heli-
Jumal potter
Tuletage meelde, kui Jumal juhtis Jeremija tähelepanu pottsepa kettale (Jer. 1. nov.8,2-6)? Jumal kasutas meile võimsa õppetunni andmiseks pottsepa ja savi kujutist. Samasuguseid sõnumeid, mis kasutavad pottsepa ja savi kujutist, leidub Jesaja 4. peatükis5,9 ja 64,7 samuti roomlastel 9,20-21.
Üks minu lemmik tassidest, mida ma tihti kasutan teed juua oma kontoris, kannab pildi minu perekonnast. Kui ma teda vaatan, meenutab ta mulle räägitava teekupi lugu. Lugu räägitakse esimesest inimesest teekupist ja selgitab, kuidas ta sai, mida tema looja oli.
Ma ei olnud alati kena teetassi. Algselt olin ma lihtsalt vormitu savitükike. Kuid keegi pani mind kettale ja hakkas ketast nii kiiresti keerutama, et mul tekkis peapööritus. Kui ma ringide kaupa pöördusin, siis ta pigistas, pigistas ja rebis mind. Hüüdsin: "Lõpeta!" Aga sain vastuse: “Mitte veel!”.
Lõpuks peatas ta akna ja pani mind ahju. Läks aina kuumaks, kuni karjusin: "Stopp!". Jälle sain vastuseks “Veel mitte!” Lõpuks võttis ta mind ahjust välja ja hakkas mulle värvi peale kandma. Suits ajas mind haigeks ja jälle karjusin: "Stopp!". Ja veel kord vastati: "Mitte veel!".
Siis ta võttis mind ahjust välja ja pärast jahtumist pani ta mind laua ette peegli ette. Ma olin üllatunud! Potter oli teinud midagi kena välja väärtusetu savikogust. Me kõik oleme savi tükid, eks? Meie meister Potter paneb meid selle maa peal asuvasse potti ratasse uue loominguks, mille me peaksime tema tahtele!
Rääkides selle elu raskustest, mis meid nii sageli kohtavad, kirjutas Paulus: „Seepärast me ei väsi; kuid kuigi meie väline inimene laguneb, uueneb sisemine inimene päev-päevalt. Sest meie viletsus, mis on ajutine ja kerge, loob meile, kes me ei vaata nähtavale, vaid nähtamatule, igavese ja ülemäärase au. Sest nähtav on ajalik; aga mis on nähtamatu, on igavene" (2. korintlased 4,16-17.).
Meie lootus peitub milleski, mis on väljaspool ja väljaspool seda praegust maailma. Me usaldame Jumala Sõna, leiame, et meie praegused katsumused on kerged ja õigeaegsed, võrreldes sellega, mis Jumalal on meie jaoks varuks. Kuid need katsumused on osa kristlikust eluviisist. Roomlastes 8,17-18 loeme: „Aga kui me oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, see tähendab Jumala pärijad ja Kristuse kaaspärijad, kui me kannatame koos temaga, et ka meie saaksime auhiilgusse. Sest ma olen veendunud, et selle aja kannatusi ei maksa võrrelda hiilgusega, mis meile ilmutatakse.”
Me osaleme Kristuse kannatustes mitmel viisil. Mõned on muidugi oma veendumuste pärast märtriks langenud. Kuid enamik meist osaleb Kristuse kannatustes muul viisil. Sõbrad võivad meid reeta. Inimesed saavad meist sageli valesti aru, nad ei väärtusta meid, ei armasta meid või isegi kuritarvitavad meid. Siiski, kui me järgime Kristust, siis me andestame, nagu tema on meile andeks andnud. Ta ohverdas ennast, kui me olime tema vaenlased (Rm. 5,10). Seetõttu kutsub ta meid üles pingutama, et teenida inimesi, kes meid kuritarvitavad, ei väärtusta meid, ei mõista meid või kellele me ei meeldi.
Ainult "Jumala halastuse tõttu" oleme kutsutud olema "elavad ohvrid" (Rm 1 Kor.2,1). Jumal tegutseb meis Püha Vaimu kaudu, muutes meid Kristuse näoks (2. korintlased 3,18), midagi mõõtmatult paremat kui tükike mätas savi!
Jumal tegutseb kõigis meie tegevuses kõigis sündmustes ja väljakutsetes, mis meie elus on seotud. Kuid peale raskuste ja katsumuste, millega me kokku puutume, olgu need seotud tervise või rahandusega või armastatud inimese kadumisega, on Jumal meiega. Ta täiustab meid, muudab meid, kujundab ja kujundab meid. Jumal ei jäta meid kunagi ega jäta meid. Ta on meiega kõigis lahingutes.
Joseph Tkach
