist rõõmu ei ole alguses kerge saada, kuid see on teadlik valik, mille peaksime tegema. Peaksime endalt küsima, kas me tõesti usume Jumalasse ja tema suveräänsesse võidujõudu või laseme kuradil end häirida ja hirmutada. Kui keegi meie lapsi hirmutab, jooksevad nad karjudes meile sülle ja otsivad meilt kaitset. Lõppude lõpuks teavad nad väga hästi, et me kaitseme neid alati. Jumala lastena reageerime samamoodi olukorrale või probleemile, mis teeb meile muret. Jookseme karjudes oma armastava isa sülle, teades, et ta kaitseb ja rahustab meid. See nõuab siiski harjutamist, sest mida rohkem meie usk proovile pannakse, seda tugevamaks see muutub. Seetõttu lubab Jumal meil ujudes köhida, sülitada ja isegi veidi vett neelata ning püüda ilma Temata läbi saada. Ta lubab seda: "Et te oleksite täiuslik ja terviklik ning teil pole puudust" (Jakoob 1,4).

Maal olla pole lihtne ja keegi meist ei ütleks, et elu on alati ilus. Kuid mõtle tagasi hetkedele, mil ema või isa või kes iganes sa olid, hoidsid sind kõvasti. Teie selg toetus teise rinnale ja te vaatasite laiale maastikule ning tundsite end turvaliselt ja soojas teise tugevates kätes. Kas mäletate veel seda hubast soojustunnet ja armastavat kaitset, mis teie sees valitses ja mis ei jätnud teid vaatamata vihmale, tormile või lumele? Meie elu ujumisrajad on mõnikord hirmutavad, kuid seni, kuni saame öelda, et usaldame Jumalat täielikult ja oleme kindlad, et Ta viib meid läbi ohtlike vete, võib ta meie hirmu rõõmuks muuta. Me vaatame teda imestunult, sest ta kannab meid läbi sügavaima vee ja ägedate tormide. Kui me vaid õpiksime pimedast veejoast kokkutõmbumise asemel oma silmis meresoolast rõõmu tundma - ju teame me kahtlemata, et Jumal hoiab meid igal ajal kõvasti süles.

Kui meie lapsed on suuremad, saame neid uhkusega süles hoida ja neile öelda: ma armastan sind nii väga ja olen sinu üle nii uhke. Ma tean, et pidite oma elus läbi elama mõned rasked ajad, kuid lõpuks saite sellega hakkama, sest usaldasite Jumalat.

Oma elu järgmises osas ujume oma radasid. Seal varitsevad pimedas vetes haid või kuratlikud tegelased, kes püüavad oma kurjade tegudega meid sisendada ja hirmutada. Teeme teadliku valiku ja laseme end isa sülle langeda. Me ütleme talle, et ilma temata oleme hirmul. Selle peale vastab ta: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke oma soovid kõiges Jumalale teatavaks palves ja anumises koos tänuga! Ja Jumala rahu, mis on kõrgem kui kõik mõistus, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” (Filiplastele 4,6-7.).

autor: Ewan Spence-Ross